Ütlesin neile, et kui ei tule midagi erilist, siis püüan Eestist lahkuda. Tartust lahkumine osutus võimalikuks selle tõttu, et olin juba varem Tallinna külastades leidnud võimaluse lasta ennast määrata Läänemaa Omakaitsesse. Seal määrati mind Lihula II pataljoni pioneerirühma ülemaks.
21. septembril 1944 kohtasin Lelle alevis abikaasat tütrega ja alustasime põgenemisteekonda üle Märjamaa Lihula suunas. 23. septembril jõudsime Lihulasse ja 24. septembril külastasin meie II pataljoni staapi. Seal oli admiral J. Pitka adjutant. Minu küsimusele, kus on teise pataljoni ohvitserid, vastas Saksa vormiriietuses noormees, et keda teie veel soovite, mina olen siin! Üks Omakaitse allohvitser lausus, et kõik on juba läinud, sa jäid hiljaks. Teisel pataljonil oli oma mereväepaat, mis lahkus Rootsi samal ööl. Jõudsime mereranda samal õhtul, saime mootorita paadi ja veel samal õhtul jõudsime Kessulaiu saarele. 25. septembri hommikul käisin veel kord mandril ja tõin põgenikke juurde. 28. septembril jõudsime sakslaste abiga Hiiumaale ning kaks päeva hiljem asusime Kuressaares laevale RO-22, mis jõudis 2. oktoobril 1944. a Gotenhafeni sadamasse.
Peatus Gotenhafenis oli lühike. Kuna punaste rinne oli väga ligidal, otsustasime teekonda jätkata lääne ja lõuna suunas. 6. oktoobril jõudsime Tübingeni Württembergis, mis oli umbes 100 km Šveitsi piirist ja umbes 150 km Prantsusmaa piirist. Juba 10. oktoobril sain töökoha läheduses asuvasse linna, Reutlingeni. See oli Stoll & Co, kus sain joonestajaks. 15. jaanuaril 1945 tabas linna suurem õhurünnak ja 18. jaanuaril lõpetati töö Stoll & Co-s. 19. märtsil olin Sõjaväekomisjoni kutsutud, kuhu keeldusin minemast. 19. aprillil lahkusime Reutlingenist ja asusime metsa elama.
Hitleri valitsuse viimastel päevadel kuulutati Reutlingeni linn, kus asusime, kaitsepiirkonnaks ja lubati seda kaitsta kuni viimase meheni. Oli aga ette näha Saksamaa lõplikku kokkulangemist ja me ei tahtnud sellisesse linna jääda. Võtsime kaasa natuke toitu ja lahkusime linnast lääne suunas. Tübingeni lähedal asus Kressbachi mõis, kus töötas Grauberg ja samas lähedal perekond Tondid. Et jõuda Kressbachi mõisa, pidime läbima tegeliku rindepiirkonna, kus hitlerlased püüdsid tõkestada prantslaste koloniaalväeosi. Peale minu, abikaasa ja tütre olid meiega veel hr ja pr O. Sulla. Sulla oli minu füüsikaõpetaja Tartus gümnaasiumis. Jõudsime õnnelikult Kressbachi mõisa, kuid seal ei lubatud meile mingisugust peatust. Asusime siis iseseisvalt lähedalolevasse metsa, kuhu ehitasime korraliku laagri. Metsas elasime kuni 21. aprillini, mil jõudsid kohale prantslaste sõjaväeosad. Seejärel asusime elama juba mõisa kõrvalhoonetesse, kuna mõisas endas asus sõjaväeosa staap. Tegin seal prantslastele mõned tööd, näiteks aidates neegritel kodujäneseid nülgida jms. Tänutäheks saime palju toiduprodukte. Kressbachist jõudsime tagasi Reutlingeni (vahemaa umbes 15 km) 25. aprillil. Reutlingeni koondus umbes 50 eestlast. Kuna elu Prantsuse tsoonis meile ei meeldinud, „otsustasime sealt lahkuda ja Ameerika tsoonis elama asuda”.
1. oktoobril sõitsime meie ja perekond Sullad Esslingeni. Sinna aga siiski suuremat laagrit ei asutatud ja meid sõidutati edasi Geislingeni Württembergis, kuhu jõudsime 11. oktoobril. Elama asusime Schlosshalde rajooni, see linnaosa oli väga ilusas kohas, otse raudteejaama taga. Meile kasutamiseks antud majad olid sakslastelt rekvireeritud. Seal elasime majas nr 15 kuni 1949. aastani, mil emigreerusime USA-sse.
Kokkuvõtteks võin küll ütelda, et sellel maal võib elada ja töötada. Rikkaks siin tööga küll ei saa, kuid ära elada võib lahedalt. Ja see ongi ehk kõige tähtsam.
