lihtsalt ei tulnud kohtamisele. Veel eelmisel päeval, kui nad kokku leppisid, tundus kõik lihtne ja igapäevane, kõik oli nagu tavaliselt. Aga siis jäi ta tulemata. Kahe päeva pärast lülitus välja tema telefon ja isegi kutsuvat tooni ei õnnestunud enam kuulda. See pidi Georgi peaaegu lõplikult jalust niitma. Kutsuv toon andis mingitki, ehkki illusoorset lootust, et varem või hiljem võtab Agnia toru ja selgitab oma vaikse, rahuliku, absoluutselt emotsioonivaba häälega kõik ära. Just see emotsioonitus oli naise kohta niivõrd ebatüüpiline ja ebaharilik, et mõjus löögina diafragmasse, Georgi vaatas teda üksisilmi ja tardus kivikujuks. Isegi voodis õnnestus Agnial jääda rahulikuks. Ta lubas Georgil endaga teha kõike, mida too tahtis, leppis tõrkumata mehe kõigi katsetega suguelu mitmekesistamiseks, kuid ei näidanud üles mitte mingit entusiasmi. Kui Georgi, juhituna igavesest mehelikust ihast, küsis: „Kas sul oli hea?”, siis ütles ta vaikselt tavapärase intonatsiooniga: „Loomulikult,” ja isegi suudles teda nagu mokaotsast. Kuid ei näidanud ise üles mingit initsiatiivi. Kõik Georgi katsed teda selles mõttes üles raputada olid määratud läbikukkumisele. Ta reageeris kõigele tasakaalukalt, nagu ta reageeris Georgile – tasase helge naeratusega.
Nüüd polnud enam ka kutsuvat tooni. Paar päeva vastas telefon standardse teatega mobiiltelefonist, mis on väljaspool võrgu teeninduspiirkonda või on üldse välja lülitatud, hiljem kadus ka see. Number jäi lihtsalt vait. Vaikus ja kahin olid kõik, mis Georgile armastatud naisest, kellega ta oli veetnud kaks aastat oma elust, alles oli jäänud.
Georgi helistas Adamile. Ta ei saanud ise ka lõpuni aru, miks ta seda tegi, kuid talle tundus, et just Adam on see inimene, kellega ta võiks jagada oma mõtteid toimunust. Adam oli ainuke tema tuttavatest, kelle Agnia tasasel moel heaks kiitis ja kellel endaga suhelda lubas. Teiste suhtes oli ta külm ja äärmiselt lakooniline. Adam oli millegagi osanud naise usalduse ära teenida, ehkki kõigi isiklike parameetrite ja karakteristikute järgi oli ta Agnia radikaalseks vastandiks. Adam oli lõbus, ettevõtlik, lärmakas ja valelik. Võimalik, et ta ei valetanud elutähtsates küsimustes, seda ei võinud Georgi teada, kuid eluolus, igapäevastes pisiasjades valetas ta vahetpidamata. Olgu, ei valetanud, pigem luuletas, fantaseeris, et elu ei näiks nii igav ja rutiinne. Kuid tegi seda innustunult ja ületamatult. Adam muutis lihtsa loo oma auto katkiläinud piduri- või bensiinivoolikust kaasahaaravaks seiklussaagaks tagaajamiste ja tulevahetustega salapäraste kahtlaste tegelaste ning kummitorkijate salaseltside osavõtul. Iga poeskäiku rikastas Adam looga kasvõi sellest, kuidas ta võrgutas noorukese müüjatari sealsamas külmutatud subproduktide laos, peaaegu kassa juurest lahkumata. Ja seda ainult halbadel päevadel, kui Adami fantaasia hakkas tõrkuma ja eksis banaalsustesse. Kui aga Adamit haaras inspiratsioon, ei jäänud tema lugude publikul muud üle, kui suu ammuli kuulata. Ja seda inimest tõstis aus Agnia miskipärast kõigi teiste Georgi tuttavate hulgast esile. Ta naeris Adami naljade peale, ta jõi tema veini – veinijoomist lubas ta endale haruharva – ja isegi küsis mõnikord Georgi käest: „Miks Adam pole ammu meil käinud? Kas temaga on midagi juhtunud?” Aeg-ajalt mõtles Georgi isegi armukade olla, kuid Agnia oli nii aus, et oleks Georgile tingimata öelnud, kui tema ja Adami vahel oleks midagi tekkima hakanud, ja Adam oli niivõrd häirimatu, et tundus, nagu poleks talle naisi üldse tarvis. Tõepoolest, Georgi ei suutnud meenutada, millal ta viimati mitte et oleks näinud, vaid kasvõi kuulnud Adamilt mingeid vihjeid tema eraelu kohta. Seejuures ei saanud öelda, et naised oleksid Adami tähelepanuta jätnud.
„Kuidas kadunud?” küsis Adam telefonis mõne segasevõitu minuti pärast.
„Kadunud,” selgitas Georgi. „Ei tulnud kohtamisele. Haihtus. Telefon algul ei vastanud, pärast oli hoopis välja lülitatud.”
„Kuule, niimoodi juhtub ainult halvas filmis.”
„Nähtavasti minu elu ongi halb film.”
„Säärased melodramaatilised fraasid on samuti eriti halva filmi tunnuseks.”
