paljude seiklejate jalad raja kõvaks tallanud. Siin-seal helendab päikeses midagi valget, mis tuhmivärvilisel lubjakivitasandikul selgesti silma paistab. Astuge lähemale ja vaadake, mis seal on! Need on luud – mõned suured ja jämedad, teised väiksemad ja peenemad. Esimesed on kuulunud härgadele, teised inimestele.
Tuhande viiesaja miili ulatuses võib seda õudset karavaniteed jälgida tee veerde varisenute segipillatud jäänuste järgi.
Niisugune vaade avanes neljandal mail tuhande kaheksasaja neljakümne seitsmendal aastal üksikule rändurile. Välimuse poolest oleks ta võinud olla otse selle ala kaitsevaim – või deemon. Kõrvaltvaatajal oleks raske olnud öelda, kas ta on lähemal neljakümnele või kuuekümnele. Ta nägu oli kõhn ning kurnatud, pruun pärgamenditaoline nahk pingul üle esiletungivate kontide, ja pikkades pruunides juustes ning habemes oli juba tihedasti halli, koguni terveid salke. Silmad olid tal auku vajunud ja läikisid ebaloomulikult, kuna käsi, mis kindlalt püssi hoidis, oli kondine just nagu kooljal. Ta nõjatus tuge otsides oma relvale, kuid siiski reetis ta pikk kogu ja tugev luustik sitket, jõulist kehaehitust. Kõhn nägu ja kuivetanud liikmete ümber lotendavad riided näitasid selgesti, mis talle sellise raugaliku, jõuetu välimuse andis. Mees oli suremas – suremas nälga ja janusse.
Asjatus lootuses leida mingisugust märki vee lähedusest oli ta vaevaliselt mäelõhestikku laskunud ja sellele väikesele kõrgendikule roninud. Nüüd laius tema ees suur lubjakivitasandik ja kauge metsikute mägede vööt, aga ei kusagil puud ega taimekest, millest võinuks järeldada niiskuse olemasolu. Kogu sellel lõputul lagendikul polnud lootuse kumagi. Ahnelt otsiva pilguga vaatas mees põhja, vaatas itta ja läände ning mõistis siis, et ta rännakud on lõpule jõudnud ja et siin, sellel viljatul kaljul tuleb tal surra. „Miks ka mitte siin! Mille poolest on siin halvem kui sulevoodis paarikümne aasta pärast,” pomises ta kaljurünka varjus istet võttes.
Enne kui ta istus, pani ta maha oma püssi, millest tal kasu ei olnud, ja halli rätikuga kokku seotud suure pambu, mida ta oli kandnud üle parema õla. See kandam käis tal nähtavasti mõnevõrra üle jõu, sest õlalt mahavõtmisel langes see natuke raskelt maapinnale. Otsekohe kostis hallist pambust nõrk valukarjatus ja välja pisteti kaks pisikest lohukestega rusikat ning väike hirmunud näoke, millest vaatasid vastu selged pruunid silmad.
„Sa tegid mulle haiget!” ütles lapsehääl etteheitvalt.
„Kas tõesti?” vastas mees kahetsevalt. „Ma ei teinud seda meelega.” Seda öeldes harutas ta halli rätiku lahti ja tõi nähtavale umbes viieaastase kena väikese tüdruku, kelle nägusad kingad, ilus roosa kleidike ja linane põlleke andsid tunnistust ema hoolitsusest. Laps oli kahvatu ja kuhtunud, kuid ta käsivarred ja sääred olid ümarad, millest võis näha, et ta oli vähem kannatanud kui ta kaaslane.
„Kas ei lähe juba mööda?” küsis mees murelikult, sest laps hõõrus ikka veel oma kukalt katvaid kuldkollaseid kiharaid.
„Anna sellele kohale musi ja tee ta terveks,” sõnas laps täie tõsidusega ja näitas mehele haiget saanud kohta. „Ema tegi ikka nii. Aga kus ema on?”
„Ema läks ära. Arvan, et saad teda varsti näha.”
„Mis, läks ära!” imestas väike tüdruk. „Naljakas, et ta ei jätnud hüvasti; muidu tegi ta seda peaaegu alati, ka siis, kui ta ainult tädi juurde teed jooma läks, aga nüüd on ta ära juba kolm päeva. Kuule, kole kuiv on, eks. Kas vett ei ole, või midagi süüa?”
„Ei, kullake, midagi ei ole. Kannata veel veidi aega, küll varsti saab kõik heaks. Toeta pea nõndaviisi minu vastu, siis on sul mõnusam. Ei ole kerge rääkida, kui su huuled on kuivad nagu pargitud nahk, aga arvan, et on vist kõige parem, kui ma sulle ära räägin, kuidas lood on. Mis sul seal on?”
„Ilusad asjad, toredad asjad!” hüüdis väike tüdruk vaimustatult, näidates kaht sädelevat vilgukivikillukest. „Kui koju tagasi läheme, annan need vend Bobile.”
