juht 21. sajandisse
EESSÕNA
Kuningliku Mereväe nagu paljude teistegi merevägede ees seisavad jõulised väljakutsed. Rahvusvaheline lavapilt on segane ja segadusseviiv, paljuski prognoosimatu ning osalt julgustav, osalt aga mitte. Seepärast seisavad mereväe arengu kavandajad paratamatult silmitsi tõeliste probleemidega.
Üks nendest on muidugi inflatsioon merekaitses. Meie mure on üks osa üldisest suundumusest, mis puudutab kõiki merevägesid maailmas. Platvormid, sensorid ja relvad lihtsalt muutuvad mereväe ülesehitamiseks saada olevate finantsressurssidega võrreldes järjest kulukamaks. Seetõttu on eriti Euroopas ning paljudes Aasia ja Vaikse ookeani piirkondades drastiliselt vähenenud sõjalaevade arv. Ehkki olemasolevate aluste – näiteks suurepäraste Daring-klassi1 hävitajate või Astute-klassi allveelaevade – suutlikkus on märgatavalt kasvanud, on siiski möödapääsmatu tõde, et üks laev saab viibida ainult ühes kohas korraga.
Ühtlasi rebivad Briti ja teisigi mereväeplaneerijaid erinevatesse suundadesse esiteks suuremate lahingoperatsioonidega kaasnevad nõudmised ja teiseks nõudmised, mida esitavad stabiliseerimisoperatsioonid, kui neid tohib parema sõna puudumisel niiviisi nimetada. Esimesed tingivad selliste merealade kontrollimiseks tarviliku võimekuse olemasolu, nagu näiteks allveelaevatõrje süvavees, õhutõrje ja ballistiliste rakettide tõrje, millele lisanduvad merel baseeruvad tuumaheidutusjõud. Sellel kõigel on mõtet “sümmeetrilise”, võrdväärse konkurendi puhul, kes võib uuesti näitelavale ilmuda. Teine suund on tegelikult sihitud asümmeetrilise ohu vastu. See nõuab võimekust, mis toetab lähetusoperatsioone (merel baseeruva jõu kuvamine ning kaldaüksuste toetus ja ülalpidamine) ja mereturvamisoperatsioone (merealade seire, väikelaevade operatsioonid, koostöö rannavalvega) ning konstruktiivset ühistegevust teiste riikidega (pealveelaevad ja kaasnevad toimingud). See teinegi valik pole odav ega isegi mitte alati esimesest odavam. Liibanonis paiknenud Hezbollah’ üksuste raketi C-802 löök Iisraeli hästirelvastatud korveti Hanit pihta näitas, kuivõrd sõjaliselt nõudlikud ja tõtt-öelda ka poliitiliselt komplitseeritud sellised operatsioonid võivad olla. Meie ametivennad Ameerikas on viimasel ajal üsna avameelselt kõnelnud “pingetest … pideva rahuaegse hõivatuse ja vilumuse säilitamise vahel niisugustes olulistes oskustes, mis aitavad lahingus osaleda ja seda võita”.
Kuidas jaotada sellistes tingimustes nappe ressursse – see ongi maailma mereväeplaneerijate ees seisev kõige raskem küsimus.
Eksisteerib ka probleem, mida võib nimetada “aja surveks”: pikaleveninud operatsioonid Iraagis ja Afganistanis. See Geoffrey Tilli sõnutsi “vahetu kohustuse hirmuvalitsus” tähendab, et ajakirjandus ja poliitiline juhtkond kalduvad enesestmõistetavalt pidama esmatähtsaks just neid kaitseprojekte, mis parasjagu kestavad, lükates võimalike tulevikusündmuste projektid kaugemale laualaekasse. See annab laevastikele hoobi kahelt poolt. Esiteks võib see ohustada või edasi lükata pikemaajalisi projekte, mis tõrjuvad kaugemaid ähvardusi. Teiseks tõstatab see merejõudude praktilisuse küsimuse ajal, mil „saabaste maapinnal hoidmine” tundub olevat peamine tarvidus. Hoolimata mereväe prioriteetide ilmsest nihkumisest merel rakendatavalt jõult merelt lähtuvale jõule jääb merevägede senine ja praegune panus nendesse operatsioonidesse enamasti pilgu alt ja seega ka mõtetest välja. Selle tagajärg on väärarusaam, et mereväed ei ole enam nii tähtsad, kui nad kunagi olid. Niisugune väide kerkib esile alati siis, kui ajakirjandusele või poliitikutele tutvustatakse mõnda kulukat mereväeprojekti.
Ehkki säärast reageeringut võib mõista, on see eriti veider ajal, mil kogu maailmakorraldus toetub globaliseerumisele, mis toetub omakorda konteineritele ja nüüdisaegsele laevandusele. Nagu käesolev raamat näitab, loob ülemereäri vastastikku sõltuva rahvusvahelise tootmis- ja tarbimiskogukonna. Maailma on üha enam vaadeldud kui majanduslikult ja poliitiliselt üksteisega tugevasti seotud riikide ja piirkondade tihedalt läbipõimunud võrgustikku. Sellest võrgustikust sõltuvad maailma rahu ja heaolu. Tegemist on siiski süsteemiga, mida ähvardavad ohud. Merevägi peab andma oma parima, et seda kaitsta nii merel kui ka merelt koos muude väeliikide ja liitlastega teiste valitsusasutuste ja isegi vabaühenduste kaasabil.
