veel midagi peale oma maa ja tema probleemide sümboliseerimise, tagades parimal juhul vaid riigi mõne peamise huvi kohatise kaitse.
Need nimesildid ei ole siiski päris täpsed ning kas või pelgalt mitmekesisuse mõttes kasutatakse nende asemel sageli mõisteid traditsiooniline ja mittetraditsiooniline või konventsionaalne ja mittekonventsionaalne. Antud käsitluses jäädakse siiski peamiselt “modernse” ja “postmodernse” juurde, sest ka alternatiivsetel terminitel on oma nõrgad kohad. Eriti veel seetõttu, et nimetatud mõisted ühendavad merevägede arengu otseselt nende riikide olemusega, keda nad teenivad, ja võistlevate vaadetega globaliseerumisele.10 Ja selles ju tegelikult asi ongi.
Enne kui võtta spetsiifilise vaatluse alla merevägi, tuleb selgeks teha mitu asja, mis on seotud globaliseerumise üldiste mõjudega riigikaitse valdkonnas. Kõigepealt soodustab see teatava “piirideta maailma” väljakujunemist, kus riiklike üksuste majanduslikku sõltumatust kärbib järk-järgult üsna mitmesuguste riigiüleste majandus- ja tehnoloogiasuundumuste areng. Tähelepanu koondub järjest enam süsteemi üksikutelt koostisosadelt süsteemile endale. Postmodernistlike väidete kohaselt peavad sõjandusplaanid ja strateegia teenima süsteemi kui tervikut. Säärane süsteemikeskne lähenemine strateegiale erineb paljuski traditsioonilisest, konventsionaalsest ja modernsest riigikesksest lähenemisest, millega me oleme rohkem harjunud. Süsteem vähendab nii riikide suutlikkust kui ka nende motivatsiooni oma huvide kaitsmiseks midagi iseseisvalt ette võtta. Riigid hakkavad suhtuma oma piiridesse lõdvemalt, sest nad on sunnitud nii tegema.
Aga see on kahe teraga mõõk. Nad muutuvad lõdvemaks ka teiste riikide piiride suhtes. Globaliseeruvas maailmas tõmbab postmodernne süsteemne lähenemine strateege geograafilises mõttes ettepoole. Selline ettepoole kallutatud lähenemine on nüüd juba oma kümme aastat olnud Euroopa ja Ameerika kaitsestrateegia üks tunnusjooni. Tony Blair väitis näiteks 2007. aasta algupoolel:
“Meie julgeolekupiirid ei peatu enam La Manche’ini jõudes. Meile avaldab mõju see, mis toimub Lähis-Idas. … Meie uued julgeolekupiirid on globaalsed. Meie relvajõude paigutatakse kodust kaugele teise riikide maa-aladele, mille keskkond ja kombed on neile võõrad, ilma et eksisteeriks vahetu oht meie territooriumile.”11
Või siis Austraalia tollase kaitseministri Brendan Nelsoni sõnad: “Lähis-Idas ja maailma kaugemates paikades toimuv ei ole meie julgeoleku ja huvide seisukohalt sugugi mitte väiksema tähtsusega kui see, mis sünnib meie riigi piirides.”12
Teiseks on globaliseerumine dünaamiline süsteem, sest peale kõige muu toodavad kaubandus ja äritegevus pidevalt teisenevat võitjate ja kaotajate hierarhiat ning ajalooliselt on konfliktid seotud just majanduse muutlikkusega.13 Kiirete raudkerega külmutusaurikute rakendamine, Panama kanali rajamine ning ostjate ja müüjate võimalus teineteisega enam-vähem vahetult telegraafi kaudu suhelda olid kõik suurepärased asjad Uus-Meremaa liha- ja piimatootjate ja kaudselt ka Briti töösturite jaoks (tänu toidukaupade hinnatõusu pidurdumisele), aga halvad Briti lambakasvatajatele ja piimatootjatele.
Globaliseerumise edu sõltub sellest, kuidas uued mängus osalejad muganduvad, kuidas toetatakse selle ohvreid ja kuidas osatakse uusi suundi ette aimata. Süsteemi tõhus ringkaitse peab seega toimima pidevalt ja olema ennetav, mitte aga pelgalt puhutine ja reageeriv. See nõuab lakkamatut ja hoolikalt integreeritud tegevust “rahvusvahelise julgeolekukeskkonna meeldivaks kujundamiseks”, mis seob üksteisega diplomaatia, majanduse, sotsiaalvaldkonna ja sõjanduse.
