Ta ütles, et oli hoolitsenud kellegi vanahärra eest, kes põdes põiekatarri ja keda tema lapsed olid maha jätnud, arvates teda olevat rahata. See vanamees oli pärandanud temale tuhat franki eluaegset rendist, mille vastu aeg-ajalt protesteerisid pärijad, kelle laimujuttude märklauaks ta oli. Kuigi kirgede mäng oli laastanud tema näo, leidus seal siiski veel valge ning peene nahakoe jälgi, mis lubasid oletada, et ta kehagi oli veel säilitanud mõned ilu riismed.
Härra Poiret oli mingi üleskeeratud mehhanism. Silmates tema pikka halli varjutaolist kuju Botaanika-aia alleel, vana lopergune mütsilott peas, koltunud elevandiluust nupuga kepp lõdvalt peos, pleekinud kuuehõlmad lehvimas, mis vaevalt varjasid peaaegu tühje pükse ning siniseis sukis jalgu, vaaruvaid nagu joodikul, nähes ta valget võidunud vesti ning jämedast musliinist krussis žabood, mis liitus halvasti ta kalkunikaela ümber keerduva kaelasidemega, küsisid eneselt paljud: kas see hiina varjukuju kuulub tõesti Jahveti poegade julgesse rassi, kes sagivad Itaalia bulvaril? Milline vaev oli teda nõnda kuivatanud? Milline kirg oli kõrvetanud pruuniks ta mugulataolise näo, mis karikatuurina oleks tundunud ebatõelisena? Mis oli ta olnud? Võib-olla ametnik kohtuministeeriumis, selles osakonnas, kuhu timukad saadavad oma kuluaruanded, kokkuvõtted sellest, kui palju on tarvitatud musta kreppi isatapjate jaoks, kliisid korvide jaoks ning nööri nugade tarvis. Võib-olla oli ta olnud vastuvõtja tapamaja väraval või puhtuse alaminspektor. Lühidalt, see mees näis olevat üks meie suure sotsiaalse veski eesleid, neid Pariisi Ratone, kes ei tunne isegi oma Bertrand’e, mingi teljeke, mille ümber ühiskondlikud õnnetused ja mustused olid keerelnud, ühe sõnaga, inimene, keda nähes ütleme: «On sääraseidki vaja.» Ilus Pariis ei tea midagi neist moraalseist või füüsilistest kannatustest surnukahvatuks muutunud nägudest. Kuid Pariis on tõeline ookean. Visake siia lood: kunagi ei ulatu ta põhjani. Rännake ta risti ja rästi läbi, kirjeldage teda: millise hoolega küll rändategi seal, kirjeldategi teda, kuivõrd arvurikkad ning innukad ongi selle mere uurijad, ikka leidub siin neitsilikke kohti, tundmatuid mülkaid, lilli, pärleid, ebardeid, midagi enneolematut, mis on jäänud kirjanduslikele tuukreile silmapaari vahele. Vauquer’ maja on üks selliseid huvitavaid koledusi.
Kaks nägu moodustasid siin terava kontrasti kõigi teiste pansionäride ning alaliste külalistega. Kuigi preili Victorine Taillefer oli näost haiglaselt valge, nagu on seda noored tütarlapsed, kes kannatavad kahvatustõve all, harmoneerisid ta püsiv nukrus, ta häbelik hoiak, ta vaene ning hädine välimus kõigi nende kannatustega, mis moodustasid selle pildi tagaseina. Ometi ei olnud ta nagu vana, ta liigutused ning ta kõneviis olid nobedad. See noor õnnetus sarnanes koltunud lehtpõõsaga, mis on hiljuti istutatud ebasoodsasse maapinda. Tema õrn jume, punakasblondid juuksed ja liiga ahtake piht väljendasid seda graatsiat, mida moodsad poeedid leiavad olevat keskaegsetel skulptuuridel. Tema tumehallid silmad väljendasid kristlikku pehmust, alistumist. Tema lihtsad, odavad riided lasksid aimata noori kehavorme. Ta oli ilus kontrastina. Õnnelikuna oleks ta olnud hurmav: õnn on naiste luule, nagu tualett on nende mink. Kui mõne balli rõõm oleks heitnud oma roosilist helki tema kahvatule näole, kui elegantse elu mõnusused oleksid täitnud, oleksid pannud punetama need juba veidi lohkuvajunud põsed, kui armastus oleks elustanud neid kurbi silmi, siis oleks Victorine võinud võistelda kõige ilusamate neidudega. Tal puudus see, mis sünnitab naise teist korda: hilbud ja armastuskirjad. Tema lugu oleks pakkunud ainet terveks raamatuks. Ta isa arvas endal olevat põhjusi teda mitte oma tütreks tunnistada, keeldus teda enese juurde jätmast, andis talle ainult kuussada franki aastas ning oli teinud kogu oma varanduse rahaks, et seda tervena pärandada oma pojale. Kaugelt sugulane Victorine’i emale, kes oli meeleheites tulnud tema juurde surema, hoolitses proua Couture vaese orvu nagu oma lapse eest. Õnnetuseks ei omanud Vabariigi sõjaväearvekomissari lesk midagi maailmas peale oma leseosa ja pajuki; ühel heal päeval võis ta jätta maailma hooleks selle tütarlapse, kes oli kogemusteta ning rahata. See hea naine viis Victorine’i igal pühapäeval messile, iga viieteistkümne päeva järel pihile, et temast igaks juhuks kasvatada jumalakartlik tütarlaps. Tal oli õigus. Usulised tunded võisid avada tuleviku sellele äratõugatud lapsele, kes armastas oma isa ja kes käis iga aasta tema pool, et viia talle oma ema andestus, ent kes aastast aastasse koputas asjatult isamaja armutult suletud uksele. Tema vend, tema ainuke vahemees, ei olnud teda nelja aasta kestel kordagi külastanud ega saatnud talle mingit abi. Ta palus jumalat, et see avaks ta isa silmad, teeks härdaks ta venna südame, ja palus nende eest, neid süüdistamata. Proua Couture ja proua Vauquer ei leidnud küllalt sõnu oma sõimuleksikonis, et kvalifitseerida seda barbaarset kohtlemist. Kui nad needsid seda alatut miljonäri, kõlasid Victorine’i suust leebed sõnad, mis sarnanesid haavatud tuvi lauluga, kelle valukarje väljendab ikkagi armastust.
