kui emakesele loodusele varba peale kusta ja panna sünnitama need, keda emake loodus on juba tunnistanud degenerantideks ja võtnud tarvitusele meetmed, et nad enam genofondi ei reostaks. Ja seda kõike räägin ma selle naise kuuldes, keda ma armastan ja…” ta lõi käega ja jäi vait. Ta toon oli kõikunud ja ta põsed olid märjad.
„Ühesõnaga, ma ei ole võimeline normaalsel viisil lapsi saama,” lõpetas Yasmin tema eest. „Paraku me mõlemad tahame lapsi ja sealjuures isegi ühiseid lapsi ja minu laps kasvab praegu katseklaasis ja on ebaselge, kas ja millal seda saab minu sisse tagasi istutada. Kui kolmandaks kuuks ei saa, tuleb leida keegi, kes teda viimase aja kannab, või pean ma need kuud haiglas olema või… Ei, katseklaasis ma tal kasvada ei lase, siis ma parem olen need kuud haiglas.”
„Mitte et ma nüüd aru sain…” ohkas Ago.
„See tähendab seda, et ma lõikan ta kõhu lõhki ja panen selle lapse sinna kasvama,” selgitas Liz. „No vat panen, eks ole. Paraku koos monitoride ja korrektoritega. Loomulikult ei ole ta kogu aeg lahtilõigatult selja peal, aga kuna parem on mitte kauemaks kui veerand või pooleks tunniks end suurest masinast lahti ühendada, on targem haiglast üldse mitte lahkuda.
Ja sina võiksid nüüd tõesti vait olla,” pöördus ta Vicenti poole. „Mina viljastan pea iga oma munaraku ja valin embrüote hulgast parima, Hazel teeb seda, kõik teevad seda.
Jah, ma olen nõus,” katkestas ta meest, enne kui see rääkima hakkas. „Ma tean, mida ta kohe räägib,” pöördus ta siis teiste poole. „Teie olete ka kuulnud. Et 20. sajandil valisid Euroopa ja Ameerika kompetentsed komisjonid nende rahvaste noorte meeste hulgast välja vaimselt ja füüsiliselt parimad, kes siis tapeti nii, et nad järglasi ei andnud. Ja seda tehti ikka õige mitu korda. Et terve 20. sajandi andsid järglasi need, keda teenistuskõlblikkuse komisjonid olid välja praakinud. Degenerandid. Värdjad. Et nüüd on jõutud olukorrani, kus kahe vaimselt ja füüsiliselt terve inimese kokkusattumise võimalus on kõvasti alla kümnendiku, seega vaid mingil igal 12–15-ndal paaril on lootust mõislikule arvule tervetele järglastele. Mina olen geneetik ja mina sain oma järglasi sorteerida, kuid isegi mina ei julge seda seal rohkem teha – liiga suur on vahelejäämise oht. Ja siis pistetakse mind vanglasse. Võib-olla ei pistetagi, aga ma olen paaria, ma kaotan töö, positsiooni, varanduse, lapsed. Jah, isegi lapsed saavad kannatada. Jah, nii humaanne on seadus, et neid isegi ei tapeta, nad vaid saadetakse lastekodusse ja ruineeritakse vaimselt. Need… Kõik need Euroopa kaduvad rahvad…” Naine jäi vait. Ago nägi, et ta käed on rusikasse surutud.
„Tõenäosus, et mu lapsel ei ole ühtki neist hädadest… miks ma olen selline, nagu olen, on alla kolmekümnendiku,” täiendas Yasmin süngelt. „Ma olin valmis selleks, et aastaid tuleb mu munarakke viljastada ja loobuda. See on suur ime, et see juhtus esimesel korral – mitte ühtki detekteeritavat defekti. Ma lihtsalt ei saa loobuda. Ma oleksin nõus sellele lapsele elu andma ka siis, kui ma ise ellu ei jääks. Õnneks on sellise valiku tõenäosus väga väike, aga ma olen arstidele selgelt öelnud, et kui valikut tuleb teha, tuleb alati last eelistada.” Naise suujoon oli karm ja nahk põskedel pingul. Ago ei suutnud endiselt temas mingit ilu leida, kuid ootamatult mõistis ta Vicenti, mõistis, kuidas seda naist võib armastada.
„Ma loodan, et sul läheb kõik hästi,” ütles ta vaikselt.
Nad tuikusid kodu poole neljakesi – lisaks temale ja Agele ühed nende lähimatest naabritest, Milla ja Hideaki. Mees oli kahekümnendates, pikk, kõhn ja kuidagi titeliku olemisega. Agole meenus kellegi iseloomustus tema kohta, et ta on jaapanlane, kelle pikkus on 1,3-ga läbi korrutatud… Midagi idamaist oli temas tõesti ja tema olek muidugi sobis Millaga, kes nägi välja täiesti teismeline, alates lühikesteks pöetud punastest juustest, kõhnast tedretäpilisest näost ja suurtest hirvesilmadest kuni hääletooni ja sellise armsa positiivse olemiseni. Milla oli enne lahkumist ülakorrusel käinud ja nüüd oli tal kõhu peal kandelinas magav laps.
