tundis Thor Lee ihu otse enda vastas. Õhuke suvepluus ja heledad põlvpüksid lasid aimata pehmet tervet ja tugevat keha. Kuigi nad viibisid tolmuses, lämbes ja rahvarohkes püramiidišahtis, tundis mees, et naise ligidalolek pani teda seestpoolt võpatama. Õnneks algas kohe tunnelisuu ja nad ukerdasid mööda salapärase rajatise veidrate mõõtudega käiku uuesti ülespoole.
Hetkeks tekkis Thoril kiuslik tahtmine käed Lee piha ümber panna, ent miski naise hoiakus hoidis teda tagasi. Mehele meenus nende eelmine õhtu hotellis. Tuba oli tõepoolest ühe suure voodiga. Laevalt õhtustamast tulles oli Lee end kirjutuslaua taha seadnud ja papüüruseribad enda ette laotanud, enne kui Thor sai midagi öelda või ette võtta.
“Mine sa magama, ma uurin neid veel pisut, eks ma tulen hiljem järele,” oli naine üle õla heitnud ja paberitesse süüvinud.
Hommikul ärgates avastas Thor enda kõrvalt küll naise magamislohu, ent Lee ise oli juba tõusnud ja istus taas kirjutuslaua taga, papüüruserullid ees.
IX peatükk
Rünnak labürindis
Tõenäoliselt ei tea keegi, kui palju inimesi elab Kairo räpastes eeslinnades. Ilmselt miljoneid. Neid, kes on vahetanud oma kõrbekodu ja kultuuri lootuse vastu leida suurlinnas õnne, millest rääkisid iga päev telekast araabia subtiitritega jooksvad Ameerika filmid. Inimesed, kes polnud enam õnnelikud oma esivanemate viisil ega saanud õnnelikuks ka filmide tõttu ihaletud viisil. Massikultuuri produkt – miljonikarjas kõigi maailma suurlinnade äärelinnades tunglev juurteta lumpen.
Nad sõitsid mööda Surnute linnast, kus inimesed olid pühadust unustades asunud elama muistsetesse hauakambritesse. Siinsamas, Al Matareya eeslinna all puhkas maailma üks vanemaid kultuskeskusi, püha päikselinn Innu ehk Heliopolis, mille olemasolust nende jalge all mööda nüüdisaegseid eeslinnatänavaid sagivatel räpakatel inimhordidel ilmselt õhemat aimugi ei olnud. Nemad polnud ju isegi muistsete egiptlaste järeltulijad, vaid oluliselt hiljem siia kolinud araabia hõimud, kel hetkel küll hea võimalus muistsete egiptlaste kultuuri jäänustel šaakalitena turistidelt iga kivihunniku juures raha noolida, kuid kel endal puudus selle kultuuriga vähimgi seesmine side. Leed tegi vaatepilt kuidagi nukraks. Teadmine, et asud aastatuhandete tarkuse ja pühaduse ühes äramärgitud paigas, mis nüüdisaja massiinimestele oli vaid paik, kuhu rajada tuhandete kaupa karpmaju, mis maksude optimeerimiseks ka lõpetamata jäeti, tekitas tõeliselt pidetu maailmalõputunde.
Nad peatusid mingil olematu aadressiga tänavalabürindi nurgal ja nende suureks imestuseks oli tegu täiesti õige kohaga, sest sagivast massist eraldus üsna kohe liba-Banderase rõhutatult ameerikaliku hoiakuga kuju. Naeratus, millega neid tervitati, pidanuks võluma, kuid ei mõjunud millegipärast eriti veenvalt.
Hakkas hämarduma. Tänaval, kuhu nad astusid, lõhnas mingite idamaiste toitude, tolmu ja mustuse järele. Veider keskkond ühe professori elukohaks, mõtles Lee, vaatas umbusklikult ringi ja tõmbus instinktiivselt Thorile lähemale. Giid vahetas autojuhiga mõned laused araabia keeles ja tuli siis nende juurde.
“Professor armastab privaatsust,” selgitas giid neid tänavalabürinti juhtides. “Meie ülikoolid ei suuda isegi parimatele vana keele tundjatele maksta nii kõrget tasu, et need saaks endale lubada korralikku villat heas rajoonis.”
Lee ei saanud lahti tundest, et giid valetab. Instinktiivselt surus ta oma käekotti nagu sülelast mõlema käega vastu rinda. Esmakordselt kogu nende kolmepäevase seikluse jooksul tekkis ka Thoris tunne, et ta on kohas ja situatsioonis, kus ta end sugugi kindlalt ei tunne ega põrmugi olla tahaks. Samas polnud neil enam valikut. Mida kaugemale nad hämarduva eeslinna tänavalabürindis orienteerusid, seda selgemaks sai asjaolu, et giidita nad siit tagasiteed ei leia. Siinpool polnud enam kauplusi, olid madalad majakesed, mida ümbritsesid osalt valgeks lubjatud, osalt lihtsad, tellistest laotud aiad. Prügikuhjad haisesid ja nende vahel ukerdas üksik kits. Plastkottide ja muu lagunematu sodi hunnikud mõjusid kõrbekliimaga tolmustel tänavatel eriti räpastena.
