Pym Pettersoni äpardunud perekond. Heidi Linde

minu sall on põrandal?” küsis vahel ema, ise samal ajal ülekoormuse all ägavat riidenagi vahtides.

      Ma lükkasin kingad jalast ja kuulsin ema köögis askeldamas.

      Sanna toast kostis muusikat. Ta kuulas alati muusikat, ükskõik, kas ta kirjutas parasjagu blogi (iga päev) või oli duši all (kaks korda päevas) või tegi koolitöid (harva).

      „Halloo!” hüüdsin ma ja tirisin jopi seljast. „Ma olen kodus!”

      Viskasin jopi nagi otsa. See hakkas kõikuma ja ähvardavalt edasi-tagasi õõtsuma, enne kui otsustas õnneks siiski maha rahuneda.

      Isa tuli vannitoast välja, ajaleht kaenlas. Ta naeratas, kui mind märkas.