üks selliseid. Juhuslikkusel on oma piirid ja muuseas ka oma reeglid, armsad kaasreisijad! Nii et…”
Nii et jätku teda rahule. Ja ta haaras tugevamini kätte raamatu, mille vahel oli paberileht. Kusagilt sugenes ta kätte ka pliiats.
Ma…ma ju teadsin selle mehe nime. See oli mul lausa keelel. Kuid… ikkagi ei meenunud. Võib-olla olid põhjuseks need seigad, need muundumised, mis minuga vahepeal olid aset leidnud. Nii mitu tahtmatut valekäiku oli juhtunud.
Märkasin, et Tiia on vahepeal tukkuma jäänud. Noodid ta süles kaldusid, aina kaldusid viltu, kuni ühel hetkel libisesid ühe vaguniraputuse ajal põrandale. Nootide imeprügi, mida mina eales jagama ei hakanud, paiskus lootusetult segamini. Minu meelest, tegelikult ju mitte.
„Vabandust, vabandust!” Ma kummardusin ja hakkasin koos temaga neid noodilehti üles korjama. Võib-olla poleks ma tohtinud seda teha. Jah, kohe kindlasti mitte. Seda enam, et me sõrmed puutusid korraks kokku. Aga just seda olin soovinud. Ma olin mõelnud küll, et kui mitte varem, siis rongist mahamineku trobinas tahaksin korraks, vaid põgusalt tema vastu puutuda.
Tiia sõrmed olid jahedad, need tõmbusid minust, võõrast kohe eemale.
Sinna noodilehele, mida nüüd käes hoidsin, oli päisesse Tiia ühtlase käekirjaga, mis edaspidi eriti ei muutugi, kirjutatud: Ferenc Liszt Nagu Laura hing Petrarca. See oli mulle tundmatu laul, aga ma teadsin, et millalgi seisab mul kindlasti ees seda esimest korda kuulda, ja siis kuulan ma seda veel ja veel ja igakordne kuulamine toob mulle meelde midagi ähmast, mingi teise maailma, ühe meeleolu, mis seostub…
Ja korraga sai mulle selgeks, et see oligi piir, et sedagi oli juba üleliia, et rohkem, kaugemale ma tema ellu tungida ei tohi.
Ning hetke pärast, endale aru andes, et ehkki me võisime olla kohtunud tolles tõelises tegelikkuses veelgi varem, ei olnud needki kohtumised selle mõiste täies tähenduses. Need sarnanesid praegusega – ja polnud ometi sellised. Jah, edasisel, näiteks jutuajamisel võiksid olla halastamatud tagajärjed. Ma olin juba aru saanud, et esmajoones pean ma ettevaatlik olema nende inimestega, kellega tulevikus seotud olen – ma ei tohi neid puutuda, neilt midagi vastu võtta ega ka ise neile midagi anda, aga mis kõige tähtsam – ma ei tohi aktiivselt sekkuda ühessegi nendega toimuvasse sündmusse. Kõige rohkem võin olla vaid passiivne oleleja, kõrvaltvaataja. Vastasel juhul paiskab Aeg mind halastamatult ja üha kaugemale oma sügavusse. Kuid mida ma olin teinud seal Elva jaama perroonil!?
Rong puistas meid kõiki Tartus perroonile. Ma jälitasin Tiiat nüüd vaid pilguga, mitme inimese kauguselt. Ta oli nii endasse süvenenud, et ei oleks mind märganud ka siis, kui oleksin kõndinud lausa tema kõrval ja teda õlaga riivanud. Väike intsident rongis oli kindlasti ununenud. Meie mõlema huvides ma lausa soovisin, et see oleks jälgi jätmatult kadu nud. Sain aru, et ta mõtles nüüd vaid oma muusikale. Ta kõndis nõnda keskendunult.
Nagu olin lootnud ja samas ka teadnud, sisenes ta Lätte mäel asuva maja uksest, jättes mind välja, häilitud tänavakividele. Jäin sinna. Kannatlikult ootama, ilma et oleksin endale aru andnud, mis on niisuguse ootamise mõte. Nagu kavatseksin kogu päeva seista nende akende all, millest mõned olid avatud kirkasse sügispäeva, et siis teda uuesti põgusalt näha, kui ta lahkub. Ja justkui esimest korda kuulasin neist akendest kostvat muusikat, mis oli katkeline ja kohati kobav, mis oli erinäoline – kord trompetihelid, mis sööstsid Inglisilla poole ja kuulutasid üheskoos, et Otium reficit vires, seejärel klaver, midagi voogavat ja impressionistlikku – võib-olla Rahmaninov, pigem siiski Debussy. Samas ma nagu kobasin oma põgusates – ei, miks, mul oli siiski kasutada ka kogu hilisem teadmus ses vallas – muusikateadmistes, nagu peak-sin uuesti, algusest peale harjuma oma tulevase muusiku abikaasa rolliga.
Järsku kostiski aknast oodatud lauluhääl – kõrge sopran, imeilus meloodiakäik, mis kahjuks kohe katkes, nagu oleks keegi kadedalt vahele seganud. Ehkki ma ei olnud kindel, kas see ikka oli Tiia hääl. Aga niipalju ma arvasin siiski… tulevikust mäletavat tema häält.