“Kui kaugele me veel peame minema ja miks autoga ligemale poleks saanud sõita?” küsis Thor giidilt otsustavalt keset tänavat seisma jäädes.
“Kohe siinsamas see ongi,” ütles giid libedalt naeratades ja keeras järgmisesse tänavasoppi. See oli tupik. Valged paarimeetrised müürid ümber pimeda tühja platsikese.
Samal hetkel, kui Lee aru sai, kuhu nad sattunud olid, tormas pimedusest nende poole kolm inimkogu, kellest üks rüsis talle ummisjalu otsa ja püüdis rebida tema kaenlas olevat käekotti. Kott kukkus tänavatolmu, kust giid selle haaras ja kiirelt pimedusse sööstis.
“Thor, appi!” jõudis Lee karjatada, ent oli juba hilja. Kõik toimus ootamatult ja kiiresti. Naine tundis, kuidas kott tema käest rebiti, ja nägi Thori, kellel kaks lühemat kasvu meest sõna otseses mõttes küljes rippusid, püüdes mehe käsi selja taha väänata.
Lee katsus rabeleda, ent teda rünnanud mehe käes välgatas metall ja Leest haaranud käed surusid tema külje vastu metalltoru. Keha reageeris kiiremini kui mõte. Kiire liigutusega keeras Lee end mehe haardest välja ja endalegi üllatuseks sooritas perfektselt enesekaitsevõtte. Kallaletungija polnud seda oodanud ja kaotas viivuks tasakaalu. Sekund otsustas. Mehe käes olnud püstol oli ühtäkki Lee käes – tänu valuvõttele, mida ta oli õppinud viis aastat tagasi taiji trennis ja mida ta tõenäoliselt poleks suutnud järele teha, kui seda oleks lihtsalt niisama korrata palutud. Hetkeks jõudis naine märgata, et kaks kallaletungijat, kes püüdsid Thori käsi väänata, paisati samuti maha liigutusega, mida Lee poleks Thori eales uskunud sooritada oskavat.
Lee vinnastas püstoli ja tulistas pimedusse, kuhu oli kadunud giid tema käekotiga. Araablased tõmbasid pauku kuuldes hetkeks tagasi. Tulistamine oli taas oskus, mida ta polnud elades arvanud endal vaja minevat, ent mis ometi kunagi ühe meessõbra abiga poolnaljatamisi sai selgeks õpitud. Nüüd tänas Lee mõttes oma kunagist turvamehest boyfriend’i, kes teda relvi käsitsema oli õpetanud, ent pikemaks tänumõtteks polnud praegu piisavalt aega. Sündmused kulgesid selleks liiga kiiresti ja intensiivselt ning nõudsid kogu tähelepanu.
Thor oli hüppega naise kõrval, haaras Lee käest ja tiris ta piirajatest hetkeks vabanenud tänavasuudme suunas. Nad jooksid nii kiiresti kui suutsid. Eemalt, majadelabürindi vahelt paistis valgust ja näis liikuvat inimesi ning autosid. Enne kui jälitajad tühjal tänaval nende hetkelise edumaa katta suutsid, olid nad sööstnud mingile tänavajupile, kust paistis jõudvat suuremale, tihedalt inimesi täis tänavale. Araablased, kes majade ees vesipiipu suitsetasid, naised ja räpakalt riides lapsed läbisegi eeslite ja plärisevate sääreväristajatega – hetkega ümbritses neid kogu see agulimelu. Nähes, et jälitajad neile suurele rahvarohkele tänavale ei järgne, Thor ja Lee seisatasid. Hingeldades vaatasid nad teineteisele otsa, justkui ei usuks veel kumbki toimunu tõelisust. Lee püüdis kiirustades ootamatult sõjasaagiks saadud relva pükste ja napi särkpluusi vahele toppida, et inimeste hulgas mitte tähelepanu äratada. Nähes naise kimbatust, võttis Thor relva ja pani selle püksirihma vahele khakivärvi safarivesti alla.
“On sinuga kõik korras?” küsis Thor, tõmmates naise hooletu liigutusega uuesti liikuma, kuna agulitänaval äratasid kaks räsitud olekuga valget siiski rohkem tähelepanu, kui nad tahtnuks. “Ega nad sulle miskit viga teinud? Ma ei jõudnud nii kiiresti neid kahte …”
“Me peame kiiresti leidma takso, enne kui nad meid siin kuskil massis ootamatult jälle mõnda hoovi tirivad,” vastas Lee ja nad kiirustasid edasi.
“Taxi!” hõikas Thor mingi kohviku ees peatuvate masinate poole ja otsekohe vuras üks autodest nende suunas.
“Sul ikka rahakott jäi alles?” päris naine, kui nad juba masinas istusid. “Minu oma läks koos käekotiga.”
Thor muigas, tõmbas khakivärvi vesti luku lahti ja pistis käe põuetaskusse. “Ega ma esimest korda ebaturvalistes arenguriikides reisi, et rahakotti liiga lihtsalt ligipääsetavas kohas kannaksin!”
Hetke vaikisid mõlemad.
“Aga seda ma poleks küll elades arvanud, et reklaamimaailmas töötavad filoloogid kakelda ja relva käsitseda oskavad.”
“Või