Iga teekond saab alguse südamest. Kristel Kaaber

siis ei lase nad sind sinna sisse tasuta.”

      Muidugi aga jääb alati oht panna silte ning mitte osata näha nende taga sisu. Jääb sallimatuse oht. Kui ei vaevu enam nägema seda, mis meid ühendab ka siis, kui arvamused kokku ei klapi, on midagi väga viltu läinud.

      Tõsi, eksisteerib piir üle mille astudes on sallivus kuritegu. Olen ma sallimatu, kui ei salli ebaõiglust? Mis on ebaõiglus? Kust täpselt läheb see piir? Seisukoha võtmisel hakkad kõike seda läbi mõtlema ning tekib vajadus teadmiste järele.

      Seisukoha võtmine ajendab otsima ja enda olemasolu mõtestama. Itaalia ühiskonna kirutud pahe, konfliktsus ning ühtse meele puudumine, oli taas mulle teejuhiks iseenda ja oma seisukohtade juurde.

      Autoritaarses ühiskonnas kasvanuna otsisin peale iseenda ka vabadust ja demokraatiat, aga seda pole ma veel tänini leidnud.

      Leidsin hoopis sotsiaalse süsteemi, kus tarbimisest ning massikultuurist pimestatud enamus ei tea, milline on tema tahe. Tõenäoliselt piirdub see leiva ja tsirkusega. Hetkeline omakasu kõnnib üle vägistatud inimelude kehade, hoolimata sellest, et pikemas perspektiivis tuleb bumerang tagasi ja väga valusalt.

      Avastasin ühe suure laada, kus kõik on müügil – ajud, töökäed, unistused, jalad, tagumikud, tunded, sõprus, oskused ja oskamatused, teadmised ja teadmatused, naeratus ja pisarad… Sellel turul kaubeldakse Eludega. On parem sulle endale, kui sul on seal püsti putka, kus oma kingituseks saadud anded parima raha eest maha kaubelda.

      Väljaspool turgu ja tema reegeid on mängust väljajäänute Hall Tsoon, mille elanikud põrgulikku hirmu tekitavad ja kuhu sattumine võrdub surmaotsusega.

      Meil on vabadus oma müügiletile, aga ma pole kindel, kas see on ikka Vabaduse nime väärt.

      Oleksin tahtnud töötada oma panust andes mingi ühise eesmärgi nimel ja KOOS, aga alati andis mu oskuste ostja mõista, et ma pean seda tegema tema HEAKS, sest tema maksab ja on selletõttu trepiaste kõrgemal.

      Mul on vabadus trügida võimalikult kõrgele trepiastmele, aga ma pole kindel, kas see on ikka Vabaduse nime väärt.

      Ma ei taha trepiühiskonda, tahan mänguväljakut. See juba ongi vist valik, scelta di campo.

      Usun, et oma õnne ei saa täielikult nautida, kui kellelgi teisel selleks võimalus puudub. Või kui võimalus on tuhande luku taga ja võtmed on ookeani visatud.

      Usun, et kõigil on õigus oma elujoonise teostamisele, aga mitte kellegi teise võimaluste arvelt.

      Usun siiski võrdsusesse, taevatähtede võrdsusesse, mis erinevalt säravad, sest olen näinud, kui võimas võib olla ebaõigluse must auk, mis iga talendi pääsmatult endasse imeb.

      Võib-olla usun ma paradiisi võimalusse… jumal teab, kas see jääb vasakule või paremale, üles või alla.

      Ma ei taha aga oma ideedes kivistuda, ega neid raamidesse suruda. Tahan üha uusi küsimusi esitada. Ka seda on mulle õpetanud itaallased, oma sissekodeeritud anarhistliku vastuhakuihaga.

      Pole iidolit, kelle järgi konformeeruda, pole mõttesüsteemi, mida järgida, peale iseenda vaba mõtte ja, mis kõige olulisem, armastava südame.

      On vaid suur hulk heledaid tähti, kes õpivad oma tõde ära tundma ning selle eest silmi lahti hoides võitlema. Nende tähtede keskel, mille määratlemiseks kosmoseavaruses koordinaadid mõttetuks muutuvad, on ruumi kasvada, õppida ning homset avastada.

      Ja hoidku tehtud vead me maailma kinnisideede eest, mis religiooniks muutuvad!