Järsku kõnetas mind keegi. Kõrvale vaadates tundsin ära mehe rongist, kes oli kogu tee lugenud ja kes oli teda kaardimängule kutsunud meestele nõnda otsekoheselt vastanud. Mees oli keskmist kasvu, isegi jässakas, ja ta peamiseks tunnuseks oli proportsionaalselt suur pea, lausa sokrateslik kolp.
„Kuulate, jah. Eks ole ilus, eks ole lummaline.”
Ma teritasin kuulmist. Jah, aga klaveri foonil kuulsin nüüd mitte üht, vaid kaht häält, minu meelest nõnda teineteisega sobivat, kuidas öelda, ühinevat ja keerduvat, kohati lausa särinal kokku kõlavat – üks pisut tumedam ja maagilisem, teine säravam ja heledam.
„…Mallica ja Lakmé duett,” jätkas fi losoofi olemisega mees. „Teate, vähe on ooperiliteratuuris duette, mida võiks selle kõrvale seada. Vahest ainult…” Ta tegi pausi, kuid et midagi väga sobivat kohe ei meenunud, siis jätkas natuke muutunud teemal: „Te vast imestate, kust ma seda tean. Ma… olin pikka aega abielus lauluõpetajaga, kes oli ka ise nooruses laulja. Ja ka väga ilus hääl. Millesse ma armusin enne kui temasse endasse… Nii et olge häälesse armumisega ettevaatlik, noormees… Ma arvan, need kaks on just tema õpilased… Võib-olla tema kõige andekamad õpilased. Muide, üks neist tuli meiega koos rongi pealt. Ja pange mu sõnu tähele, viie-kuue aasta pärast räägivad neist kahest lauljannast kõik, kes vähegi muusikat jagavad… Seda, kui andekalt mõni alustab, ei osata kunagi tähele panna. Hiljem kiidulaule laulma on kõik meistrid…”
Ja kuidagi sisemiselt solvunult ta lahkus, see suure ja palja peaga mees. Palja peaga isegi sõna otseses mõttes, sest oma lahutamatu kaabu oli ta ilmselt rongi unustanud. Aga küll ta saab selle Elva või Tartu jaamast kätte, olin ma kindel. Nad pidid teda seal ju kõik tundma. Isegi mina pidin… olin teda tundnud. Jah, ma mäletasin sedagi, et ta oli kuidagi keerulise saatusega mees… K-k… ku… pomisesin ma endale, aga edasi tuli mälupimedus vastu.
Tahtsin või mitte, lõpuks pidin minagi loobuma kahe laulja kuulamisest, jätma nad kuduma seda imelist helide ämblikuvõrku, mille autor oli, nüüd… nüüd meenus see mulle ju küll… sealt tulevikust… tõelisest Tiia-ajast… prantslane Léo Delibes.
Raekoja nurga juures müüs kõhn ja ilmetu näoga naine lilli, seal olid ka mõned pundid kannikesi või nagu meil kodus öeldi – võõrasemasid. Imelik, mõtlesin ma. Või mis imelikku ses oli, kevad ju! Ent lillenimi „võõrasemad” tõi mulle üheaegselt meelde nii vanaema kui ka ema näo. Need olid ju nende mõlema lemmiklilled! Ning endale aru and mata pistsin käe taskusse, veeretasin sõrmede vahel kopikaid ja ostsin siis ühe lillepundi, ilma et teadnuks, kellele see on määratud.
Keerasin vasakule, 21. Juuni tänavale. Vastutulevad inimesed häirisid mind. Ma ei tahtnud kellelegi otsa vaadata. Polnud välistatud, et kohtan mõnda tuttavat. Enne oma aega. Ja nemad ei tunne mind, aga mina tunnen neid ja võin teha instinktiivselt mõne uue vea. Ehkki mulle tundus, et ma pole päriselt mina. Aimasin seda oma näonaha veidra pinguldumise tõttu, muutuste tõttu oma kõnnakus, imeliku tunde järgi peas ja kehas. Minuga justkui toimusid pidevad muutused. Ennist oli too K-tähega mees öelnud mulle „noormees”…
Pidin teada saama, milline ma hetkel välja näen. Parim võimalus oleks – jah, peeglist. Peegel on juuksuri juures. Pealegi tundsin, et mu metsikud juuksed vajaksidki piiramist.
„Kuidas ma lõikan?” peaaegu käratas keskeas kena, kuid ükskõikse ilmega blondiin, kelle ilu polnud teda kuhugi mujale viinud kui vaid sellesse odavasse salongi, ja heitis mulle valge tärgeldatud lina ümber kaela. Pidin nentima – üsna vilunud ja seejuures üheainsa liigutusega. Tundsin, et olen talle järjekordne ebameeldiv klient. Ja see mind ei aidanud, et ma ka ise häbenesin oma juhuslikku rõivast. Tegin mingi ebamäärase liigutuse kukla suunas.
„Ahah,” sai ta aru ja mu juuksed hakkasid kiirest kääride lõksumisest langema nagu… nagu millalgi varem. Jah… mõne aasta… eest, kui olin Moskvasse oma väeossa kohale jõudnud. Seda episoodi ei tahtnuks ma kuidagimoodi meenutada. Selles oli midagi alandavat.
Julgesin pilgu peeglisse heita alles siis, kui käärid ja juukselõikusmasin olid vaikinud. Mulle vaatas vastu ilmetu ja kah vatu tegelane, kel poleks mingit šanssi Tiia ega kellegi teise naise juures.