see oli tõepoolest tema.
Vahetasime viisakus-küsimused käekäigu kohta, mille järel ta tundis huvi – Sandra, tahad sa veel minuga kokku saada? Neil Blackiga olevat meie kanti asja ja ta arvas, et me võiksime kõik koos õhtust süüa. Enne, kui ma jõudsin vastata, lisas ta kiiresti, et Karin vastas juba jaatavalt. Ma ei saanudki teisti, kui nõustusin.
Kui jätsin Christianiga hüvasti, helistasin kohe Karinile ja tundsin huvi tema plaanide vastu kõneall oleval õhtul. Ta vastas, et ta kohtub kellegagi tööalaselt.
„Sel juhul on tegu arusaamatusega. Just helistas Christian ja kutsus mind õhtusöögile, kus osalete ka teie Blackiga?“ küsisin ilmsüütul häälel.
„Blackiga ongi mul plaanis tööalaselt kohtuda,“ mühatas Karin kärsitult, „Sina ja Christian? Mis puhul teie siis kokku saate?»
“Ah tead, meil on samasugused tööalased suhted,” ei saanud ma jätta talle palli tagasi viskamata.
Christianiga kokkusaamisel ei paistnud kohmetus kohe välja tänu elukogemusele, mille järgi ma tavalisest introvertsemalt käitusin. Tema hoiak oli aga enam kui cool ning kui kombekohase kolm korda kahele poole, põskede peale suudlemise käigus ei oleks ma tajunud kerget värelust, oleksin tõepoolest arvanud, et me kohtume vaid tööalaselt.
Istusime keskmisest kõrgema kraadi ja hinnatasemega restorani, mis pakkus alates traditsioonilisest rohelisest salatist kuni erinevate vääriskalade kompositsioonini, isevalmistatud nuudlite ja värskete köögiviljadega välja.
Karin oli nähtavalt kimbatuses. Peale mõningaid katseid jutuajamine töine hoida, pidi ta alla andma. Black teatas lihtsalt, et täna, mil ta üle hulga aja Karinit näeb, ei soovi ta tööst rääkida.
Hiljem, kui koos tualetis parfüümi värskendasime ja huulepulgaga huuli üle võõpasime, ütlesin Karinile, et tal pole enam vaja pingutada näitemänguga – oleme tööalastes suhetes Blackiga, sest on ju ilmselge, et see nii ei ole. Ning kinnitasin sinna juurde, et ma tema suhteid kommenteerima ei pea ning on tema asi, mismoodi ja kas ta üldse uut armulugu tuttavatele serveerib.
Õhtusöök möödus sundimatu vestluse tähe all ja muutus üha elavamaks, mis kasvas konstantselt joodud veiniga. Lõpuks pajatati elu pikantsetest seikadest, millele üks või teine ka mõne nalja sekka rääkis. Kikitasin kõrvu, et saada aimu Christiani elust. Tema jutt aga oli ülimalt neutraalne, naisisikute osakaal kahjuks minimaalne.
Õhtu jätkuks pöörasime spontaanselt sisse läheduses asuvasse baari, mis polnud just suur, kuid hubane ja lummava jazzmuusikaga. Istusime üksteise külge surutult väikese laua ümber.
Muusika lausa kutsus tantsima ning peaaegu ainsa paarina sulasime me Christianiga muusikarütmidesse.
Mind enda vastu surudes, sosistas Christian mulle kõrva:
“Nii kahju, et sa meie esimesel kohtumisel nii ootamatult minema läksid.”
“Sorry,” vastasin peale mõningast vaikimist.
“Sandra, kas sulle meeldivad meievahelised intiimsused?” küsis ta, mind veelgi enam emmates.
“Jah…” ütlesin raugelt.
Niisiis veel keegi, kes mind õige nime järgi kutsub.
Varsti lahkusid Karin ja Black. Christian pani ette tema juurde hotelli minna. Nõustusin, ise endale lubades, et ma ööbima ei jää. Selliseid lubadusi ei maksa tegelikult üldse anda. Muidugi jäin ma terveks pikaks ööks.
MUNAPÜHADEKS TESSINI
“Soovid sa tõesti koos teistega hommikust süüa?” küsis Christian, särki selga ajades.
“Miks mitte? Või on sul midagi Karini-Blacki seltskonna vastu?”
Tegelikult oleksin ma meelsamini Christianiga kahekesi mõnusalt voodis einestanud, kui poleks olnud tõsiasja, et Karin hm… – just Karin poolsalaja Blackiga kõrvaltoas viibis.
