Äri ja armastus. Erik Tohvri

ütles poiss jämedalt. Ta oli kõikide naiste peale tigedaks saanud.

      „Eks sa siis läinud temaga kaasa,” lausus Anneli silmi avamata.

      „Jäta! Nüüd tahan mina koju tagasi minna! Hommepäev!”

      „Ei lähe sa kuskile, Flexter on sulle liiga kallis! Head ööd!” ütles Anneli teadjalt ja pööras end küljele, seljaga toa poole.

      Flexter on liiga kallis… kordas Jaanus duširuumis talitades, nagu tahaks Anneli öeldut osatada, aga tundis, et tema jaoks peitus selles tõesti päris suur tõetera. Sest oma igapäevaelu hinnates oleks ta oma tööd selles ettevõttes tõesti kõige huvitavamaks ja tähtsamaks, võiks isegi öelda – kallimaks pidanud, esikohale tõstnud. Hiljuti omandatud teadmine, et ta võib vaid ühe jah-sõna eest Flexteri kaasomanikuks saada, oli noore mehe peaaegu pilvedesse upitanud ja tema tulevikunägemuse üpris roosiliseks muutnud. Tähtsate asjade pingereas oli Jaanusele siiamaani olnud esikohal kõik see, mis seondus emaga; teisest küljest oli ema olemasolu sedavõrd endastmõistetav, et teda ei saanudki kuskile tähtsuse pingeritta sobitada. Ema oli jääv ja kindel nagu Põhjanael, mille ümber kogu maailm pöörleb, tema pidi oma kohale jääma. Mõelda, et Flexter võiks emast tähtsam olla? Rumalus, need olid niivõrd erinevad asjad, et neid ei saanudki võrrelda!

      Jaanuse isa oli neli aastat tagasi pikalt kestnud piinava haiguse kätte surnud. Isaga ei olnud Jaanus eriti lähedaseks saanudki – omajagu oli selles süüdi asjaolu, et poiss sündis kohe pärast riigi taasiseseisvumist, mil isa oli vaimustunud uutest avanenud võimalustest ja püüdis oma ehitusettevõtet käivitada. Ettevõtet, mis koos laenu andnud pangaga pankrotti läks ja lõpuks pärast pikki kohtuprotsesse isalt tervise viis.

      Lähedasi sugulasi Jaanusel ei olnudki, isa ainus vend oli oma perega juba ammu Soome kolinud, ema õde elas kaugel Lõuna-Eestis ja temaga kohtuti vaid kord paari aasta jooksul, kui sedagi. Koolivendi oli Jaanusel mitmest koolist, aga kõik olid laiali, ühegagi neist polnud pikaaegset sõprust tekkinud. Suhteliselt kinnise iseloomuga Jaanus omalt poolt polnudki üritanud nendega lähemalt läbi käima hakata.

      Nii olidki Jaanusele jäänud vaid need kaks: ema ja huvitav töö, kedagi muud polnudki oma lähedaste ringi arvata. Ja nüüd ähvardas Vana Anton selle väikese, peaaegu olematu ringi hoopis segamini lüüa, koos oma naise ja tütrega sinna sisse trügida ning talle äiaks-ämmaks hakata! Selles uues ringis tuleb igale oma õige koht leida, kõik nad tähtsusjärjekorras ritta seada… Kõigepealt muidugi Anneli, seesama kapriisne tüdruk, kes praegu siin voodis magab. Tüdruk, kellest peab saama tema naine. Niiviisi mõeldes hakkas Jaanus aina enam tahtma, aga ka pelgama teda lähitulevikus ees ootavat suurt, vaimustavat ning ühtaegu ahistavat elumuutust. Ta hakkab elama hoopis teises, talle täiesti võõras keskkonnas, suhtlema hoopis teistsuguste inimestega, saab Valbergide pereliikmeks ja… ja mis kõige halvem – peab oma emale valetama. Või peab ta temaga suhtlemisest koguni loobuma?!

      See loobumise-mõte jõudis alles nüüd Jaanuseni kogu oma raskuse ja paratamatusega. Muidugi, ega ema ju ei kao kuskile, aga kõik see, mis emaga kaasas käis, vahel lausa piinlikkuseni ulatuv hoolitsus alates hommikpudrust või kohvilauast ja lõpetades tema taskurättide või pesu pesemise ja triikimisega, jääb nüüd minevikku. Enam ei leia ta pärast tööd koju jõudes laualt ema kirjutatud juhiseid, mida süüa ja kust valmistehtud lõunatoit leida või kuidas seda soojendada, ning enam ei tuletata talle nii leebelt meelde ka seda, et peaks juuksuri juurde minema.

