need, kes logelevad mööda igasuguseid lokaale,” arvas Ida üsna rahulikult, „aga mis rõvedusi võib naisel pähe tulla, kui ta teeb oma tööd ja kasvatab oma lapsi. Tead, armas Karin, laste kasvatust on meile enestele rohkem vaja kui lastele või riigile, sest lapsi kasvatades kasvame kõigepealt ise. Lapsed kasvatavad meid vanu rohkem kui meie neid, see ongi laste peaõnnistus.”
„Küll oled sina vana ja tark!” imestas Karin. „Mina olen ka tähele pand, et lapsed mõjuvad minusse hoopis teisiti kui kohvik. Mina nimelt häbenen oma lapsi, ei julge nende ees nõnda olla, nagu olen mehega või seltskonnas. Ja kui olengi vahel, siis teeb Tiki seda juba teisel päeval järele. Armas Ida, sa ei või endale ettegi kujutada, kui hirmus on omal seda pealt vaadata. Ma lihtsalt lähen mõnikord üleni punaseks. Ja katsu mõnda rumalust sellelt väikeselt tripsult ära harjutada! Halliks lähed enne. Nõnda on minu lastega.”
„Nõnda on kõigi lastega,” kinnitas Ida.
„Aga kas sa siis kunagi lastest ja oma mehest ära ei tüdine?” päris Karin imestusega. „Oma on ju oma, nagu oma särk või sukapaelad, pimesi kõik teada, iga ta liigutus, sõna, võte, harjumus. Aga mina tahan uut, tahan vaheldust, tahan lihtsalt mõnikord, et oleks häbi, surmlikult häbi, nii et langeks kas või maa alla juba puht palja suure häbi pärast.”
„Küll oled sa alles laps!” hüüdis Ida ja hakkas heledasti naerma.
„Olen ma siis tõesti alles nii väga laps?” küsis Karin uudishimulikult. „Aga miks siis teised naised kõik räägivad, et neil on oma meestega igav? Või lihtsalt: oma mees on igav. Kas siis nemad on ka lapsed? Või ei ole kõik oma mehed igavad? Ütle, kui sa tead. Mina murran vahel oma vaest pead, nii et tahab lõhkeda, aga kaugemale ei jõua. Olen oma meheltki küsinud, aga…”
„Oled sa siis tõesti seda iseoma mehelt küsinud?” imestas Ida vahele.
„Aga muidugi!” hüüdis Karin.
„Ja ütlesid temale, et ta on igav?” päris Ida.
„Ma olen seda talle mitu korda ütelnud,” vastas Karin.
„Noh, ja tema?” huvitus Ida.
„Tema naerab või ei tee üldse midagi,” seletas Karin.
„No, armas Karin,” lausus Ida mõttes, „küll oled aga sina…”
Lause jäi pooleli. Ida ei teadnud nähtavasti isegi, millega ta tema peaks lõpetama.
„Miks ma ei peaks siis temaga nõnda rääkima,” imestas Karin. „Ta on ju mu oma mees. Ütlen lihtsalt: tee nüüd nii, et mul oleks häbi, ma kohe tahan nii kangesti häbeneda. Sest mis mees sa oled, kui sa ei oska oma naiselegi häbi teha.”
„Ja mees teeb?” küsis Ida ja naeris, nii et ta lihav nägu läks üleni punaseks, silmad tõmbusid kitsaks kilavaks piluks kokku ja kogu tüse keha vabises.
„Ta ei mõtlegi!” hüüdis Karin nagu mossitades, sest ta ei saanud hästi aru, mis see on, mis valmistab tema hingehädas Idale nii suurt nalja. Aga siis see muutus äkki tõsiseks, sai nagu nukraks ja ütles kadestusevarjundiga hääles:
„Küll oled sina õnnelik!”
„Heldene jumal, kuis nii?!” tahtis Karin imestusest peaaegu lõhkeda, et teda võidakse õnnelikuks pidada.
„Ärme parem räägime sellest,” vastas Ida peaaegu ohates ja kogu tema tüsedasse kehasse ilmus nagu iseäralik lõtvus, mis aitas selleks kaasa, et ta langes veel enam vormist välja, või nagu Karin esteks oli öelnud: jäi ajast maha. „Sa peaks midagi tegema hakkama,” lausus Ida lõpuks nõuandvalt.
„Just minu mehe sõnad,” ütles Karin.
„Päris õige,” kinnitas Ida. „Hakka tööle ja siis kaob himu, et mees peab sulle maksku mis maksab häbi tegema.”
„Aga kas töö on nõnda hea kui häbi?” küsis Karin avameelselt.
Nüüd Ida hakkas uuesti naerma ja küsis siis:
„Kas mees sind väga armastab ja hellitab?”
„Ma ei tea,” vastas Karin ja lisas siis: „Ei! Mitte sugugi!”
Ida vahtis talle tükk aega tummalt otsa ja tema pilk muutus kordkorralt tõsisemaks, peaaegu kurjaks.
