Thalassa! Thalassa!
Tal on stseene, mis algavad kell kuus õhtul ja lõpevad pool kuus. Vastik on lugeda.
esimene osa
EELMAIK
1. peatükk
Joan Miró
1.
Võib ükskõik kui kaua just niimoodi seista ja suitsetada. Tänavanurgal, piiludes iga vihmapiisa taha. Kombates pilguga möödujaid, otsides midagi nende mantlite alt. Varjates sigaretti vihma eest erilisel moel kokkusurutud peos. Mõnikord ta poosetas niimoodi. Praegu oli selleks pakiline vajadus. Muidu oleksid vihmapiisad sattunud sigaretile ja selle kustutanud, see oleks läbi vettinud ja protsess oleks kaotanud igasuguse mõtestatuse. Peast käis läbi, et tegelikult oli ta seda juba ammu kartnud. Sügaval hingepõhjas oli ta seda ikka ja alati kartnud. Esimesest Agniaga kohtumise hetkest. Mitte et ta oleks ette näinud, et kõik just sel kombel lõpeb. Vaid kuidagi varjatult sündmuste sellist arengut oodanud. Agnial ei olnud kunagi suurt tahtmist rääkida. Ainult vaatas teda suurte pruunide silmadega ja ajas neid aeg-ajalt veelgi suuremaks – kas õudusest või hämmastusest. Nuttis harva, naeris harva. Rääkis tasa. Tuli kuulatada, et aru saada, mida ta räägib. Seetõttu polnud mingit võimalust tema juuresolekul muusikat kuulata. Enne Agniaga kohtumist ei kujutanud Georgi oma elu muusikata ette. Nii juhtub tavaliselt lastega, keda järjekindlad vanemad, üritades mahutada oma võsukestesse maksimaalses koguses kõike mõistlikku, head ja igavest, topivad muusikakooli. Muidugi mitte ainult muusikakooli, topivad samaaegselt ka muudesse kohtadesse. Aga kui näiteks prantsuse keele ringi tegelikult ei pidanud minema, sest isa ise ka päris hästi ei teadnud, milleks meie ajal üldse kellelgi peaks prantsuse keelt tarvis olema, sellise raha eest eriti, siis muusika – see on kõige-kõige… ja ema laulis lapsepõlves kooris ja unistas Moskvasse sõidust, et heliseda seal nagu Maia Kristalinskaja, ja seetõttu peab kannatama ja piinama toda venivat bajaani. Laps puikles ja puikles, aga palju sa ikka puikled oma üheksa eluaasta ja sihukese isa juures. Aga pärast lasi end kaasa haarata, eriti kui vast leitud sõbrad demonstreerisid talle, et isegi bajaani mängides võib täitsa vabalt rock’n’roll’i teha ning kultusbändi frontman’iks ja osaliselt ka naiste lemmikuks saada. Asi on lihtsalt selles, kuidas ennast hinnata.
„Just, kuidas end hindad, nii saabki kõik olema,” kinnitas Orehhov, lärmakas punapäine trummar, kes kandis nahkvesti ja propageeris väsimatult punkroki väärtusi, „Tšistjakovi tunned või?”
„Ei,” tunnistas Georgi kohmetult.
„Siis mine ja õpi tundma,” pilgutas Orehhov silma.
Georgi läks, õppis tundma ja oli täis otsustavust. Kõik ei olnud veel kadunud, isegi tema mänguriist ei tundunud enam nii lootusetult idiootlik.
Aga see kõik oli minevikus. Praegu juba isegi täpsemalt öeldes mingis täielikus Past Perfect’is. Agnia ilmumine purustas kõik ta tollased prioriteedid – ta mitte ainult ei lõpetanud musitseerimist, ta loobus aegamööda ka muusika kuulamisest. Lihtsalt seepärast, et tasasele Agniale ei sobinud üldse mitte mingid kunstlikud helid. Temaga sobisid ainult väga loomulikud helid, nagu kudumisvarraste klõbin, ritsikate siristamine, veevulin. Ja praegu, kui ta telefon ei olnud vastanud üle tunni, ei olnud muusika hoopiski see, millest mõelda.
Georgi tegi suitsu ja vajutas telefoniklahve kasvava tuima raevuga. Muidugi, hingepõhjas sai ta juba aru, et see on lõpp. Aga organism iseenesest üritas veel mingeid samme ette võtta, kuidagi krampides tõmmelda, et näidata osaliselt iseendale, osaliselt potentsiaalsetele kõrvaltvaatajatele, et ta ei anna niisama lihtsalt alla. Ta on mees, kes teeb tuimalt suitsu eri suundades pöörlevate vihmapiiskade all. Tema suhtlemises Agniaga (nii nimetas ta endamisi seda hõõguvat sasipundart) pani just see teda kõige enam imestama. See, et teda vaikimisi peeti nagu mingiks macho’ks, tõeliseks tugevaks meheks, sellekssamaks, kellega oled nagu kivimüüri taga. Ta ise ei pidanud ennast kunagi selliseks, ei käitunud kunagi nii ega teinud spetsiaalselt midagi taolise kuvandi loomiseks. Sellest hoolimata vaatas Agnia teda oma ausate suurte silmadega ja – kõige muu kõrval – imetles teda. Tundus, et siiralt. Georgi ei saanud sellest aru. Kruttis seda oma peas nii ja naa, aga ikka ei saanud aru.Ja nüüd polnudki enam midagi, millest aru saada. Agnia oli kadunud. Teda ei olnud kaks tundi pärast kokkulepitud kohtumisaega, ta ei vastanud kangekaelselt telefonile, ja Georgi tõmbas lõpuni viimase sigareti oma pakist. Peaks vist koju minema. Siin seista ja vihma vaadelda ei olnud enam mõtet.
