kella poole üheksa paiku laskusime juba tihedas pimeduses varjulisse ja sügavasse orgu. Küla nimi oli, nagu tagantjärele selgus, Swiata Lipka ja oru vastasnõlval paistis autotulede valgel kahe kellatorniga kirik või koguni klooster, kuidagi liiga suur ja uhke sellise väikese maakoha jaoks. ( Aga see mulje pärines juba järgmisest hommikust, kui kogu ümbrus ja oru enda maalilisus nähtavaks sai.)
Kõigepealt oli meil öömajamure. Meie õnneks oli kloostrikiriku uks lahti. Eeskojas kohtasime eatut ksjondsi, kes liikus vaevaliselt. Esialgu oli meil raskusi temaga suhtlemisel, sest saksa keelt ta ei osanud. Või tegi, nagu ei oskaks. Kuid ta pidi siiski aru saama, et mida me vajame. Küllap ta venitas aega, et otsustada, kuidas käituda. Me olime juba astunud avarasse katedraali, kus põlesid mõned õlilambid ja lühtrites üksikud küünlad. Läbirääkijaks olin mina, ksjonds kuulas mu segakeelt ja vaatas aeg-ajalt kõõritades mundrikandja poole. Küllap Lenz hoomas ksjondsist levivat kerget vaenulikkust, mida tema munder selles kohas ja selles hoones märkis. Nii et ta kaugenes meist delikaatselt.
Sedaaegu liikusime altari poole, kus põles rohkem küünlaid. Seal siis pühade tulede valguses märkas ksjonds mu avatud poolpalitu hõlmade vahelt paistva pintsaku revääri küljes olevat ümmargust rohelist märki. See oli Esperanto Seltsi märk, ma olin ju Tartus omal ajal Max Erik Arvisto juures esperantokursustel käinud, tema kirjutatud õpikuid tarvitanud ja selle kunstliku keele mingil moel selgeks saanud.
„Ču vi parolas Esperanton?” kõnetas ksjonds mind järsku esperantos. See tuli nii ootamatult.
“Jes… lomete,” pomisesin vastuseks, nagu oleksin taas vana Blumbergi juures Tartus keeleõppetunnis.
“De kie vi estas?” tundis ta veidi aja pärast huvi ja osutas minule, mitte Lenzile, kes oli taas meile lähemale tulnud.
“Estonia,” vastasin. “Mi estas de Estonian,” parandasin end kohe, nagu oleksin taas esperanto algkursusel. Mille peale tema vastas esimest korda naeratades: “Unu lingvo neniam estas sufi ča.” Et ühest keelest ei piisa kunagi. Ilmselt silmas pidades eesti keelt kui sellist.
Jah, jah, olin mina nõus.
Nõnda oli lõpuks üks õige sild, üks teistmoodi sild rajatud. Ja polnud midagi imestada, et ksjonds esperantot oskas, sest me olime ju esperanto keele rajaja Zamenhofi, selle Białystoki linna kõige kuulsama juudi kodumaal, kus endast mõista pidi selle keele oskajaid keskmisest rohkem leiduma. Vaadates kogu aeg kahtlustavalt ja kõõritades Lenzi poole, nagu võiks tema meie edasist vestlust mõista, kaebas ksjonds kõigepealt kehvade aegade ja olude üle, selle üle, kuidas Saksa sõjaväevõimud käituvad ja kui kehvad ajad on kirikule saabunud, ilma et ta oleks mind kuidagi kahtlustanud või nagu oleks ta kohe mõistnud, kes ma tegelikult olen.
Vastasin napilt, enamasti paarisõnaliselt, sest õiged alused ei tulnud kohe meelde. Mul polnud ju olnud muud praktikat kui vaid mõned kirjasõbrad üle maailma – üks Uus-Meremaal, paar tükki Euroopas. Siis, pöördumata Lenzi poole, ja madaldanud vaid veidi häält, ütlesin, et see Saksa ohvitser on siiski tore mees… ja takerdusin, aga mitte esperantokeelseid sõnu otsides, vaid selle lause sisu tõttu, millisena see võis vana katoliiklase, veel enam poolaka jaoks kõlada. Ta näoilme järgi polnud kahtlust, mida ta tundis, ehkki vaimulikuseisus sundis teda antud olukorras käituma väärikalt.
Lenz kuulas me kummalist jutuajamist kõrvalt, ei seganud vahele, ei püüdnud kuidagi oma võimu näidata. Arvan, et ta siiski aimas, millest vahepeal jutt oli olnud.
Mõne aja pärast, justkui olukorraga leppides, ulatas ksjonds meile mõlemale peene vahaküünla. Imestan, et ka Lenz võttis selle vastu, ja koos süütasime need juba altarialusel põlevate küünalde küljest, mõeldes igaüks oma mõtteid.
Minu suhe usuga oli leige, aga ma arvestasin olukorraga ja ei tahtnud vana ksjondsi tundeid riivata.
Ööbisime kloostriruumes, tegelikult tühjades kloostrikongides. Mõtlesin küünalt põletades mungaelu ja muu säärase peale. Õhtusöök, mida ksjonds suutis pakkuda, oli kasin. Edasi, et ohtlikke teemasid vältida, hakkas ksjonds rääkima kloostrist ja katedraalist. Et kogu kompleks on ligi kakssada aastat vana, rajatud siia orgu püha allika juurde. Ja et too püha pärn, mille järgi koht ja kirik nime saanud, on samuti olemas, milles me võivat päevavalges veenduda. Nii nagu allikaski, mis voolab välja vastasnõlva liivakivilõhest.