See kõik sünnib ajal, mil ressursse napib ja valikud on rasked. Mõtteselguse ja informeeritud hinnangute vajadus pole iial olnud suurem kui praegu. Ma ühinen Geoffrey Tilli lootusega, et sellest raamatust on abi.
EESSÕNA EESTIKEELSELE VÄLJAANDELE
Eestlased on ennast ikka maarahvaks kutsunud. See on kummaline, kui arvestada, et elame kohas, mida ümbritseb kahest küljest meri (ja kolmandast suur järv) ning mis asub suure ja iidse ida-läänesuunalise meretee ääres. Tegelikult on osa Eestist, näiteks hansalinnad Tallinn ja Pärnu, aga ka Narva ning saarte ja ranniku elanikud kogu aeg näoga mere poole elanud. Enne Esimest maailmasõda oli Eestis viis merekooli ja rannakülades ehitati purjelaevu. Ka sel ajal leidus neid, kes õhutasid eestlasi merendusele tähelepanu pöörama ja oma asukohast tingitud võimalusi rohkem ära kasutama.
1908. aastal kirjutas hilisem admiral Johan Pitka ajalehes Elu: “Tõesti kurvastav nähtus on, et meie rahva majanduse tundjad, selle asja arendajad ja teenäitajad poole nägemisega on! Ärgu pandagu pahaks ega võetagu vihaks, et nii ütelda julgen, aga võetagu meie kodumaa kaart ette, küllap siis nähakse, et ma asju sugugi liialdanud ei ole, vaid tagasihoidlikult tõtt ütlen. Meie kodumaa suuremat osa piiri puudutab meri, sääl leiduvad järved ja jõed. Et seda tähtsa maa seisukorda rahva majanduses tähele ei panda, on selge, sest kus ja millal on püütud nimetatud tegelaste poolt rahvale sellest selgust tuua ja näidata, kui tähtis üleüldse meie meri ja veeteed on.”
Tõeliselt seljaga mere poole õpetas meid elama siiski alles Nõukogude okupatsioon, mis rannakultuuri põhimõtteliselt välja suretas. Sellest tingitud maismaakeskset suhtumist võib meie igapäevategemistes ja otsustes tabada tänaseni. Pea sada aastat pärast Pitkat jõudsime meie, Laevastiku Ohvitseride Klubi5 (edaspidi LOK) ja Eesti mereväe ohvitserid, mereväe kitsaskohti analüüsides samale järeldusele. “Eesti kui mereäärne riik on merepimedusega löödud ega oska täiel määral ära kasutada mere pakutavaid võimalusi, et saada jõukaks mereriigiks”6.
15. mail 2010 avaldas samasisulise artikli toonane leitnant Ott Laanemets. Et ainult näpuga näitamisest ei piisa, valis LOK välja ja osales merestrateegiat ja mere nägemist kirjeldava ning praegu Teie käes oleva raamatu tõlkimises. Raamat ilmub sarjas “Riigikaitse raamatukogu”.
Eesti mereväge on sageli süüdistatud nišilikkuses ja liigses keskendumises miinitõrjele ning nõrgas vastamises võimalikele sõjaaja väljakutsetele. Sellele on raske argumenteeritult ja ilma emotsioonideta vastu vaielda ning see on laevastikuohvitsere juba pikemat aega frustreerinud. Geoffrey Tilli vaate järgi on riigi sõjalaevastik tema ühiskonna miniatuur ning seega pole Eestigi merevägi muud kui Eesti ühiskonna peegelpilt. Sellised me ju riiklikult olemegi – väikesed ning püüdlikud, kuid vaid mõnes kitsas tegevusvaldkonnas. On selge, et väikeriik ei saa riigikaitseks suuri summasid kulutada, kuigi see summa on 2 % SKT-st. Kui mereväe eesmärk on kaitsta riigi huvisid merel, aga riigil merelised huvid puuduvad või pole ta neist teadlik, siis ei saagi loota, et merevägi saaks olla kasulik kellelegi teisele peale iseenda. Mereväel on otstarve ainult merenduse ja üldise merelise julgeoleku kontekstis. Merelist julgeolekut tuleb vaadelda laiemalt kui ainult kitsalt sõjalisest perspektiivist. Mereline julgeolek hõlmab ka mereteede ja sadamate julgeoleku ja turvalisuse tagamist, mereohutust nii merehariduse kui ka meremärgistuse kontekstis, illegaalse immigratsiooni ja salakaubaveo tõkestamist ning keskkonnakaitset.
Tuleb tunnistada, et reeglina ei mõisteta Eestis mere rolli ja merenduse potentsiaali. Paljude jaoks on see lihtsalt sinine ja märg ala kaardil või tõke, millest autoga ega jalgsi üle ei saa. Tegelikult on meri tee, ressursibaas ja meedium. Nende omaduste enda huvides kasutamiseks on aga vaja vahendeid ja arusaamist. Me võime ju merd ignoreerida, aga geograafilist asendit eitada ei saa. Seda tehes välistame enda jaoks suured majanduse, riigikaitse ja tegelikult ka rekreatsioonivõimalused.
2011. aasta