      Nii mõeldes valdas Jaanust äkki kirjeldamatu nostalgiahoog, mis nina ootamatult vesitsema pani ja tegi silmad imelikult kibedaks. Selle vastu oli vaja kohe rohtu leida, kurvad mõtted rõõmsamatega eemale tõrjuda. Sest tulevik pakkus ju ka midagi ilusat, mis kõik kaotused üles kaalub!

      Aga selle eest ma hakkan elama tolles supermajas seal pargi serval, mul saab olema päriselt oma naine ja… ja laps, ehkki tema pole minu sigitatud! See kõlab õõvastavalt, aga sellega peab lihtsalt harjuma. Laps…?

      Jaanus elas koos emaga kümmekond aastat tagasi lõplikult valminud moodsas korrusmajas. See jäigi ainukeseks hooneks, mille tema isa ehitusfirma oli enne pankrotti minekut jõudnud enam-vähem valmis ehitada. Selle kõrval asuvast lasteaiast mööda kõndides oli noormees tihti lasknud pilgul naaberkrundil toimetavatest lastest üle libiseda, aga seda vaid neutraalse teadmisega, et need marakratid tulevikus tõesti suurteks, päris inimesteks kasvavad. Kuidas lapsi tehakse, ent ka see, kuidas neid vältida, oli talle ammu selge, rohkem küll teoreetiliselt; aga sellele, et tal endal peaksid kunagi lapsed olema, polnud Jaanus mõelnudki. See oli tulevikuteema, mis teda siiamaani lihtsalt ei huvitanud. Aga näe, nüüd annab Vana Anton talle korraga nii osa oma ettevõttest, ülikihvti kodu, naise kui ka lapse, kes… jah, kes polegi tema oma, kuid selle faktiga peab harjuma. Peab!

      Ta võib päris sinu omaks saada, see pole probleem! ütles lepitav sisehääl. Sest maailmas on palju selliseid võõraslapsi, keda samavõrd hoitakse ja armastatakse kui omaenda lihaseid järeltulijaid. Lastetud abielupaarid pidavat isegi aastaid järjekorras olema, et mõnda vanemateta last adopteerida, miks peaksid sina seda Anneli last kartma?

      Niiviisi mõtiskles Jaanus kodumaast kaugel, Berni südalinna hotellis oma voodis teki all lebades. Aga sinna tema seekordsed mõtted ka lõppesid, sest ülipikast kirevast päevast väsinud ihu ja aju tahtsid puhata.

      7. peatükk

      Raili Valbergi oli alati ärritanud mehe võime kõik muu kõrvale jätta ja tegeleda vaid sellega, mida ta ise parajasti huvitavaks või vajalikuks pidas. Mis see oli ja kas üldse oli tegu millegi tähtsaga, sellesse naine ei püüdnudki süveneda. Kui Anton Valberg oma kabinetis istus ja arvuti abiga mööda lõputuid internetiavarusi rändas, oli ta häirimise peale alati pahaseks saanud, näo mossi tõmmanud ja mõnikord naise isegi kabineti ukse taha saatnud. Aga Raili oli liiga kärsitu iseloomuga, et mõne äkki pähe turgatanud ideega oodata – see võis ju hoopiski meelest ära minna –, ning oli üsna tavaline, et ta alatasa mehe kabinetti ilmus ja juba ukselt kuulutas:

      „Tead, Toni, mulle tuli üks hea mõte…”

      Üpris harva juhtus, et naiselt meelitusnime Toni kuulnud Anton sellest juba ette pehmenes, pigem teritas niisugune kõnetusviis mehe valvsust ja hoiatas: nüüd ta tahab midagi, mis mulle ei meeldi! Veelgi harvemini suutis mees naise mõtte sedavõrd heaks tunnistada, et oli jalamaid nõus seda pikemalt arutama. Enamasti kuulas ta Raili jutu kodurahu huvides küll kannatlikult ära, aga tavaliselt osutus see talle nii ebahuvitavaks, et mees oma negatiivse arvamuse häbenemata välja ühmas. Harilikult oli vastuseks „ei, see ei kõlba”, harvem „selle üle võiks mõelda” ja haruharva vaevus Vana Anton pikemalt selgitama, miks naise pakutud idee vett ei pea. Kuigivõrd Antonile ikkagi imponeeris, et Raili teda mõningates asjades targemaks pidas ja selliseid käimisiküsimisi tõemeeli ette võttis. Märksa halvem oli, et niisuguseid ootamatuid visiite esines ka siis, kui naisele meenus mõni vana tüliõun või lahendamata jäänud lahkarvamus, mis oli teda seestpoolt kibedalt kratsima hakanud ja enam rahu ei andnud. Säärasel puhul tõmbus mõtetes olnud Vana Anton veel enam endasse ja võis Railile vastuseks lihtsalt käratada: