ei kehti? Kuidas sa saad nii öelda? Riik andis korteri mulle eluaegseks kasutamiseks…”
„Viiekümnendate riik?“ naeratas Maaris enesekindlalt. No kaua see mees mõtleb siin enda ja tema aega viita? „Nüüd on uus riik ja uus kord.”
Selgitusi jagada tundus julm, iseenda häälgi kõlas armutult, kuid Maaris juba teadis, kuidas häirivate mõtetega hakkama saada. Kõik, mis tekitas rahulolematust ja stressi, tuli heita üle parda, ohvrimeelsus saamatuse järel.
Professor elavnes korraks. „Ma saan korteri ju ära erastada? Mul on kollased kaardid veel alles. Just. Ma vajan paar päeva aega.“ Mõned tähtsad asjad jäävad vahel hajameelsusest tegemata, oh seda vanainimese elu küll. Kollased kaardid, mida nõukogude ajal töötatud aastate kinnituseks majavalitsustest väljastati, tulid viimasel hetkel meelde.
„Teie ei saa seda korterit erastada,“ nullis Maaris mehe viimase trumbi.
Arkson ärritus. „Mis minul siis viga on? Ma pole küüditaja ega kommunist, ma olen tavaline eestlane. Isegi mitte venelane, sõjaväelane või kelleks iganes mind elu jooksul on peetud. Ma olen pensionil õppejõud. See, millest sina siin räägid, on minu jaoks katastroof. Miks ma ei peaks saama oma korterit erastada?“
„Seadus näeb nii ette. Te elate tagastatud majas. Teie ainus võimalus siin edasi elada on see sularaha eest otse omanikult välja osta.“
„Mis seadus see sul selline on? Ma olen seda korterit ja maja korras hoidnud ja parandanud ja pean selle välja ostma? Venelased ja võõrtöölised anastavad Annelinnas korralikke kortereid, valitsus võimaldas neil ilma eest elamispindu erastada ja mina pean raha eest ostma? Kus mul see raha on, kui ma oma raha eest kogu aeg seda majalogu olen kõpitsenud, et kätte ära ei laguneks? Ma pole majavalitsuse käest midagi tagasi saanud! Mis kuradi seadus see ometi on?“
Endine äi vajus tugitooli sügavusse istuma. „Maaris, mida sa minust ometi tahad?! Sind polnud veel olemaski, kui mina juba vana mees olin. Mäletan hästi, kuidas sa väiksena siinsamas akna all Sülvega mängisid ja kirsse sõid… Miks sa nüüd minu vastu mängid? Kas kirsid ei maitsenud?”
Tundus, nagu ta oleks nende kirsside eest tõemeeli vastuteenet tahtnud. Mees oli vanadusest sõge või lihtsalt kiuslik − Maaris ei tulnud siia ju vanu võlgu maksma. Kirsipuu oksad olid aegade algusest peale ise üle vana Reesi porgandipeenarde kaardunud nagu loodusseadus, miks sellist asja üldse meenutada? Kui jutt juba olnule läks, siis oleks pidanud alustama hoopis olulisematest asjadest. Maarise abielust. Kasvõi Aliisist, sest Alost ei oleks Maaris ise nõus olnud rääkima.
„Kahemeelsete perekond!“ mõtles Maaris endamisi ja väristas õlgu. „Kuidas ma nendega küll kokku juhtusin?”
Professoritütar Sülvele oli pärast tema pikki ja korduvaid maniakaaldepressiivseid perioode leitud lõpuks eluaegne koht psühhokroonikute hooldekodus. Kui järele mõelda, siis kas polnud kaksikvend Alogi samast puust?! Noore tüdrukuna ei mõelnud Maaris geenidest, tema ihkas armastust, millest tal oma kodus oli alailma puudus.
Maaris tabas end juba ammu mõttelt, et professorilaste nõrk närvikava määras nende kõigi edaspidise elu. Augustist oli kahjugi. Ambitsioonika teadlasena töötas ta pikki päevi, aga mille nimel? Tema Supilinna suunas lahkunud vaba hingega naine lennutas alimendid tuulde sama järjekindlusega, millega ta iseennast maailmakuulsaks maalikunstnikuks kuulutas. Kui keegi juhtus talt mõne neoontoonidega kirevaks pintseldatud lõuendi ära ostma, lõi ta püsti peo, millest said osa kõik linnaosa pätid.
Lapsed vajasid paraku materiaalsemat maailma. Kui raha jälle otsas, ilmus kirjudes hõlstides proua Karlovasse endise abikaasa akna alla halama: „Kas nüüd pean mina minema prügikastidesse pudeleid otsima, niikaua kui sina teadust teed? Mul pole lastele midagi süüa anda!”
Maaris sellest aru ei saanud. Vana Reesi väikeses majas võis olla puudus ilusatest riietest ja muust maisest varast, aga süüa jätkus alati, olgugi et lapsed siingi põlvkondade kaupa isata üles kasvasid. Abiks olid maasikamaa, vaarikavõsa ja kurgilavad, mis andsid saaki nii endale kui müügiks. Hilised paksud tomatid ahju peal ajalehtede vahel laastukorvide hämaruses ootasid talve algust, et siis turvalises soojuses lõplikult valmida. Keldri kõdunevad salved kaitsesid külma eest omakasvatatud kartulit ja porgandit ning riiulitel seisid reas kuldsed hoidisepurgid vaheldumisi punavatega.