„Varsti näed veel ilusamaid asju kui need,” ütles mees lootusrikkalt. „Oota veel natuke. Aga ma pidin sulle ju rääkima… Kas mäletad, millal me jõe äärest lahkusime?”
„Mäletan küll.”
„No hästi, vaata, me arvestasime, et jõuame varsti teise jõe äärde. Aga midagi oli valesti – kompassid või kaart või miski muu – ja jõge ei tulnud. Vesi lõppes otsa. Ainult sinu jaoks jäi väike tilgake ja… ja…”
„Ja sa ei saanud ennast pesta,” segas ta kaaslane tõsiselt vahele, vahtides üles ta määrdunud näkku.
„Jah, ja ka mitte juua. Ja mister Bender, tema oli esimene, kes läks, ja siis indiaanlane Pete, seejärel missis McGregor, edasi Johnny Hones ja siis, kullake, sinu ema.”
„Ema on siis ka surnud!” karjatas väike tüdruk, peitis näo põlle sisse ja hakkas valusasti nuuksuma.
„Jah, nad läksid kõik peale sinu ja minu. Siis ma mõtlesin, et siinpool kandis on ehk väljavaateid vett leida, tõstsin su õlale ja vantsisin sinuga siia. Näib aga, et asi pole siin põrmugi parem. Pääsemislootust nagu õieti polegi enam.”
„Kas sa arvad, et meie ka varsti sureme?” küsis laps nuuksumast lakates ja tõstes oma pisaratest märja näo.
„Paistab sedamoodi küll.”
„Miks sa seda kohe ei öelnud!” ütles tüdrukuke rõõmsasti naerdes. „Sa hirmutasid mu nii ära! Oh, nüüd pole midagi: nii kui sureme, saame ju kohe jälle ema juurde.”
„Jah, saad küll, kallis.”
„Ja sina ka. Ma räägin talle, kui kangesti hea sa olid. Ta tuleb meile kindlasti taeva uksele vastu suure veekruusiga ja hulga kuumade tatrakookidega, mis mõlemalt poolt pruuniks praetud, nagu Bobile ja mulle ikka maitses. Kui kaua veel aega läheb?”
„Ei tea, mitte väga kaua.” Mees vahtis üksisilmi põhjapoolset silmapiiri. Sinisele taevavõlvile olid ilmunud kolm väikest täppi, mis nii kiiresti lähenesid, et suurenesid lausa iga hetkega. Nad muutusid kolmeks suureks pruuniks linnuks, kes tiirlesid kahe ränduri pea kohal ja laskusid siis kõrgematele kaljudele. Need olid kalkunikullid, Lääne raisakotkad, kelle tulek ennustab surma.
„Kuked ja kanad!” hüüdis väike tüdruk lõbusalt, näidates nende pahaendeliste lindude poole, ja plaksutas käsi, et sundida neid lendu tõusma. „Kuule, kas jumal tegi selle maa?”
„Endastmõistetavalt tema,” vastas mees, olles sellest ootamatust küsimusest kaunis jahmunud.
„Tema tegi ka selle maa, mis on Illinoisis, ja tema tegi Missouri,” jätkas väike. „Ma mõtlen, et selle maa siin tegi küll keegi teine. See ei ole üldsegi nii hästi tehtud. Vesi ja puud on ära unustatud.”
„Mis sa arvad, kui me õige palvetaksime?” küsis mees arglikult.
„Ei ole ju veel õhtu,” vastas tüdruk.
„Sellest pole midagi. Eks ta natuke ebatavaline ole, aga temal seal üleval ei ole kindlasti midagi selle vastu. Loe neid palveid, mida sa harilikult igal õhtul vankris lugesid, kui me veel preerias olime.”
„Miks sa ise ei loe?” küsis laps, silmis imestus.
„Ma ei mäleta,” vastas mees. „Ma pole sellest ajast peale ühtegi palvet lugenud, kui nii pikuke olin kui pool seda püssi. Aga arvan, et kunagi ei ole liiga hilja. Sina loe valjusti ette, mina loen mõttes järele ja kordussalmides aitan kaasa.”
„Siis pead sa põlvili laskma, ja mina ka,” ütles laps ja laotas selleks otstarbeks rätiku maha. „Sa pead käed niimoodi risti panema.”
Imelik oli see pilt, kui ainult keegi peale kalkunikullide seda vaatamas oleks olnud. Külg külje kõrval põlvitasid kitsal rätikul kaks rändurit – väike vadistav lapsuke ja hulljulge, karastunud seikleja. Lapse ümarapõskne ja mehe nurgeline kurnatud nägu oli siiras, tungivas palves pööratud pilvitu taeva poole, kuna kaks häält – üks hele ja selge, teine sügav ja kare – palusid üheskoos hardalt halastust ja andestust. Kui palve oli loetud, istusid nad uuesti kaljurünka varju. Laps tõmbus oma kaitsja laia