Ring I. Mats Strandberg

tõmbab jope tihedamalt ümber. Õhk on karge ja niiske ning külm tungib naha alla.

      „Üks asi on veel juhtunud,” teatab Rebecka.

      Ta võtab kastist ühe klotsi uuesti välja ja paneb selle nende vahele.

      „Ma ei tea, kas ma praegu jälle suudan,” ütleb ta.

      Rebecka silmad tõmbuvad pingutusest kissi. Minoo vaatab klotsi ja mõtleb, mis sellega juhtuma peaks. See ei liigu paigast ja ta jõuab just mõelda, et Rebecka peab küll olema väga väsinud.

      Siis ta näeb. Kõigepealt ei mõista ta õieti. Suitsujoom on nii õrn, et nõrk tuulevinu puhub selle laiali. Kuid siis tuleb suitsu juurde ja klotsi üks nurk lahvatab põlema.

      Rebecka vaatab talle otsa ja Minoo kardab viivuks, et teda pannakse ka kogemata põlema. Ta peab maha suruma soovi käed näo ette tõsta.

      „Täitsa ogar, kas pole?” küsib Rebecka vaikselt.

      Minoo on sunnitud nõustuma. Väiksel leegil on algul sinised servad, kuid see kasvab kiiresti helekollaseks tuleks. Nüüd neelab see juba kaht klotsi külge. Rebecka kummardub ja puhub leegi ära.

      „Millal see algas?” küsib Minoo.

      „Eile. Laua peal oli küünal ja mul tekkis mõte, et prooviks selle ära kustutada. See polnud eriti raske. Nagu oleks… leegi ära näpistanud. Ja siis proovisin ma seda uuesti süüdata. Pärast oli mul sajandi peavalu. Gustaf hakkas juba muretsema.”

      „Ega ta ometi ei näinud…”

      „Ei, muidugi mitte,” ütleb Rebecka. Tema pilk on kuskil eemal. Ta tõmbab käed jopevarrukasse. „Varsti on juba võimatu Gustafile mitte rääkida. See on nii suur asi.”

      „Sa ei tohi talle midagi öelda!”

      Minoo hääl kõlab kiledalt. Ta ei tahtnud karjuda. Kuid Rebecka sõnad tekitavad temas paanikat. Kas ta ei mäleta siis? Ärge usaldage kedagi teist… Isegi oma armastatut mitte.

      „Ma tean,” vastab Rebecka.

      Ta on mõnda aega vait.

      „Meil on veel palju asju, millest me ei räägi,” ütleb ta seejärel.

      Minoo mõistab, et käes on üks neist otsustavatest hetkedest, kui kaks inimest võivad tõeliselt lähedaseks saada.

      „Minu kohta on ju nii palju kuulujutte liikunud,” jätkab Rebecka.

      Minoo kõhkleb, teadmata, kas tunnistada üles, et ta on kõik viimased kooliaastad Rebecka kohta jutte kuulnud. Ta on üks neist tüdrukutest, kellel olevat olnud söömishäired.

      „Oli see tõsi?” küsib ta.

      „Oli küll. Eks vist on siiamaani. Ma tean, et see võib tagasi tulla. Alates kevadest on parem olnud. Aga ma mõtlen selle peale. Sageli.”

      „Mida Gustaf ütleb?”

      „Me pole sellest kunagi rääkinud. Aga küllap ta teab.” Rebecka vaatab üles ja püüab Minoo pilgu. „Ainult ma kardan nii õudselt, et kui ta teada saab, ei jaksa ta enam minuga olla. Sa oled esimene inimene, kellele ma seda räägin.”

      Minoo üritab mingit arukat vastust välja mõelda. Ta tahaks näidata, et on usaldust väärt, tahab Rebeckat aidata hulga heade nõuannetega ja lubada, et küll kõik laabub. Kuid ta mõistab kohe, et kõige targem on vait olla. Lasta Rebeckal rääkida.

      „Kui ma mõtlen, kuidas oli enne, kui ma Gustafiga käima hakkasin, siis paistab see nagu vana mustvalge film. Tema oleks justkui värvid toonud. Ent mul on tunne, nagu mina ise kuuluksin ikka veel sellesse mustvalgesse maailma, ja tema võib sellest iga hetk aru saada. Et ma ei ole… värviline. Kui ta seda näeb, laguneb kõik koost.”

      „Aga ta armastab sind. See on ju näha. Võib-olla pead sa lihtsalt selle peale lootma.”