Siis ta jättis meid üksi, soovides minu kaudu ilmselt kõigile kolmele “bonan nokton”.
Hommikul tõime pühast allikast vett – nii auto jaoks kui ka joogivett eelseisvaks päevaks. Vesi oli tõesti hea maitsega. Siis tegin Lenzist katedraali ees, mida Lenz nimetas „suurepäraseks barokseks ansambliks” ja mis äratas minus kahtluse, kas Lenz polnud enne sõda koguni arhitektuuri või kunstiajalugu õppinud, jah, ma tegin talle ettepaneku, et kas võiksin teda pildistada, ja minule ootamatult, kogu ta salapärast missiooni arvestades, oli ta pärast hetkelist kõhklust nõus.
Mäletan, et pildistamise hetkeks võttis ta vormimütsi peast ja näis korraga noorem, võiks öelda et koguni poisikeselik, heledad juuksed hommikutuules liikumas, lihtsalt üks noor mees, kellele on vägivaldselt munder selga topitud. Sel hetkel, kui päästikule vajutasin, oli ta just tõstnud käe, et otsaesiselt justkui olematut higi pühkida.
Niisugusena jäigi ta mu filmilindile. Ja kuupäev oli 26. september.
Siis istusime autosse, kaasas ksjondsi lausutud “bonan vojaĝon”. Seda oli meile küll hädasti vaja.
SAKSAMAAL. Ellen ja tüdrukud
Kui kolmanda merepäeva lõuna paiku hakkas sõidusihis paistma madal rannik, mis aegamööda kasvas, kuni sellest sai sadamalinna siluett, siis mõistsin, et meri oli meie vastu seekord siiski armuline olnud. Või siis saatus. Kõik laevalolijad, isegi kehvasti liikuvad haavatud, olid selleks ajaks kogunenud Moero parda äärde; inimesed hingasid justkui ühes taktis, merel kestnud ärevus oli kadunud kuhugi Moero kiiluvette. Ja esimest korda jõudis meieni maa hingus. Ma polnud teadnud, et maal on säärane eripärane hingus ning et see võib merelt saabujat nõnda erutada. See madal linnasiluett kasvas erepunaste kivikatuste ja tornide kogumiks, mis oli kokku kuidagi mahajäetud Tallinna moodi, kuid samas ikkagi hoopis teine linn. Varsti avanes ka sissepääs sadamasse. Gotenhafen, öeldi meile. Poola keeli kõlas see kuidagi teisiti, aga enam ei mäletagi. Nüüd oli see jälle Saksamaa osa. Jah, sadamanimel pole ju põgeniku jaoks erilist tähendust. Tähendus oli üksnes päralejõudmisel. Tänasin mõttes saatust, kuid uskusin samas, et kõigi teiste laevalolijate kõrval oli ka mu väikese Karola usk see, mis oli meid tervena üle mere toonud.
Tund aega hiljem oli Moero juba kinnitunud sadamakai hiiglaslike rauast rõngaste külge ja peagi lasti ka trapp kaile ning kogu see kirju inimmass hakkas pikkamööda Moerolt lahkuma. Nüüd polnud ju enam mingit kiiret, nii et me olime vist tõesti viimaste maaleastujate hulgas. Millegipärast pöördusin veel korra ümber, et heita pilk laeva tumedale kõrguvale kogule. Moero oli must nagu millegi lein ja Saksa lipp ahtris rippus lõdvalt ning oli laevasuitsus oma värve kõvasti kaotanud. Ja nüüd aidati trapist alla sidemeis mehi ning kanderaame, all ootamas valgekitlid ning haigeautod.
Mu esimene mõte… ma ei mäletagi, mis see oli… Ei, mitte see, et Rolandit pole ju meiega. Tema peale mõtlesin mõnevõrra hiljem. Selleks esmamõtteks oli vist imestus, et selles sadamas polnud sõda üldse tunda ja et just meie olime tükikese seda endaga kaasa toonud. Gotenhafeni sadamaelu tuksus tõesti pigem rahuaja rütmis, kaide ääres käis rahulik lossimistöö, kraanad liigutasid oma krõnksus nokki laevade ja kail seisva vagunirivi vahet. Kuid see rahulik sadamarütm oli vaid esmamulje, sest kohe pidin tunnistama oma ekslikkust, ja edaspidi oli sõda ühel või teisel kujul ikkagi tunda, ükskõik kui kaugel tõelisest rindest me ka ei viibinud.
Nimelt valvasid sadamast väljapääsu, ju siis ka ühtaegu sissepääsu, kiivritega sõdurid, käeulatuses raskekuulipildujad (arvan, et ma vist ei eksinud), seirates kõiki tulijaid tähelepanelikult, kuigi ma ei mõistnud, mida nad kaitsesid või milleks nad olid mõeldud, sest ühtki väljujat nemad ju ei peatanud ega kontrollinud.
Kuid rohkemaks polnud mul mahti, sest kohe haaras meid üldine inimvool, mis muutus kohe