kostüümis.”
„Järgmisel aastal,” lubas ta.
Vaatasin teda. Järgmisel aastal?
„Kas see meeldiks sulle? Kui korraldaksime järgmise aasta oktoobris jälle halloween’i-peo?” küsis ta.
„Olen ma järgmise aasta oktoobris üldse siin?”
Maxon peatus. „Miks sa ei peaks olema?”
Kehitasin õlgu. „Sa oled mind kogu nädala vältinud ja kõikide teiste tüdrukutega kohtamas käinud. Ja… ma nägin sind isaga rääkimas. Arvasin, et selgitad talle, miks pead ta tütre Valikust minema kupatama.” Neelatasin, et kurgus enam ei nööriks. Ma ei hakka siin vesistama.
„America.”
„Ma saan aru. Keegi peab lahkuma. Mina olen Viis ja Marlee on rahva lemmik…”
„America, palun lõpeta,” ütles ta õrnalt. „Ma olen selline idioot. Mul polnud õrna aimugi, et sa asju sel moel näed. Arvasin, et tunned end oma positsioonis kindlana.”
Ma ei saanud millelegi päris hästi pihta.
Maxon ohkas. „Tahad tõde? Püüdsin teistele tüdrukutele ausat võimalust anda. Olen algusest peale ainult sind vaadanud, ainult sind tahtnud.” Langetasin korraks pea, sest ta intensiivne pilk oli liig. „Kui sa mulle oma tunnetest rääkisid, tundsin nii suurt kergendust, et osa minust ei uskunud seda. Mul on siiani raske uskuda, et see juhtus päriselt. Sind üllataks, kui harva saan ma seda, mida tõeliselt ihaldan.” Maxoni pilgus peitus sõnulseletamatu kurbus, mida ta polnud veel valmis jagama. Ta tõrjus selle eemale ja hakkas muusika taktis õõtsudes uuesti olukorda selgitama.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.