Pealinn ja seda ümbritsevad turismipiirkonnad on räpased, valjud, rahvarikkad ja täis purjus Austraalia noori. Sa maksad kaks korda kehvema toidu ja elamuste eest kaks korda kallimat hinda. Ja võid kergesti sattuda kuritegevuse ohvriks.
Teisel korral, kui külastasin saart giidina ühe Eesti turismirühmaga, olin juba targem ning suundusime lennujaamast otse väikelinna Ubudi. See väike linnake keset Bali saart on koht, kus on kõige enam säilinud seda päris Balit. See on kogu saare kultuuri, kunsti ja traditsioonide keskus. Siia on aastate jooksul kolinud elama ka palju välismaalasi, kuid enamik neist on hakanud elama ja hingama saare rütmis ning teeb kõik endast oleneva, et säiliks võimalikult palju algupärast. See käsitööliste, kunstnike, hipide, joogide ja boheemlaste linnake tõuseb mu silme ette praegugi kui viirukilõhnaline müstiline võlumaa. Kes oskab otsida ja kes võetakse seal omaks, võib sattuda selliste sündmuste tunnistajaks, mis muudavad tema mõttemaailma ja maailmavaate kogu eluks.
Sellelsamal teisel reisil juhtus midagi sellist, millele ma seletust pole leidnud. Veel päev enne saarelt lahkumist külastasin üksi nõidarst Dewat, et leida vastus oma murele. Nimelt oli samal ajal Eestis viibival üheksakuusel Aaronil probleem silmadega. Need olid põletikulised, rähmas ja paistes. Dewa kuulas mu mure ära ja vastas, et see on täiesti normaalne. Igal Bali lapsel võib see samuti juhtuda. Ta lubas Aaronit veel samal öösel aidata ja ütles, et kui tagasi kodus olen, on pojal silmadega kõik korras. Aaroni silmad paranesid ööl, mil saabusin Eestisse. Ma ei tea, mida Dewa tegi, kuid see polegi tähtis. Peaasi, et mu laps on terve.
Nüüd, enne kolmandat reisi Balile, käisin Eestis ayahuasca-tseremoonial. Selle käigus – viibides unenäotaoliste, kuid selgete nägemuste seltsis – esitasin endale küsimuse: „Mis saab, kui lähen Balile?“ Mõne hetke pärast nägin ennast lendlemas mööda riisipõlde, inimesena kasvamas, oma keha ravimas ja arenemas ning tundsin suurt vabadust ja õnne. Poole tseremoonia peal vahetasin mõtet. Soovisin näha, mis saab minust siis, kui ma ei lähe Balile. Nägin ennast ühel pimedal sügiskuul peaga vastu Toompea seina jooksmas, täpselt seal, kus on Boriss Jeltsini mälestusplaat. Hommikuks oli asi otsustatud. Ka Marile oli selge, kuhu peame edasi liikuma.
Peale selle on väga suureks reisimotiiviks meie poeg, kes on meie seiklust alustades ühe aasta ja seitsme kuu vanune. Teata-vasti mõjutavad isiksuse arengut kõige rohkem kolm esimest eluaastat. Sellist soojust, sõbralikkust, kogukonnatunnet ja „millegi“ kohalolekut ei ole ma tundnud nii tugevalt mitte kuskil mujal kui Balil Ubudi linnakeses. Ma tahan, et mu pojale jääks see mälestus sügavale alateadvusesse kogu eluks. See tunne, et maailm on soe, hea ja sõbralik. Et ta usuks, et kõik on võimalik, kui sa seda vaid ise väga tahad. Ja et maailm ei lõpe Valga juures, vaid seal, kuhu sa endale piirid sead. Tahan, et Aaron võtaks kogu maailma oma mängumaana ega kardaks unistada suurelt. Et ta teaks, et ta võib teha kõike, mida ta tahab, ja saavutada kõike, millest unistada oskab. Ma tahan, et mu lapsele jääks mälestus minust kui isast, kes motiveeris ja aitas tal näha kogu ilu, mida maailm pakub. Ma tahan, et mu pojast saaks palju targem mees, kui olen mina.
Ma tahan ka tõestada kõigile üle kolmekümnestele lapsevanematele, et elu alles algab. Enamik meist vaid ohkab, vaadates teiste reisipilte ja kuulates nooremate seiklusi. Öeldakse, et mis meie enam, me oleme nüüd juba nii seotud ja kus sa lastega lähed. Ka mina olen seotud. Ka mul on laenud, ka mul on laps, ka mul on palju muid täiskasvanute muresid, kuid seda kihvtim on sellist reisi ette võtta. Nüüd on sul elukogemus, sa oskad hinnata ilu palju rohkem ning sa leiad seda palju lihtsamates asjades. Kõik on võimalik.
Me oleme nüüd planeerinud seda reisi ligi aasta ja iga päev ka selle nimel vaeva näinud. Kogunud raha, ette valmistanud pabereid, pileteid ja vajalikke dokumente. Uurinud ohte, mis meid seal ees võivad oodata, ja seda, kuidas nendega toime tulla. Teinud korralikku turu-uuringut majade kohta, kus me võiksime elada, uurinud võimalusi saarel ringi liikumiseks. Olen nii palju eeltööd teinud, et tean Bali saare puhkuse- ja reisivõimaluste kohta rohkem kui samasuguste Eesti võimaluste kohta. Ma tunnen, et mul on jälle unistused, ma ootan midagi, mu mõtted lendavad kõrgemalt ja ma naeratan rohkem. Ju olen siis õigel teel.