„Sa peaksid ühegi aasta oma mehe kõrval tööd tegema, siis hakkaksid temast aru saama.”
„Kas sina saad oma mehest aru?” küsis Karin sellise südamlikkuse ja otsekohesusega, et Ida jällegi tahtmatult naerma hakkas.
„Issand jumal!” hüüdis Karin. „Mis see ometi on? Ma räägin oma meelest nii tõsiselt kui oskan, aga sinule sünnitab see ainult naeru.”
„Õpi midagi tegema, siis õpid ka teisiti rääkima,” ütles Ida.
„Ikka tegema, tegema,” kordas Karin, „nagu oleks tegemises kogu eluõnn. Kui keegi võiks mulle kindlasti öelda, kui mõni kaardimoor, käetark, grafoloog või selgeltnägijagi võiks mulle ennustada, et töö teeb mu õnnelikumaks, siis hakkaksin veel tänapäev millegagi peale. Aga seda ei tea ju keegi. Enne meheleminekut käisin targa juures, tema vaatas mulle hirmuäratavalt silma ja kinnitas mitmel korral: mures ja vaevas võrsub teie õnn, mures ja vaevas võrsub teie õnn. Nüüd saan juba ligi kümme aastat mehel olnd, aga õnn pole ikka veel tulnd. Ja sellepärast mõtlen vahel: vist pole mul veel õiget muret ega vaeva olnd, kust siis õnngi saab tulla.”
„Sedasama arvan minagi,” ütles Ida heasüdamliselt.
„Aga ometi olen ma mõnikord nii hirmus õnnetu!” hüüdis Karin.
Selle oma hirmsa õnnetusega Karin lahkuski Ida juurest, sest lõunaaeg jõudis kätte ja tema ei tahtnud tüliks olla. Aga väljas tundus talle, et tema polekski nii väga õnnetu, kui teised ei paistaks nii õnnelikena. Just see teiste kole suur õnn tegigi tema mõnikord nii väga õnnetuks. Kõik sõitsid oma autodega, kõik tema tuttavad ja paljud kooliõedki, aga temal polnud selleks vähematki lootust. Nüüd mitte enam! Enne võis ta isaltki peale ajada, et see endale auto ostaks, aga nüüd oli ka see lootus läbi. Muidugi, isa polnud kunagi nõus autot ostma, sest ta ütles alati, et temal ei olevat vekslitele vaja allkirju korjata, milleks siis auto, aga hea oli seegi, et võis isaga sellest üks või teine kord rääkida.
Indrek oli auto ostmises Vesiroosi vastand. Kui Karin temaga sellest juttu tegi, ütles ta kohe, et – müüme maja ära, siis saame auto. See vihastas Karinit hirmsasti, sest ega ta ometi oma lastega saa autosse elama asuda. Kuid siis Indrek istus laua äärde või võttis taskuraamatu ja pliiatsi, palus pisut kannatust ja ütles natukese aja pärast, et kui asja tõsiselt võtta, siis umbes kümne aasta pärast võiksid nad enestele päris kena autoloksi osta. Ning ta arvutas selgelt ja täpselt, milline on nende sissetulek, milline väljaminek ja kui palju jääb üle. Aga seda aega olevat võimalik paari aasta võrra lühendada, kui tema, Indrek otsiks endale ka pealelõunase teenistuse. Lühendus oleks veel suurem, kui nad hakkaksid üldse kokkuhoidlikumalt elama. Ja jällegi Indrek arvutas täpselt, kui palju võiks kusagilt või millestki kokku hoida ja millise summa see aastas annaks.
Esimest korda nõnda arutades, see kiskus Karinit sel määral kaasa, et ta otsustas asuda Indreku plaani teostamisele. Pealegi ei tahtnud ta rahulduda nende väikeste kokkuhoidudega, mida Indrek soovitas, vaid tema võttis palju radikaalsemad abinõud tarvitusele. Kui juba, siis juba, ütles ta iseendale ja ka mehele. Ta läks ise turule ja käis odavaid supijuuri otsides selle mitmel korral edasi-tagasi läbi, leidis need õiged lõpuks sealt, kust ta oma supijuure-ärireisi oli alanud ja oli üpris õnnelik kasuliku kauba üle. Aga kui ta astus turumajja liha ostma, siis valis ta kõige parema ja kallima, võttis isegi pisut tomateid, mis maksid sel aastaajal hingehinda, kuid ühte tegi ta sellepärast, et supijuurilt oli ta ju kokku hoidnud, ja teist, et lapsed ja mees tunneksid, täna pole teenija turul käinud.
Juhtus ka nõnda, et ta järgmisel päeval ostis nii vähe ja sellise materjali, et jällegi pidid kõik märkama, pereproua on ise turul käinud, sest lõunalaud tehti tühjaks, nagu oleksid sealt rohutirtsud üle käinud, ja kõigil oli ometi