„Ma võin ainult ennast korrata.”
„Olgu peale. Võtame järjekorras. Vabanda banaalsuse pärast, aga kas sa surnukuuridesse helistasid?”
„Ei.”
„Haiglatesse?”
„Ei.”
„Politseisse?”
„Ka mitte.”
„Mnjah. Vähemalt on sul tegevuspõld olemas. Pühenda sellele paar lähimat päeva. Lihtsalt südametunnistuse rahustamiseks.”
„Muidugi ma pühendan. Aga miski ütleb mulle, et ma ei leia teda ei sealt ega sealt ega sealt.”
„Oota nüüd. Ehk saad kasvõi mõne vihje.”
Ei Adam ega Georgi maininud Agnia sõpru ega sugulasi, sest mõlemad teadsid, et tegelikult polnud tal ei ühtesid ega teisi. Loomulikult eksisteerisid kusagil seal tema vanemad. Kuid nad olid just nimelt kusagil seal. Ema elas Agnia jutu järgi mingil kaugel maal, vihjete järgi võis arvata, et Iisraelis või Ühendriikides, täpsemalt Agnia ei öelnud. Mainis ainult pikki vahemaid ja kuuma kliimat, millega ema uhkeldas ja pidas enda plussiks kõigis vähestes kõnelustes, mis neil Agniaga toimusid. Ja jällegi, neist kõnelustest teadis Georgi ainult Agnia jutu järgi, ise ei kuulnud ta kunagi, et ema oleks helistanud. Ei telefonile ega Skype’i kaudu, ei kuidagi. Ka kirju neile ei tulnud.
Isaga olid lood veel lihtsamad. Ta ei tulnud arvesse. Selge see, et ta pidi puhtfüsioloogiliselt olemas olema, aga ta ei tulnud arvesse. Agnia ise ütles nii, nagu tavaliselt, üks kord ja lõplikult, kui Georgi üritas üles näidata heakodanlikku huvi tema lähedaste suhtes. „Minu isa ei tule arvesse,” ütles Agnia talle tookord. „Ära kunagi küsi tema kohta. Kujutle, et teda pole ega ole kunagi olnudki.” Elu oli Georgit juba õpetanud, seetõttu võttis ta selle avalduse lihtsalt teadmiseks ja ei proovinud sügavamale kaevuda. Oma sõpru Agnial samuti polnud. Igatahes polnud olemas ühtki dokumentaalset tõestust nende olemasolu kohta. Tõsi küll, mõnikord läks Agnia õhtuks kuhugi välja, öeldes, et saab sõbrannadega kokku. Kuid Georgi palve peale neist sõbrannadest midagi rääkida, öelda kasvõi nimi ja tegevusala, ta lihtsalt vaikis ja naeratas kuidagi vaikselt, justnagu andes mõista, see pole Georgi asi. Okei, ega ta nii väga sellele teadmisele ei pretendeerinudki, teda lihtsalt häiris määramatus sõbrannade olemasolu osas. „Kuule, äkki on nad väljamõeldised?” tegi Adam ükskord oletuse. „Mis mõttes?” ei saanud Georgi aru. „Noh nii, nagu lapsed mõtlevad endale sõpru välja, nagu kõiksugustes Ameerika thriller’ites. Et siis nagu ennast üksinduse eest kaitsta, sisemaailma struktureerida ja muud selletaolist.” – „Aga kas ta on siis üksi? Tal olen ju mina.” – „Ei, nojah, mulle ka tundub, et milleks see, aga ma ei jätaks seda versiooni siiski kõrvale.”
Adamile meeldis väga kino, ta isegi õppis paar aastat ühes filmikoolis, mille ta küll pooleli jättis, olles ära kuulanud tema arvates peamise, maailma filmikunsti ajaloo praktilise kursuse, kus näidati kõigi aegade ja rahvaste šedöövreid. Pärast seda läks ta reklaamiärisse. Tegi seal ka mõneti filme, väga lühikesi ja selgelt väljendatud moraaliga: ostke, ostke, ostke. „Mulle meeldib mu töö,” ütles ta iga kord, kui jutt sellele läks, „aga Beigbeder kirjutas jama.”
„Lühidalt,” instrueeris nüüd Adam, „sa kulutad paar päeva ja helistad läbi surnukuurid, haiglad, traumapunktid, politsei, verekeskused ja muud sellised kohad. See on elementaarselt vajalik kas või südametunnistuse rahustamiseks. Pärast ei saa keegi sind süüdistada, et sa pole teinud kõike, mida sellises olukorras teha tuleb. Isegi sa ise ei saa endale mingeid pretensioone esitada.”
„Aga kui mingeid tulemusi ei ole?”
„Negatiivne tulemus, my precious, on, nagu teada, samuti tulemus. Seepärast mõtleme, mida edasi teha. Mina isiklikult arvan, et su neiuke tuleb välja. Kus ta pääseb. Ta on sul ju pisut põrutada saanud. No läks talle midagi sisse. Hulgub ringi ja tuleb tagasi.”
„Hea küll.”
„Ja isegi kui ei tule tagasi – ära ikkagi muretse. Leiame sulle uue. Veel parema.”
„Ma ei taha selle peale isegi mõelda.”
„See on praegu, Horatio,