tahan ka tulla papa tuppa,” kiunus Tiki.
„Ei, ei, ei! Praegu mitte,” ütles Karin ja katsus juba uksekäerauda.
„Nüüd läheb lahti,” ütles Vesiroos Indrekule. „Ole mulle abiks!”
V
„Sa istud rahulikult siin, aga mina otsisin sind kodus ja linnas,” pöördus Karin isa poole, ilma et oleks Indrekust väljagi teinud.
„Me peame kahekesi aru,” vastas Vesiroos.
„Pole vist enam midagi aru pidada,” lausus Karin ja lisas siis peaaegu vihaselt: „Me oleme paljad, nagu näib.”
„Miks siis kohe paljad?” küsis Vesiroos. „See maja on ju meil alles järel. Ja peale selle on mul veel üht ja teist tühja-tähja müüa, seda nad kätte ei saa, ei leia üles.”
„Sinu tühja-tähjaga olgu kuis tahes,” ütles Karin, „aga sellest majast ära räägi, see on ju minu.”
„Ei noh, muidugi sinu, ega ma siis seda,” seletas Vesiroos põigeldes, „aga ulualune on meil ju häda korral ikka, ja kui talle obligaatsia peale teha…”
„Nojah, seda aru te siin pidasitegi,” lausus Karin nöökavalt, tõusis toolilt, kuhu oli istunud, võttis käekoti, mille oli esteks sohvaotsale visanud, avas ta närviliku kiirusega, nagu kardaks hilinemist, leidis sealt väikese hõbedase puudritoosi, läks akna alla, tolmutas seal oma nina, mis kippus ärrituses niiskeks kiskuma, pöördus siis uuesti käekoti juurde, võttis paberossi, pani selle suitsema, istus toolile, viskas oma peene siidsukas jala hooletult põlvele, nii et paljastus osa reitki, ja puhus suitsu isale peaaegu näkku.
„Karin, kallis laps,” ütles isa paluvalt, „viska see pabeross, sa ju tead, mina, vanainimene, ei või kannatada, kui naised suitsetavad.”
„Seisukord on niisugune, et siin ei aita enam pabeross, vaid viska sigar näkku,” vastas Karin mehelikult, mis andis tema kõhna ja nagu õrna välimusega otse naljaka kooskõla. Aga praegusel silmapilgul ei pannud seda keegi tähele.
„Armas laps, mina ei mõista sind,” hakkas Vesiroos ja tahtis jatkata, kuid Karin sähvas kärsitult vahele:
„Muidugi ei mõista. Mehed üldse ei mõista midagi. Ainult meelitada, lootust anda, uskuma panna ja siis pää! muud midagi.”
„Millest sa õieti räägid?” küsis isa ja lisas nagu kibestunult: „Aga viska ometi ükskord see paberossinäru, ma ei või teda sinu suus näha. See on lihtsalt hirmus!”
„Aga mina sinu pankrotti pean võima näha?!” hüüdis Karin häälel ja näoilmel, mis ennustasid nagu peatset nuttu. „See ei ole hirmus? Ei ole? Ja nüüd veel ihute kahekesi selle majaloksu peale hammast!..”
„Kuidas sa räägid!” ütles nüüd ka Vesiroos juba kõrgendatud häälel. „Loks! On see maja loks? See maja on kui kelluke! See on, ma ütlen teile, kui naksitrall! Paremat maja pole kogu linnas leida.”
„Ja sellest elades võid ainult vesiseid kartuleid ja tulisoolaseid heeringaid süüa,” jatkas Karin isa toonil. „Aga jumala pärast, heeringale mitte haput koort peale panna, seda see maja ei luba, ainult pisut sibulat ja sedagi ainult sügisel, kui ta odav.”
„Nii hirmus see asi ometi veel ei ole ju,” tähendas Indrek nüüd vahele.
„Sina ole vait!” käratas Karin ja viskas paberossiotsa toanurka põrandale, nagu seisaks seal mõni prügikast. „Sina ei tea neist asjust midagi ja ei tahagi teada. Sinu kuuldes ei tohi sõna raha suhugi võtta. Sinu arvates on need kõik, kes rahaga tegemist teevad, kelmid ja kaabakad, räpased loomad. Ka mina olen sinu meelest ainult…”
Ta ei saanud lõpetada, sest enne tuli tal nutuhoog peale. Nüüd puutus isa oma käega tema põlvi, nagu tahaks ta kleiti pikemaks venitada ja neid katta, aga tõepoolest patsutas ta tasakesti ja lausus rahustavalt:
„Nonoo, lapsuke! Mitte nii südamesse võtta, mitte nii südamesse! Ja Indrek pole ju milleski süüdi.”
„Aga kes siis on?” küsis Karin pisaraid pühkides ja katsudes endast võitu saada. „Keegi peab ometi süüdi olema.”