      Tähtsam kui vasak või parem, põhi või lõuna, ilmalikud või usklikud, on seisukoht, mis sisemiselt välja surra ei lase. Õiendame, vaidleme, aga on hetki, mil kokkupuutepunkt, ühine eesmärk tekib, mil oma hirmuäratavalt suurt jõudu tunnetame.

      Aeg-ajalt on need leerid võimelised lahkarvamused selja taha jätma, et hiigelsuuri unistusi korda saata. Nagu näiteks Renessanss, nagu Resistenza, nagu 1960ndate majanduslik ime. Jääb ellu siiski unistus, et see, mis on kord teoks saanud, võib ka korduda. Et taas käest kätte telliskive andes teistsugune tulevik, teistsugune kultuur üles ehitada.

      Alberto, Vittorio, Nino ja Ugo

      „Mida me täna head vaadata võiksime?”, küsis tihtipeale Claudio, teleripult käes.

      Aga ükskõik, millist filmi ma ka välja ei pakkunud, kirtsutas ta nina.

      „Ei noh, ikka midagi, kus ka naerda saab!”

      Sellest ma aru ei saanud, miks peab üks nauditav film ka naljakas olema. Bergman või näiteks poola filmikunst on muidugi enamuse itaallaste õudusunenägu ja nende üle on ka kõvasti ironiseeritud.

      On põnev, et itaalia teatris puudub traagika traditsioon. Taas Alfio Squillaci juurde tulles – „itaallased ei tunneta ega oska elada traagilist. Iga korraliku tragöödia lõpus on alati midagi koomilist. Traagika väljendub koomika äärmusesse viimises, stiilis „Ridi, pagliaccio!” / „Naera, kloun!”.”

      Sama kehtib ka selle ääretult vastuolulise rahvuse filmikunsti kohta, kus huumorimeelel ja iroonial on oma sotsiaalne roll.

      Sest itaalia komöödia on üks sügav ja tõsine asi.

      Commedia all’italiana on täiesti ainulaadne ja omaette nähtus, mis jääb aastatesse 1958–1980. Oma osa on selle sünnis ka ajaloolistel sündmustel nagu näiteks 60ndate „majandusbuum”, paavst Pius XII surm 1958. aastal ja leplikuma mentaliteediga Johannes XXIII tõus Pühale Toolile, esimene Democrazia Cristiana võimulangus 1961. aastal ja riikliku televisiooni RAI sünd 1957. aastal. Sotsiaalsed muutused olid suured. Industrialiseerimine, immigratsioonivoolud nii Põhja-Itaaliasse kui piiri taha, ehitusspekulatsioonid, aga suurema jõukuse jõudmine ka vaesemaisse ühiskonnakihtidesse, suuremad tarbimisvõimalused, uus muusika, uued tantsud, uued moed – Itaalia oli täis elujõudu. Itaallased olid avastamas iseennast teistmoodi maailmas.

      Ei saa märkimata jätta ka, et 60ndatel oli filmitööstus oma 800 000-piletise läbimüügiga tähtsusjärgult teine tööstusharu Itaalias.

      Kui paneme sellesse ajaloolisse atmosfääri erakordsed ja juba kogemustega stsenaristid ning režissöörid – Age & Scarpelli, Monicelli, Risi, Germi –, lisame neile geniaalsete näitlejate – Sordi, Gassmani, Tognazzi ja Manfredi – olemasolu, siis ei saanudki ehk teisiti minna. See oli nagu alkeemia, milles sündis uus originaalne žanr.

      Arvan, et ei ole parimat vahendit Itaalia lähiajaloo tundmaõppimiseks kui commedia all’italiana. Iga film on aken põnevatesse aegadesse, mis teisiti jääksid ainult faktide ja aastaarvude reaks. Selle akna kaudu saavad nähtavaks itaallaste elud tormiliste sündmuste keerises. Ja Itaalia ajalugu on alati olnud keev katel. Mõnikord kaane all, mõnikord mitte.

      Tänu nendele filmidele, mis on tehtud erakordse loomingulise meisterlikkusega, on võimalik olla seotud, olla ühenduses sellega, mis olnud.

      Mõista minevikku, et mõista tänapäeva.

      Itaalia komöödial on neli kangelast, neli tugitala, neli geeniust, kelle näod on sadades eri variantides selle perioodi filmikaadritel. Neid filme on iga siinmaa elanik näinud kümneid kordi. Need on näod, mis on kõnetanud itaallasi kõigi oma armastusväärsete ja närvesöövate voorustega, andestavate ja andestamatute pahedega. Commedia all’italiana Neli Musketäri.