On läinud ajad ja koos nendega oleme ka ise vanemaks muutunud. Elu on nagu nähtamatult mööda libisenud ja raske on uskuda, et Sv. Tehnikakooli lõpetamisest on nende ridade kirjutamise ajaks juba möödunud üle 35 aasta. Elu Sv. Tehnikakoolis oli muredest vaba ja rõõmus, täis unistusi ning suuri plaane tulevikuks. Kõik meie unistused ja kavatsused purustati ajaloo raskete rataste all. Meie süü see siiski ei olnud, olime valmis seisma viimse hingetõmbeni rindel punase hävitaja vastu, kuid seda võimalust meile tookord ei antud. Hiljem siiski võitlesime vaenlase vastu, kuid valel poolel ja ajaloosündmuste raske ikestamise rull surus meie rahva viletsusse ja orjusesse.
Nende ridadega lõpetan käesolevate meenutuskildude kirjutamise Sv. Tehnikakooli mälestuste jäädvustamiseks. Kui kõike oleks võimalik paberile panna, siis peaksin memuaare raamatuna kirjutama. Kahjuks ei ole veel selleks aega antud. Mälestused on mälu järgi koostatud, kuid kuupäevad ja nimed on endise päeviku järgi kontrollitud, mis on mul Eestist lahkumisest saadik kaasas.
Hugo Kubja abiellus 24. detsembril 1940. a Tamara Raidmäega. Neil on kolm tütart – Eve, Heli ja Kiku. Pärast sõda oli Kubja Geislingeni laagris Saksamaal, kuni emigreerus 1949. aastal USA-sse. Ta elas ja töötas viimati New Yorgi osariigis.
Minu surmaotsus täideti!
Edgar Reiksaar
Leitnant Edgar Reiksaar mõisteti esimesel sõjasuvel kommunistide poolt surma. Vähimagi halastuseta viidi see otsus ka täide. Ent hoolimata pähe lastud kuulidest jäi Reiksaar ellu. Tema pääsemise lugu võib pidada tõeliseks imeks.
• ;Edgar Reiksaar sündis 18. juunil 1914. a Pärnus tolliametniku pojana.
• ;Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi lõpetamisele 1935. a järgnes sõjaväeteenistus.
• ;Lõpetas Sõjakooli aspirantide kursused 1936. a.
• ;Võeti vastu Sõjaväe Tehnikakooli ja kõrgendati lipnikuks.
• ;Määrati käsirelvaklassi, mille lõpetas 1940. a nooremleitnandina.
1 Sõjaväe Tehnikakool, 1936–1940
2 Värska sõjaväelaager, 1941
3 Ostrov – sõjavang ja kohus, 1941
4 Surmanuhtlus täidetud, 1941
Olime Värska sõjaväelaagris. Laagrielul ei ole suveajal vigagi, isegi mitte sõjaväes olles. Kui ilmad on ilusad, on see isegi omamoodi nauditav.
Olime jätnud seljataha märkimisväärselt külma ja tormise kevade. Värska, mis asub kõrgetel tuiskliivaküngastel, oli nagu Sahara kõrb liivatormi ajal. Toitu närides tundsin alati liivateri hammaste all. Külma tõttu tuli magamiseks riietuda soojalt ja mähkida villane sall ümber kaela.
Juuni keskel külmalaine möödus, andes maad ehtsale Eesti suveilmale. Päeval tegime rasket tööd, ehitasime välja laagri, juurisime puid ja tegime lahingõppust. Pruunistusime päikeses ja kasvatasime vuntsi. Viimane oli saanud otsekui haiguseks. Iga mees tahtis proovida, kuidas talle karvane ninaalune istub. Vuntsikasvatamise kultus tekitas politrukkides kurja kahtluse, kas vunts pole mingi meie meeste salaseltsi embleemiks? Peale tolle rumala kahtluse avaldamist kadus enamik vuntse – need aeti maha.
Kui saabus 13. juuni õhtu, otsustasime korraldada väikese olengu. Leitnant Saulepil oli pudel viina. Keegi pidi hoolitsema suupiste eest ja pataljoniülem Tuulik lubas meid selles mures toetada. Meid oli koos kuus ohvitseri. Oleks olnud seitse, aga leitnant Kukk langes välja, kuna talle tuli naine külla. Joomine oli laagris keelatud, aga kuna politrukid olid mingil põhjusel üksuste juurest ära, siis toimisime põhimõttel: kui kassi kodus pole, on hiirtel pidu. Ja ega me muud ei kavatsenudki kui sõbralikult natukene pudeli juures koos istuda.
Pidin minema majorile järele ja leitnant J. soovitas, et ärgu ma majorit üksi toogu, vaid võtku see ka üks „riigivanem” kaasa.
Väljusin telgist ja ruttasin staabi poole. Teel kohtasin leitnant Kukke abikaasaga. Kukk palus minult hobust abikaasale ratsutamiseks, mida ka lahkelt lubasin.
Staabis leidsin major Tuuliku tema kabinetist koos pataljoni komissari politruk Menajeviga. Viimane lamas välivoodil kokkukerituna kui vihmauss, näost kahvatu. Too kahvatus oli meie komissari igapäevane näovärv, aga ta asend voodil jättis