eelmine juhataja sai sovhoosis endale paari aastaga rattad alla, ning veel „Volga” omad. Kelle suu seinapragu on? Kalev „Volgat” ei himusta, aitaks „Zaporožetsistki”. See on mingil määral nagu auküsimus, sest Kalevi vanem poeg Tõll, kes suurivaevu seitse klassi ära lõpetas (ei tea, kellesse ta küll läinud on?), töötas Võrumaal KEK-is ja oli juba aastaid automees. Kalev pole pojale loomulikult kade – milline isa seda olekski? – kuid kõigile, sealhulgas Ilmele, on vaja tõestada, et riik ka Kalevi tööd kõrgelt hindab. See on vaat et ideoloogiaküsimus. Ja lõpuks – kui endine juhataja oma koolid läbi teeb, loovutaks Kalev koha otsemaid jälle temale ning pöörduks oma armsasse raamatukokku tagasi.
Ühel ilusal päeval võttiski Kalev Pill maakuulamiskäigu ette. Endist direktorit oli ta tundnud paremini, kuid ka selle uuega, kes sovhoosi püstirikkaks teinud, oli ta mõnel korral nõupidamistel kokku puutunud. Eriti polnud nende jutt küll kunagi sobinud, Andres Peetsalu oli mees, kellest Kalev eales aru ei saanud, mida too õieti mõtleb. Suu teisel alatihti naerul, aga silmad ei naera; silmad on väikesed, uurivad, natuke hägused ja nende hallil vikerkestal tantsivad pisikesed pruunid täpid. Need täpid on nagu mingi tähniline eesriie, mis silmade põhja vaadata ei lase, ei luba see mõista, mis pingeline ja varjatud elu seal pidevalt omasoodu keeb. Kuid suur saladus, filosoofide kivi saladus on seal peidus küll, sest kõik, mida direktor puudutab, muutub otsemaid kullaks, see tähendab – rahaks. Riides käib Andres Peetsalu kah nagu suurele pealikule ebasobilikult: mingis lipilapilises teksasülikonnas ja sandaalides, kust suured kõverad varbad sündsusetult välja vaatavad. Väga enesekindlad ja häbitud varbad. Juuksed ripnevad tal aga üle kõrvade otsekui mõnel hipil. Suurematel nõupidamistel näeb teda muidugi ülikonnas ka, kuid see on jälle lilla nagu vaarikakissell ja sobiks etemalt mõnele baarmanile. Imelikud on need uuema aja tootmisjuhid. Endine direktor kandis alati kortsus tumedat ülikonda ning kaelas oli tal aastaajale vaatamata ikka üks ja sama köisjas lips. Lipsusõlme ei võtnud ta vist iial lahti, mistõttu see rasvaselt läikis. Jah, eelmine mees oli murelik peremees, ikka olid tal higipärlid laubal, võis kohe uskuda, et ta oma õlgadel kannab kõiki sovhoosimuresid otsekui vaene väsinud Atlas. Andres Peetsalu mõjus seevastu nagu mõni kahtlane vabakunstnik. Mis puutub temasse, Kalev Pilli, siis ärgu keegi arvaku, et ta on vanamoeline või eelistab eelmist direktorit uuele! Loomulikult mitte. Pigem kaldub ta sümpaatia uue poole, kes tegudega näitab, mis mees ta on, kuid siiski-siiski peaks Kalevi arvates üks õige ja sobiv direktor oma olemiselt ja riietuselt kuskil nende kahe äärmuse vahel seisma.
Endale pani Kalev selleks tähtsaks maakuulamiskäiguks selga muhu kampsuni. Ta vöökoht oleks küll pintsaku all vähem silma paistnud, kuid see kena must-oranž lõngatöö, mis mõtted kohe rahvatantsule viis, pidi tema arvates hea ja asjaliku mulje jätma, mingil määral nagu kutseriietus.
Nad said uue, esindusliku kontori pikas koridoris kokku. Direktori suu oli naerul nagu ikka, hägused uurivad silmad peatusid ta kampsunil vaid korraks, kuid Kalevil oli tunne, et teine otsemaid taipas, mis Kalevi siia tõi.
„Kuidas meeldivad?” osutas direktor söes ja sangviinis tehtud portreede reale, mis kogu koridori pikkuses seina katsid.
„Päris galerii kohe … mis näitus see on?”
Direktor naeris, aga ta silmad olid endiselt läbipaistmatud.
„Kas sa siis mõnda meest ära ei tunne?”
Jah, tõepoolest olid mitmed näod tuttavad: karjatalitaja Lonni, üks ehitusmees, eesnimi Voldemar, heh, koguni vana karjak Puuderselli Vidrik naeratas Kalevile vastu.
„Kunstnik Siimer. Odavalt tegi – kakssada rubla lugu. Mõne kallal pusis kohe mitu päeva,” kommenteeris Andres Peetsalu.