Eugène de Rastignac oli näolt täielik lõunamaalane: valge näonahk, mustad juuksed, sinised silmad. Tema kuju, tema maneerid ja hoiak tähistasid aadliku perekonna võsu, kus algkasvatus hõlmab vaid hea maitse traditsioone. Kuigi ta hoidis oma riideid, kandes äripäevadel möödunud aasta ülikondi, võis ta sellegipoolest vahel väljuda nii riides, nagu seda on elegantne noormees. Harilikult kandis ta vana kuube, kulunud vesti, üliõpilase kombel hooletult seotud musta koltunud kaelasidet, kõigele sellele vastavaid pükse ning tallutatud saapaid.
Ülemineku nende kahe isiku ja teiste pansionäride vahel moodustas Vautrin, neljakümne-aastane, värvitud põskhabemega mees. Ta oli neid mehi, kellest rahvas ütleb: «Näe, kus on kange poiss!» Tal olid laiad õlad, hästiarenenud rind, väljapaistvad musklid, jämedad neljakandilised käed, sõrmelülid olid kaetud lopsakate tulipunaste karvapuhmastega. Enneaegselt kortsunud nägu avaldas ranguse tunnusmärke, millele olid kontrastiks tema painduvad ning sujuvad maneerid. Tema sügav hääl oli kooskõlas ta toorevõitu lõbususega ega olnud sugugi ebameeldiv. Ta oli vastutulelik ning armastas nalja heita. Kui mõni lukk käis halvasti, kruvis ta selle peagi lahti, parandas ära, õlitas, viilis ja pani tagasi sõnadega: «Seda ma oskan.» Muide, ta tundis kõike: laevu, merd, Prantsusmaad, välismaad, äriasju, inimesi, sündmusi, seadusi, hotelle ja vanglaid. Kui keegi liialt kaebas, pakkus ta kohe oma abi. Mitmel puhul oli ta laenanud raha proua Vauquer’le ning teistelegi pansionäridele; kuid tema võlglased oleksid ennem surnud, kui oleksid jätnud selle talle tagasi maksmata, nii suurt hirmu sisendas ta oma heasüdamlikust ilmest hoolimata teatava läbitungiva pilguga, mis oli sügav ja täis otsustavust. See viis, kuidas ta lirtsatades sülitas, kõneles vankumatust külmaverelisusest, mis kindlasti ei oleks tagasi kohkunud roimastki, et pääseda kahtlasest seisukorrast. Nagu range kohtuniku vaade näis ta pilk tungivat kõikide küsimuste, kõikide südametunnistuste, kõikide tundmuste põhjani. Tema harjunud kombeks oli väljuda peale einet, ilmuda tagasi lõunasöögiks, kaduda kogu õhtuks ning tulla koju keskööl, sisenedes võtme abil, mille proua Vauquer oli talle usaldanud. Tema üksinda kasutas sellist eesõigust. Ta oli ju kõige paremas vahekorras lesega, keda ta hüüdis mammaks, võttes tal piha ümbert kinni, – meelitus, mille tagamõtet ei osatud taibata. Hea naine arvas selle olevat veel praegugi väga hõlpsa asja, sest Vautrinil üksinda olid küllalt pikad käed, et pigistada säärast tüsedat perifeeriat. Teda iseloomustavaks jooneks oli maksta suuremeelselt viisteistkümmend franki kuus glooria (pisike tass kohvi suhkrul põletatud konjakiga) eest, mis ta võttis desserdi juurde. Isegi vähem pealiskaudsed inimesed, kui seda olid need noormehed, keda Pariisi elumöll enesega ühes kiskus, või nood vanamehed, kes säilitasid täieliku ükskõiksuse, kui asi ei puutunud otsekohe neisse isiklikult, poleks lähemalt juurelnud selle kahtlase mõju kallal, mida Vautrin avaldas. Tema teadis või aimas teda ümbritsevate inimeste äriasju, kuna seevastu ükski ei suutnud tungida tema mõtteisse või toiminguisse. Kuigi ta oli seadnud oma näilise heasüdamlikkuse, oma alalise vastutulelikkuse ning lõbususe barjäärina teiste ja enese vahele, laskis ta siiski sageli läbi paista oma iseloomu kohutavat sügavust. Sageli libises ta huulilt pilkesõna, mis oleks väärinud Juvenalist ja millega talle näis meeldivat irvitada seaduste üle, piitsutada kõrgemat seltskonda, näidates sellele selle sisemist ebajärjekindlust, lastes aimata oma vimma sotsiaalse korra vastu ja mingit hoolikalt peidetud saladust oma hinge sügavas sopis.
Kütkestatud, võib-olla enese teadmata, ühe jõust ja teise ilust, jagas preili Taillefer vargseid pilke ning salajasi mõtteid selle neljakümne-aastase mehe ning noore üliõpilase vahel: ent kumbki neist ei näinud mõtlevat temast, kuigi juhus oleks ühel ilusal päeval võinud muuta ta seisukorda ja teha temast rikka partii. Pealegi ei võtnud