Kui rahatu kunstnikuproua hale kisa pühapäevahommikul jälle üle Karlova juurviljaaedade kajas, kattis väike Maaris kõrvad ja mõtles, et mees võiks oma laste ema vähemalt tuppa kutsuda, nii kole oli alandavat kerjamist kuulata. Arkson aga avas akna ja irvitas: „Kui teised saavad prügikastis käia, miks sina ei saa?”
Psühhoterror? Võimuiha, mida pikki päevi laboris veetva botaaniku amet rahuldada ei võimaldanud? Solvumine lugematute üleaisalöömiste pärast või hoopis lootus, et noorem naine oma sarved lõpuks maha jookseb ja vananeva mehe juurde tagasi pöördub? Nii mõtles Maaris nüüd, aga tollel kaugel ajal ei jõudnud ta ära imestada, kas ühel isal siis oma lastest kahju ei olegi, et ta nende emaga niimoodi räägib? Kui temal isa oleks, siis ei laseks Maaris tal emaga kunagi niimoodi rääkida…
„Ma olen kunstnik!” huilgas naine, nagu oleks see olnud kõikevabandav põhjus.
„Kunstnik ei ole amet, kui sul annet ei ole ja sa sellest ära ei ela. Õpi maalriks, saad vähemalt raha,” põrutas Arkson ja lõi akna pauguga kinni.
Vanal professoril polekski nagu järeltulijaid olnud. Kas ta häbenes neid või polnud tal teadustöösse uppununa meeleski, milleks elu tegelikult on antud? Hullumeelsuse ja geniaalsuse vahel on sageli üksainus samm. Tunnustatud isa ja põlatud lapsed.
Sülve oli hooldekodus arstide hoole all, enamuse aja pikkadest aastatest küll voodi külge seotuna lamades. See aitas tal oma elu iseenese eest kaitstuna ära elada. Mis oleks pidanud aitama Alot? Maarise suurest armastusest jäi liiga väheks. Ükskõik kelle armastusest jäi väheks, sest Alo ei hoolinud ei iseendast ega teistest. Maarise meelest ei osanud see mees armastust äragi tunda, armastamisest rääkimata. Tavainimesele selge ja omane tunne katkes tema sees nagu jalgrattalt mahajooksnud kett, mis pärast hoolikaimatki paigaleasetamist enam kunagi endise sujuvusega ei toimi. Maarisele viirastusid kummalised juhtmerägastikud, mis üksteist riivates mehe ajus signaalidevahelisi valeühendusi tekitasid. Kanti lõigatud soengu all liikusid Maarisele arusaamatud, kurjad mõtted.
Esimese suure armastuse hullus oli naist läbi vägivaldse abielu masenduse lahutuse valuni kandnud. Niimoodi, reegleid tundmata, oli elu üks suur segadus, nagu oleks sõda sellest üle käinud. Ka kummalised unenäod, mis Maarisest kuidagi lahti ei tahtnud lasta, tekitasid pigem hämmingut ja uusi küsimusi.
12
Pärast Karlovast ärakolimist nägi Maaris sageli sama unenägu. Üks osa temast kartis seda, teine nautis. Nagu igavesti kestev järjefilm andis see ennustuslikke vihjeid saatuslikele muudatustele naise elus. Iga kord pärast uut osa oli Maaris millegi ootamatuga silmitsi ja hakkas aastate jooksul mõistma, et alati enne suuri elulisi vapustusi oli unenäol kombeks ööst öösse korduma hakata. Mõistatus seisnes vaid selles, mis jälle tulemas oli. Kolimine, suhtedraama või töökohavahetus? Tema täiskasvanuelu ju muust ei koosnenudki.
Unenägu sündmuse põhjuseks? Miks mitte. Aleksander Suurgi vallutas Tüürose linna vaid unes nähtud saatüri vihje pärast. Maarise vallutused olid ees, küsimused ootasid vastuseid, unenäod hoidsid aga kiivalt oma saladust.
Naised, noored ja vanad, istusid seal viltuse põrandaga toas ümber koidest puretud ümmarguse laua. Omavahel ei vahetanud nad sõnagi, püüdsid vist üksteist silmitsedes mõistatada, kes kui kaugelt Karlovasse tagasi on tulnud. Suur seinakell tiksus verdtarretava monotoonsusega ja Maaris seisis alasti suuretoa uksel, põsed häbipunaga kaetud.
Hirmunud, põgenemisõhevil jalad takerdusid jõuetuna, nagu olnuks need vatist. Läänemerre jäänud Johanna istus seal ja rukkilillesiniste silmadega Greete. Isegi Agnessa ja Elisabeth olid kohal, kellest Maarise peres kunagi midagi head ei räägitud, pigem heideti neile kivi kõigi ebaõnnestumiste eest, mis põletatud maja naisi kunagi tabanud olid.
Ja