„Eks nad ole etemad muidugi kui tavaline foto,” nentis Kalev ja rehkendas ise samal ajal, mis kunstnik nende rohkem kui tosinajao portreede eest võis saada. Umbkaudu kuu ajaga pidi ta need valmis tegema, kui „mõne kallal pusis kohe mitu päeva”. Ja siis mõtles Kalev Pill loomulikult oma aastapalgale.
Otsemaid, veel enam, päris niiviisi, nagu oleks neil Kaleviga juba pool juttu räägitud, teatas direktor: „Rahvatantsuringi ma käima ei pane, noored ei hooli, naeravad välja, aga kuidas sul peotantsudega lood on?”
„Ee…” venitas rabatud Kalev Pill – on alles äkiline mees see Peetsalu! „Ei, ei ma neist rumbadest ja rokkidest tea küll miskit. Aga ega ma sellepärast siia…” takerdus ta.
„No-noo,” mühatas direktor nii määratlematu tundevarjundiga, et Kalevi arvates oleks võinud selle järel ühtviisi hästi punkt, hüüu- kui ka küsimärk sobida. Mitte ei saanud aru, mida ta selle „no-nooga” öelda tahtis. Ent siis ta jälle naeratas ja lisas, et rumbat tantsiti sel vanal hallil ajal, kui ta ise veel koolipoiss oli. (Mis värvi aeg küll veel siis valitsema pidi, kui Kalev Pill koolipinki nühkis? See oli ju nii hiljuti…)
Nad läksid koos läbi saali. Seal oli terve hulk teksastes noori habemikke, kes direktorit siiski ootamatult viisakalt tervitasid. Kalev poisse ei tundnud, aga kus sa neid noori inimesi kõiki ikka tead, seda enam, et Kalev ise elas siit üle kümne kilomeetri eemal. Tervitasid nad, jah, viisakalt küll, kuid see ei sobinud Kalevi arvates sugugi, et nad samal ajal ka magnetofoni möirgama keerasid. Keegi Ameerikamaa-mees, küllap niisama sagrine nagu poisidki, üürgas oma enesekindla arvamuse, et:
„All you need is love!”
Kalevile meeldinuks, kui direktor neile märkuse oleks teinud, ent tolle näos ei liikunud miski.
„Õhtul tuleb pidu. Need poisid on Tartust,” lausus ta kabinetti jõudes ja pakkus Kalevile istet.
„Võtab kohe luust ja lihast läbi,” nentis viimane, kuid pidas õigeks arvamust mahendada, lisades, et eks niisugune muusika ole jälle üle ilma moes.
Direktori näol püsis muutumatu naeratus.
„Mul on inimesi vaja küll. Kultuuri peale. Mida sa välja pakud?”
Oi-oi, kui kiire mees! Kuhu on küll kadunud see soomeugrilik aeglus, mis meile nii igiomane pidi olema?
„Ega ma tea, kas tahangi… Raamatukogus tööd jätkub ja…”
„Aga siia sa ju tulid!”
Kalev Pill tundis, et ääri-veeri jutuga siin toime ei tule. „Noh, näiteringi olen juhtinud.”
„Mida lavastanud?” oldi endiselt ragin-kiire.
„Lutsu asju, Mai Talvesti „Sookolle”, lastetükke, korra proovisime koguni Tšehhovit…”
„Tore, tore,” reageeris see raalikiirusega mees, ja jälle ei saanud Kalev Pill aru, kas see direktori meelest tõesti tore oli või mitte. „Nüüd käivad küll teatrid ise siin, konkurents … aga nojah, mõelda võib… Kuidas pillimänguga lood on?”
„Ei, pillimees ma küll pole.”
„Trummi ikka lööd? Või seda pingipilli või jauramit või mis ta nimi õieti on?”
„Plaanitsed külakapelli teha või?” Kalev kujutles end dirigendikeppi hoidmas – kena pilt, kuid ta tunnistas siiski kohe, et dirigendikogemusi tal pole.
„Ega ma seda mõelnudki,” naeratas Andres Peetsalu ühtesoodu.
Ah seda ta ei mõelnudki… Nüüd maalis Kalevi kujutlus ennast seda jauramit taguvana, või kõpsivana, või mis sellega õieti tehaksegi? See nägemus oli nii karikatuuri moodi, et ei, ei, teda, keskealist meest, ei maksa ikka narriks ka teha.
„Muusikamees ma pole, aga ega juht pea ise kõike oskama. Mis organiseerimistöösse puutub, siis selles mul kogemusi on.”
„Seda sul on. Ja ka hakkamist sul on…” arvas direktor. „Mingi laua- või seinaleht peaks meil ka olema. Nõuavad, paganad! Selle tööga peaksid sa toime tulema. Kord kuuski või?”
„Tulen toime, miks ei tule.” Et Andres Peetsalu laualehtedesse kui millessegi ülearusesse suhtus, see Kalevile ei meeldinud. Kuid välja näidata ei pidanud ta seda siiski õigeks.
„Loengumees olen ma ka,” lisas ta. Oh, näe, hakkan ennast kiitmagi veel, imestas