Tallinn,
septembri lõpp 2015
I ŠIVA
Šiva on hävitav ja lõhkuv jumal. Ta lõhub inimese ego, vanad harjumused ja halvad kombed. Hävinemine on uue sünni eeldus.
HARJUMINE BALI ELURÜTMIGA
Tagasi Ubudis pärast aastast eemalviibimist. Avastan, et palju on muutunud, kuid mõned vanad sõbrad on jäänud. Kolime oma uude kodusse ja harjume Bali elurütmiga.
Pimeduse varjus jõuame eestlasest sõbra hotelli. Tõmban lahti rõduukse ja hingan seda õhku, mida nii väga armastan. Väljas on tõeliselt palav isegi siin öises Ubudis, mis asub 250 meetrit ülalpool merepiiri. Astun tagasi tuppa, kosutan end pärast higist lennureisi dušiga ja viskan uneledes voodisse pikali.
Mul ei tule und, kuid tuleb midagi veelgi paremat. Olen nimelt aastaid tegelenud lucid dreaming’uga ehk selge une nägemisega. Tean, et olen unes, ja tean, kuidas und kontrollida. Niimoodi und juhtides pidutsesin kord Madonna, kord Freddie Mercuryga, juhtisin kosmoselaevasid ja lendasin taevas kui lind. Täna leian end Bali saarelt.
Lendan palavast magamistoast Ubudist mööda voolava jõe äärde ja lasen jahedal veel oma keha paitada. Märkan jões üht kivi, tõstan selle mõttejõul puulatvadeni ja lasen sel siis tagasi alla kukkuda. Nüüd olen päris kindel, et see pole tavaline elu. See on võimalus alustada uut seiklust. Seiklust, mis otsib vastust küsimustele „Kes on see, kes meid elus juhib ja meile nõu annab? Kas ta on minu elu juba valmis joonistanud või saan ma ise seda mõjutada?“.
Märkan jões pesu pesevat naist. Ta justkui ootaks mind ja viipab mulle käega. Jalutan mööda vett ta juurde sillale, mille all ta pesu peseb, ja ütlen: ,,Tere, mina olen Jesper. Tulin otsima vastust oma küsimusele.“
Naine vaatab mind ja vastab: „Mina seda ei tea, küsi parem jumalatelt.“
Mõtlen naise sõnadele. Milliselt jumalalt ma küsima peaksin? Kuid siis turgatab pähe – olen ju Balil. Siin suhtlevad inimesed päevast päeva jumalatega. Neid on sadu ja sadu.
Bali saare religioon on maailmas midagi väga ainulaadset. See on segu hinduismist, budismist ja iidsest Bali animismist. See usk on valdav rohkem kui 90 % elanike seas. Kogu muu Indoneesia rahvas on suuremas osas moslemid, kuid Bali saarel on moslemeid alla 10 %.
Hinduism saabus Indoneesiasse umbes 5. sajandil Indiast. Selle asendas peagi budism, mis oli Indoneesia saarte Jaava ja Sumatra peamine religioon pikemat aega, ning umbes 14. sajandil võttis kogu ülejäänud Indoneesia üle islam. Kuid tänu Bali eraldiseismisele suurematest Indoneesia saartest ning ka nendevahelistele kultuurilistele erinevustele jäi Balil siiski peamiseks usundiks hinduism, mis segunes pikkamööda kohaliku animismiga.
Bali hinduismi peamine alustala on põhimõte, et universumis valitseb kindel kord. Kuid on olemas ka seda kõike segamini püüda ajav vastupidine jõud. Need kaks jõudu on omavahel pidevas võitluses ning Bali inimesed otsivadki pidevalt tasakaalu nende kahe maailma vahel. Kõige rohkem räägitakse Balil kolmest hindu jumalast ehk Šivast, Brahmast ja Višnust. Just nende kolmega hakkan suhtlema ka mina.
Olen alati olnud halb magaja. Korjan kelladest patareid välja, sest tiksumine ei lase mul magada. Viimased kolm aastat olen kasutanud kõrvatroppe, sest linnaelu ei anna rahu isegi öösiti. Kuid siin, pärast mõistatuslikku kohtumist pesu peseva naisega, magan oma esimese öö sügavalt ja rahulikult.
Keha ärkab esimese kukelaulu peale, kuid meel ei taha seda häält uskuda. Alles teise kiremise peale saab ka mu mõistus aru, et olen Ubudis ja aeg on ärgata. Siin linnakeses on vähe neid võõrastemaju, kuhu hommikuti see hääl ei kosta. Jahe õhk on täis viirukihõngu. Pereemad ja kaupluseomanikud peavad hommikupalvusi, mida aitab jumalateni tõsta viirukite suits.
Ajan ennast voodist üles ja tunnen, et viimase kahe päeva kolimine ja lennureis on