„Kolmene, on meelde jäänud,” noogutas Ago.
„Ma võiksin teda ise kanda, sul raske…” õiendas Hideaki oma naise kallal, kuid see jäi kindlaks.
„Sul on üksi seismisegagi raskusi. Toetage teineteist.”
Ago ja Hideaki vaatasid pisut solvunult teineteise otsa. Siis pahvatas noorem mees naerma. „Laulame!”
„Laulame,” nõustus Ago. „Kui me vaid ühise repertuaari leiame…”
„Tasa, siin on inimesi,” mainitses Milla.
„Ja muide, need olid peied,” tuletas Age meelde.
„Oeh. Peiedel on lihtsalt üks alkohoolik vähem.”
„Mina ei saa alkoholi tarbida,” teatas Milla solvunult. „Ja Terie on umbjoobest kah üsna kaugel.”
Ago vaatas Milla poole. „Ega sina last ei oota? Mulle räägiti täna nii palju lastest, et ma hakkan kõiki kahtlustama.”
„Ei. Ja juua ei saa ma sama asja pärast, miks meil seni rohkem lapsi ei ole – ma pean enne täis kasvama.”
See lõi Ago üsna kaineks. Ta vaatas Hideaki üle, mõõtis siis veelkord Millat ja küsis: „Vana sa siis lõpuks oled?”
„Kuusteist.”
„Ja laps on sul midagi kolmene?”
„Me hakkasime Hidiga koos elama, kui ma olin 12. Me põgenesime Madale selleks, et siin lubatakse meil koos elada.”
„Mitte ei pisteta pokri,” lisas Hideaki. „Kui ta last ootama jäi, sain ma just 18 ja oleksin täie rauaga saanud – jõhker pedofiilia, alaealise kodunt põgenema meelitamine… Tähendab, kodunt ära meelitasin ma ta juba enne, kui siia tulime…”
„Ja te lihtsalt tulite?” vangutas Ago pead.
„Tulime jah. Lendasime Madridi, sealt sõitsime erinevate asjadega – osaliselt hääletasime – Türgini ja sealt lendasime Indiasse ja lõpuks laevaga Sri Lankale. Tagantjärele saime teada, et Milla sitapeast paps organiseeris meie vahistamist ja jäi Madridis ainult paari tunniga hiljaks, me jõudsime enne kaduda. Sri Lankal nad naersid ja panid meid lennukile.”
„Ja mida te seni õieti teinud olete? Vabandust, et ma küsin, kuid mingit ametit teil ju ei ole?”
„Põhiliselt oleme koolis käinud. Meil tegelikult väga vedas Sri Lankal – sattusime Izmiri otsa. Too vaatas mind viis sekundit ja küsis siis, mis ma politseitööst arvan. Mul oli sitaks ükskõik, peaasi, et lubataks jääda. Noh, siis ta viiski mu Kelderi juurde, leppisime kokku, et töötan instituudi valves ja siin me nüüd oleme.”
„Ja kuidas sa teadsid, et sa üldse õigesse kohta tuled? Niimoodi tundmatus kohas vette hüpata…”
„Esiteks, kuhu meil minna oli? Ja teiseks… Noh, ta küsis, kust me tuleme. Ma teatasin, et Ühendriikidest. United States. Ja kujutad siis ette, ta muigab ja küsib oma võimatu türgi aktsendiga: „United what?” Ühinenud misasi? Ja siis naeratab: „Ooo, ma tean, Ameerika Ühendriigid, ülbete neegrite ja tuumapommide maa!” Sellest hetkest ma teadsingi, et olen õiges kohas.”
Kelder ootas neid selle koha peal, kust üks tee pöördus Milla-Hideaki õue ja Agol-Agel oli veel sadakond meetrit koduni. Tegelikult seisis ta musta liikumatu koguna paigal, nii et teda võis postiks või puunotiks pidada, ja Agole tundus, et nad kõik võpatasid, kui ta neid tervitades teele astus.
Hideaki langes talle kaela: „Armas direktor!” ja pöördus siis Ago poole: „Ta on nii tore. Kuule, anname talle tappa? Pärast ütleme, et olime purjus.”
„Kellele sa järele tulid?” küsis Ago. „Ja kus vikat on? Midagi kiiret?”
Kelder noogutas ja proovis end viisakalt vabastada. „Tegelikult on mul teid kõiki peale Milla vaja. Hid, saada Milla koju, võta relvad ja tule Longhorni-Terie majja.”
„Yes, boss!” kuulutas Hideaki kulpi