Kolmandaks sõltub üleilmastumine täielikult merevedude vabast kulgemisest. Seetõttu on tegemist sügavalt merelise nähtusega, mis peaks järelikult pakkuma erilist huvi maailma merevägedele. Rahvusvahelised mereveod toetavad just konteinervedude näol maailmakaubanduse tulu kasvu. Kuid selleks peavad mereveod olema prognoositavad ja jälgitavad, järgima üksikasjalikke lastimis- ja tarnegraafikuid ning olema turvalised. Peale võimaluste on merevedudel ka muresid, kusjuures sugugi mitte kõige viimases järjekorras seetõttu, et merepõhine globaliseerumine on haavatav. Selles pole iseenesest mitte midagi uut, sest Mahan ju hoiatas meid rohkem kui sajand tagasi:
“Ühtaegu ühendusepidamise kiiruse tohutu kasvamisega on see suurendanud ja tugevdanud rahvaste huve ühtepõimivaid sidemeid senimaani, et nüüd moodustub tervikust liigendatud süsteem, mis ei ole mitte üksnes imekspandavalt suur ja toimekas, vaid ka ülimalt tundlik, olles selle poolest võrreldamatu varasemate ajastutega.”14
See “ülim tundlikkus”, mida Mahan silmas pidas, tuleneb tõsiasjast, et vastastikune sõltuvus ja tegelikult mis tahes sõltuvus tekitab paratamatult sihtmärke, mida pahasoovija saab rünnata. Kuid eriti aktuaalsed on tema hoiatused just praegu. Nüüdisaegne laiuti ja sügavuti arenenud globaliseerumine sõltub põhimõttest “täpipealt nii palju kui vaja ja täpipealt õigel ajal” ja see suurendab süsteemi haavatavust. Eriti arvestades, kuivõrd kahetsusväärselt väikesed on enamikus riikides sääraste esmatarbekaupade nagu naftasaadused ja toiduained varud. Eriti niinimetatud magusaid sihtmärke võib pahasoovijale anda ka mereveosüsteemi suund võtta kasutusele vähem, aga suuremad tankerid ja konteinerlaevad ning keskenduda regioone varustavatele sõlmsadamatele.
Liiatigi on tekkinud rühmitisi, kes võivad suurenenud haavatavust ära kasutada või teravdada. Need on rühmitised või riigid, kes suhtuvad vaenulikult väärtustesse ja tagajärgedesse, mida süsteem soosib. Kõige ähvardavam pole merekuritegevus selle paljudes vormides: piraatlus, uimastite ja inimkaubandus ning mereressursside ohjeldamatu laastamine. Need ohustavad laevasõidu ohutust ja kiirust. Hoopis enam võivad piirnevaid merealasid häirida konfliktid ja stabiilsuse puudumine maismaal. Seda on liigagi selgesti näidanud “tankerisõda” möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel ja hilisemal ajal, näiteks sündmused Somaalia ranniku läheduses. Mõnikord on need ähvardused suunatud meritsi kaubavahetuse enda vastu, kuid enamasti ohustavad kaubavahetust üldisemad tingimused nii kuival maal kui ka merel.
Paradoksaalsel kombel globaliseeruvad ka mõned süsteemi ähvardavad ohud. Kõnekaim näide on rahvusvahelise terrorismi nuhtlus, kuid sedasama rada pidi näivad kõndivat teisedki merekuritegevuse liigid. Meenutagem 2006. aasta veebruarikuu teadet, et Vene maffia on seotud ulatusliku röövpüügiga, millega tegelevad Vene lippu kandvad Norra kalatraalerid Barentsi mere tursavarusid rüüstates. Kalad saadeti fileerimiseks Hiinasse ning toodi seejärel Briti turul müümiseks Grimsbysse ja Hulli. Röövpüüki juhtival konsortsiumil oli sidemeid Rootsis, Venemaal, Norras ja Hongkongis. Konsortsiumi tegevuse tagajärjel kurnati tursavarud välja ning märgatav tulu laekus Vene maffiale ja teistele kurjategijatele, kelle olemasolu ja edukus ohustavad häid valitsemistavasid, stabiilsust riigis ja korda merel, millest – seda tasub korrata – sõltuvad laevade ohutus ja sõiduaeg.15
Nagu eespool tähendatud, õhutab eeldatavate ohtude tase mõnda inimest järeldama, et globaliseerumine võib osutuda pelgalt vahepalaks asjade tavapärases riigikeskses kulgemises. Jeffrey Frieden näiteks ütleb:
“Nagu sada aastat tagasigi, nii peavad ka praegu paljud inimesed integreeritud maailmamajanduse olemasolu garanteerituks, suhtuvad sellesse kui asjade loomulikku seisu ja loodavad, et see kestab igavesti. Ometigi ei erine need alustalad, millele tänapäeva kapitalism toetub, mitte just väga palju sellest, millised nad olid 1900. aastal, ja nende murdumise võimalus on sama suur, kui oli siis … 20. sajandi algusaastate näivale stabiilsusele järgnesid konfliktide ja segadustega täidetud aastakümned. Ka praegune majanduskord paistab kindel olevat, kuid ajaloolises perspektiivis võib see osutuda kõigest üürikeseks vahemänguks.”16
Modernsuse poolehoidjad enamasti väidavad, et kuna majanduslik otstarbekohasus ei ole kaugeltki mitte ainus inimkäitumise tõukejõud, on globaliseerumise ees seisvad ohud tõsised ja võivad osutuda saatuslikeks. Tasub meenutada, et lõpuks lagunes koost ka mongolite vallutuste tulemusena globaliseeritud Euraasia maalaam.