Agniale ei meeldinud ennast korrata. Georgi oli see, kes polnud kunagi kindel, kas kaasvestleja oli ta mõttest õigesti aru saanud, talle meeldis mõtet mitu korda korrata, muutes sõnastust ja veidi teisendades, kuid jättes alati sisu muutmata. Et paremini mõistetaks, et jõuaks kohale, et mitte jääda kuuldamatuks. Käsitamatuse seisund hirmutas Georgit vaat et kõige rohkem. Igatahes tänase päevani, kui ta mõistis, et tühiähvardusi noosfääris lihtsalt ei eksisteeri. Niisiis Agnia, kui ta millestki rääkis, rääkis alati ainult korra. Vaikselt, pöörates end veidi kaasvestleja poole ja mitte alati talle silma vaadates. See oli eksimatu näitaja informatsiooni tähtsusest või, vastupidi, tühisusest. Kui ta ei vaadanud silma, siis oli see selge signaal, et informatsiooni tuleb kuulata väga tähelepanelikult, imada endasse kõikide pooride kaudu, seda enam, et Agnia ei korranud seda kunagi. Kui ta oli öelnud midagi korra, oli ta kindel – jällegi täiesti siiralt –, et sellest piisab alatiseks, et tema välja öeldud teemale on pandud rasvane punkt.
„Kui ma kunagi järsku kaon, ära siis imesta,” oli ta Georgile öelnud kunagi ammu, peaaegu päris nende suhtluse alguses. „Ja ära parem otsima hakka. Ma üritan seda mitte teha, kuid selline võimalus on alati olemas, pea seda meeles. Nii et ei maksa minusse liialt kiinduda.”
Georgi suhtus sellesse tollal kui naiseliku koketeerimise tüüpilisse ilmingusse. „Ei maksa minusse kiinduda,” ütleb naine, pidades silmas: „Kiindu minusse tugevalt, momentaanselt ja igaveseks.” „Ära armu minusse,” ütleb naine, aga tema silmade subtiitrites on kirjas hoopis vastupidine. Võimalik, et see oleks tõele vastanud, kui ta oleks sidunud end mis tahes teise naisega. Aga Agnia rääkis alati nimelt seda, mida mõtles. Hoolimata kellestki. Kõigile ja alati. Algul selline omadus vaimustas, siis muutus häirivaks, lõpuks ajas vihaseks. Aga hoolimata oma reaktsioonist, ei suutnud ta sellega midagi peale hakata. Agnia ei valetanud. Mitte kunagi. See oli õudne. Õudne oli kuulata fraase, nagu „Ma magasin su sõbraga, sest ta vajas seda.” Õudne oli selliseid fraase ette aimata, isegi kui tegelikult neid kunagi välja ei öeldud. Eelaimus on alati reaalsusest jubedam.
Seetõttu Georgi ei olnudki toimunust šokeeritud. Ta küsis endalt veel kord ja pidi taas mõistma, et kusagil seal, enda sees oli ta alati teadnud, et nii juhtub. Et Agnia täidab ka selle lubaduse, nagu ta oli alati täitnud kõik teised. Ta ütles Georgile, et hakkab temaga elama – ja hakkaski. Ütles, et ei anna talle kunagi põhjust armukadetseda – ja ei andnud. Ütles, et talle pole raha vaja – ja mitte kunagi, mitte ainuski kord ei nõudnud, ei küsinud ta raha, isegi ei vihjanud sellele. Ütles, et ühel ilusal päeval ta kaob – ja see päev jõudis kätte. Ta kadus.
Georgi lesis kodus ja mõtles. Mõtles, et hoolimata Agniale antud tõotusest mitte hakata teda otsima, on otsida ikkagi vaja. Sel lihtsal põhjusel, et otsingud on mingigi tegevus, see tähendab, et ta ei jää lihtsalt koju lesima ja mõtlema. Olukorras, kuhu Georgi oli sattunud, oleks parem kohe end lahti rebida ja joosta kohe midagi tegema kui jääda niimoodi lesima, ilma mingi mõnutundeta sigarette raiskama ja mõtlema. Sel polnud midagi ühist mõistega „tõeline mees” või millegi taolisega, ehkki tuleb tunnistada, mõte sellest, et niinimetatud „tõeline mees” oleks käitunud sellises olukorras just niimoodi, see tähendab, hüpanud diivanilt püsti, jooksnud kuhugi, uurinud midagi, toonud eksinud lambukese perekonda tagasi – selline mõte vilksatas tal aeg-ajalt peast läbi. Muide, „tõeline mees” oli Georgi ainult osaliselt. Seetõttu otsustas ta panna rahulikult asi paberile või lüüa sülearvutisse. Koostada tegevusplaan, mida ta Agniat otsides järgib.
Isegi kui tal ei õnnestu Agniat tagasi tuua, oli otsingutel ikkagi mõte. Esiteks, nagu juba öeldud, oli see vahendiks lõpliku hullumise vastu. Teiseks võttis uudishimu oma osa. Kõik need tema naise salatsemised ja väljaütlematused olid Georgit üldiselt alati intrigeerinud. Kuid ta ei olnud kunagi söandanud Agnialt otse küsida. Just seetõttu, et Agnia ei valetanud kunagi. Georgi kartis kuulda midagi enda jaoks ebameeldivat,