Juba helistas Christian Blackile ning küsis, mida nad ühisest einestamisest arvavad? Black pidas mugavamaks, et meie nende juurde läheksime. Sel puhul ei saanudki ju Karin protesteerida.
Haarasin tooli seljatoelt püksid ja asusin neid jalga ajama. Samal ajal seiras Christian mind teravalt ja küsis:
“Oled sa kindel, et sul varjatud tagamõtet ei ole?”
“Mis sa nüüd, ma armastan seltskonda,” vastasin, kelmikalt naeratades.
„Meil on täpselt viisteist minutit aega,” ütles Christian kella vaadates ning haaras minust sellise hooga kinni, et me tagasi voodisse kukkusime, „See aeg tuleb mõistlikult ära kasutada.“
Mulle meeldis sedasorti mõistlikkus.
„Hallo Karin! Magasid sa hästi?“ küsisin süütul häälel, Karini ja Blacki numbrituppa sisse astudes.
„Jah, ma magasin hästi,” vastas Karin neutraalsel toonil, nagu poleks tal seljataga kuuma ööd värske armukesega.
“Musi, milleks nii tagasihoidlikult. Me magasime ju vapustavalt,” andis Black möödunud öö kohta täpsema selgituse.
Ah juba musi? Nii kaugel on siis asjalood.
Seirates Karinit ja Blacki mõtlesin, et kui muud kasu sellest afäärist Karinile ei tõuse, siis näeb ta välja vähemalt elujaatavam ja õnnelikum.
Ju on Karin karjääri eest ka teatud hinda maksnud. Kui naine ärivallas tahab edasi jõuda, siis muudab see teda paratamatult tundevaesemaks. Ja seda hinda polegi võimeline igaüks tasuma.
„Kiisu, kas sul ei olegi isu?” küsis Christian, mu pead sasides.
Kiisu? Olen ma nüüd siis uue nime saanud?
“Muidugi on,” ning asusin hoogsalt võid poolekslõigatud kuklipoolele määrima. Isu oli mul tõesti hea.
“Christian, ma ei tule täna sinuga kaasa. Võid üksi tagasi sõita,” ütles Black, marmelaadi poole küünitades.
“Ega minulgi enne homset kiiret ole,” mulle otsa vaadates küsis Christian: “Kui sul Sandra, on aega, võiksime ju tänase päeva koos veeta.”
Neelasin kuklitüki alla ning vastasin: “Ei ole, aga leian.”
Tegelikult pidin tõepoolest ühe kiireloomulise töö valmis kirjutama, mille jaoks planeerisin pühapäeva ohverdada. Otseloomulikult võlus mind Christianiga päeva veetmine rohkem ja lõppude lõpuks eksisteerisid ka teised päevad.
Kuna keegi meist neljast ei soovinud üleliigset stressi tekitada, otsustasime kindla programmita läbi ajada.
Käisin kodust läbi ning vahetasin õhtuse tualeti kulunud teksade ja lõhekarva t-särgi vastu.
Mehed ajasid pakilised asja joonde, mille järel kohtusime Karini juures. Õnneks oli ilm ilus. Istusime verandal ja püüdsime varakevadisi päikesekiiri. Segasime Kariniga värskendava pooli maasikatest, melissilehtedest ja sektist, mille juurde serveerisime mõned soolased ja magusad snäkid. Juttu veeretades ning booli rüübates, möödus aeg teadagi kiiresti. Black ja Christian otsustasid kella kaheksa paiku õhtul tagasi sõitma hakata.
Ma vihkan hüvastijätte, olgu need siis lühikeseks või pikaks ajaks.
“Sandra, me näeme kindlasti veel. Ma helistan sulle,“ ütles Christian hüvastijätuks, olles mind pikalt kallistanud ja suudelnud.
Ja mitte vähem ei vihka ma repliiki – ma helistan sulle. Paluks ajalimiit täpsustada, kas see toimub nädala, kuu või aasta möödudes? Vähemkogenud tütarlaps võib selle peale pikki päevi telefoni juures kõõluda ning pikisilmi lubatud kõnet oodata.
Kariniga omavahele jäädes, aitasin tal nõud kokku korjata ja nõudepesumasinasse panna.
“Kui tõsine seis teil Blackiga on?” küsisn peale mõned minutid vaikides töötamist.
“Ma teen ühed cappuccinod, soovid ka?” pani Karin ette, küsimust eirates.
Istusime piimavahu,