„Jah, mis süüdi puutub,” hakkas Vesiroos, ilma et oleks teadnud, millega lõpetada, „siis on asi nõnda, et…”
„Mehed on süüdi,” lõpetas Karin nagu lause. „Kõik mehed, sest teie ajate äri, teie käes on raha ja varandused. Naistel pole ju midagi. Paljas ihu ja hing, see on kõik. Aga seda ei taha keegi. Ja mina ei saa sinust aru, papa. Ise oled vana inimene, terve eluaeg äri ajanud ja nüüd lased sel Köögertalil enda sisse vedada, lihtsalt üle lüüa. See on ju nõnda, selles pole vähematki kahtlust, eks? Kõik räägivad ju sellest! Ja naeravad! Ei, irvitavad!”
„Sinu isa, armas tütar, on ausam kui teised inimesed, see on kõik,” ütles Vesiroos sellise veendumusega, et Indrekki hakkas teda peaaegu uskuma.
„See ausus on sulle muidugi Indrekust külge hakanud,” ütles Karin põlastavalt. „Temal on iga teine sõna ausus või õigus. Noh, ja nüüd on teil teie ausus käes! Köögertal irvitab ja mina sülgan teie aususe peale. Kelmide keskel teie oma aususega!”
„Aus peab inimene ikka olema, seda nõuab ususeadus,” ütles Vesiroos õlitatud häälel.
„Kes selle ususeaduse on teinud?” küsis Karin ja vastas ise: „Kelmid, kes teisi tahtsid pügada.”
„Ei, armas laps,” vaidles Vesiroos talle vastu, „ususeaduse on teinud jumal oma meeste läbi.”
„Jumal!” hüüdis Karin põlglikult. „Kes tuu om?”
„Niisuke on see tänapäeva noorpõlv,” ütles Vesiroos otse südamliku nukrusega, pöördudes Indreku poole, kes omakorda pöördus Karini poole, öeldes kerge irooniaga:
„Alles mõni päev tagasi sa tormasid siiasamasse tuppa ja ütlesid, sa usud, et vanajumal elab alles.”
„Kui keegi minus on jumala tapnud, siis just sina, seda pead sa teadma,” vastas Karin ägedalt Indrekule. „Mina olin usklik, sest minu ema on usklik; isegi papa on enamasti alati usklik olnud. Aga sina oma targutustega oled mu usu söönud. Ikka: kuis võib olla see või teine, kuis võib sündida nii või teisiti, kuis saavad inimesed teha seda ja teist, kui on tõesti jumal? Aga näe, võib olla, näe, võib sündida, näe, inimesed saavad teha, mis tahavad, aga jumal on siiski olemas. Ja tänasest päevast saadik hakkan mina teda uuesti uskuma, usun sinu kiuste. Lastele hakkan ka iga päev jumalast rääkima, jumalast ja rahast, mine või lolliks seda kuulates.”
„Minu pärast ei maksaks sul tõepoolest hakata jumalasse uskuma, ei tasu vaeva,” ütles Indrek, „aga iseenda pärast küll, ehk saaksid nõnda oma rahu jälle tagasi.”
„Jah, kallis laps,” oli ka isa Indrekuga nõus, „oma rahu peaksid sa küll tagasi saama. See on otse hirmus, kuidas sa kõik asjad omale südamesse võtad.”
„Võtan jah südamesse!” kinnitas Karin parastades, nagu puutuks asi eelkõige teistesse, mitte temasse endasse. „Aga teie olete kahekesi ühes nõus, tahate minu taltsaks teha. Oodake niikaua! Aga ma tahaks lõpuks teada, mis te minust õieti tahate? Mis te närite mu kallal? Hea küll, et olete kaks meest, üks minu isa, teine mu abikaas” – viimast sõna toonitas ta põlgliku irooniaga, – „aga mis siis sest? Mina olen naine ja laste ema ning vilistan selle peale, et teie olete mehed. Ma pole enam mõni tita, kes näeb mehes jumal teab mis. Nii et ma palun, jätke mind ükskord rahule.”
„Täna on nähtavasti parem, et ma lähen,” lausus Vesiroos nüüd nagu endamisi alistunult ja tõusis sohvalt. Aga kui ta Karinist mööda läks, puutudes oma laia lotendava kuuehõlmaga tema peaaegu püstiaetud põlvi, siis tundus kogu tema lohmakas kujus midagi nii viletsat ja haletsemisväärset, et Karin ei saanud muidu, kui kargas otse loomusunnilikult jalule ja sööstis isale ukse alla järele, kus ta temal käest kinni haaras ja liigutatud häälega ütles:
„Papa, ära mine veel. Ma olin sinu vastu halb. Tule tagasi. Räägi, mis sul