alles pärale jõudnud – Holmes, vahialune ja Athelney Jones –, sest nad olid oma esialgset plaani muutnud, teel ühte politseijaoskonda sisse astunud ning juhtunust ette kandnud. Mu korterikaaslane lamaskles tugitoolis, tavaline osavõtmatu ilme näol, Small istus tuimalt tema vastas, puujalg risti üle terve. Kui ma tühja kastiga lagedale tulin, nõjatus vahialune tahapoole ja pahvatas valju häälega naerma.
„See on teie töö, Small,” kähvas Athelney Jones vihaselt.
„Just nii – peitsin aarde sihukesse paika, kust te seda enam iial kätte ei saa!” hüüdis ta võidurõõmsalt. „Aare on minu jagu, ja kui ma teda endale ei saa, siis kannan igatahes kuradi hästi hoolt, et keegi teine kah ei saaks! Mitte ühelgi inimesel pole sellele õigust peale minu ja kolme mehe, kes Andamani sunnitöövangla barakkides vaevlevad. Tean nüüd, et ma aaret ilmaski kasutada ei saa, ja tean, et ka nemad ei saa. Olen kogu aeg tegutsenud samavõrra nende kui ka mu enda huvides. Nelja märk on meid kõiki alati saatnud. Kindel see, et nad oleksid kõigega nõus olnud, mis ma tegin, ja et nemadki oleksid aarde ennem Thamesi visanud kui Sholto või Morstani suguseltsi kätte lasknud minna. Mitte selleks ei löönud me Ahmetit maha, et nemad rikkaks saaksid. Otsige nüüd aaret sealt, kus on võti ja väike Tonga! Kui nägin, et teie paat meile järele jõuab, panin saagi kindlasse kohta. Selle sõidu pealt ei teeni te ühtegi ruupiat.”
„Ärge püüdke meid petta, Small,” lausus Athelney Jones karmilt. „Kui te oleksite tahtnud aarde Thamesi visata, oleks teil lihtsam olnud visata ta kõige kastiga tükkis.”
„Lihtsam mul visata ja lihtsam teil üles leida,” vastas Small nägu kõverdades. „Inimene, kes oli nii osav, et ta mu kätte sai, peab olema küllalt osav ka selleks, et raudkast jõepõhjast välja õngitseda. Nüüd, kus aare on umbes viie miili pikkuselt laiali puistatud, peaks see ivake keerulisem olema. Endal mul tilkus süda verd, kui seda tegin. Pidin päris peast segi minema, kui te järjest lähemale tulite. Äh, tühja kah, mis sellepärast ikka enam kurvastada. Mul on elus ennegi hästi läinud ja siis jälle viltu vedanud ja pikapeale olen aru saanud, et kui asi untsus, pole mõtet teda taga nutta.”
„Asi on väga tõsine, Small,” lausus detektiiv. „Kui te õiguse poolel oleksite seisnud, selle asemel et talle kaikaid kodaratesse loopida, oleks see teile kohtu ees kasuks tulnud.”
„Või õiguse poolel!” urises endine sunnitööline. „Tore õigus küll! Kelle see aare siis veel oli kui mitte meie? Mis õigus see on, kui peaksin aarde andma nendele, kes seda ilma peal ära pole teeninud? Kuulake, kuidas mina ta välja teenisin! Kakskümmend pikka aastat vaevlesin tolles põrgulikus palavikusoos, päevad läbi mangroovide all tööd rügades, ööd otsa aheldatud räpasesse sunnitööliste hurtsikusse, moskiitode torkida ja malaaria pureda, iga kuradi mustanäolise vangivahi vemmeldada, kes aga vähegi tahtis oma viha valgete vastu välja valada. Vaat mismoodi ma olen Agra aarde ära teeninud, ja teie tulete veel oma õigusejutuga, kui ma ei kannata, et pidin ta eest sihukest hinda maksma ainult selleks, et keegi teine temast rõõmu tunneks! Parem lasen ennast kakskümmend korda oksa tõmmata või Tonga noolega torgata kui lähen jälle vangikongi teadmisega, et keegi teine maitseb kuskil lossis mõnusat elu varanduse abil, mis tegelikult minule kuulub.”
Small oli rahulikkusemaski langeda lasknud ja sõnad voolasid tal suust metsiku tulvana, silmad lõõmasid ning käerauad kõlisesid, kui ta kirglikult kätega vehkis. Mehe meeletut raevu ja ägedust nähes mõistsin, et hirm, mis haaras major Sholtot, kui ta kuulis, et tüssatud sunnitööline on tal jälil, polnud hoopiski alusetu ega ebaloomulik.
„Te unustate, et me ei tea sellest kõigest midagi,” lausus Holmes rahulikult. „Me pole teie lugu kuulnud ega saa öelda, kui suures osas õigus esialgu teie poolel võis olla.”
„Nojah, sir, sõnades olete te minu vastu väga lahke, kuigi on klaar, et nende käevõrude eest pean just teile aitäh ütlema. Aga ega ma sellepärast teie vastu viha kanna. See oli kõik ausalt ja avalikult tehtud. Kui te mu jutustust kuulda soovite, ei hakka ma seda enesele pidama. Kõik, mis ma kõnelen, on jumalatõsi, iga viimane kui sõna. Tänan väga, võite klaasi siia lauale panna – eks ma siis kasta keelt, kui suu kuivaks läheb.
Olen pärit Worcestershire’ist, sündisin Pershore’i ligidal. Kui te sinnakanti peaksite juhtuma, leiaksite sealt igavese hulga Smalle eest. Olen sageli isegi kavatsenud sinna käima minna, aga mis seal salata – pole ma oma suguseltsile kunagi suurt kuulsust toonud ja ei ole põrmugi kindel, et ma neile oma tulekuga nii väga rõõmu teinud oleksingi. Nemad olid kõik tasakaalukad inimesed ja hoolsad kirikuskäijad, hästi tuntud ja ümbruskonnas lugupeetud talupidajad, mina aga alati veidi mereröövli vurhvi poiss. Kui ma umbes kaheksateistkümnene olin, said nad must lõpuks rahu: mul läks ühe tüdrukuga nii täbarasti, et ei jäänud muud üle kui sõjaväkke astuda ja kolmanda Ida-Kenti jalaväerügemendiga Indiasse minna.
Siiski polnud mulle määratud kaua sõdurielu maitsta. Olin just paraadsammu selgeks saanud ja oskasin pisut musketiga ümber käia, kui ma sihukese lollusega hakkama sain, et Gangesesse ujuma läksin. Minu õnneks oli samal ajal vees ka kompanii seersant John Holder, üks paremaid ujujaid kogu väeosas. Kui ma just poole jõe peale olin jõudnud, tuli krokodill ja napsas mu parema jala otse pealtpoolt põlve ära – nii puhtalt, nagu oleks seda tohter teinud. Osalt hirmsast valust, osalt verekaotusest ma minestasin ja oleksin ära uppunud, kui Holder poleks minust kinni asinud ja koos minuga kaldale sumanud. Pärast seda olin viis kuud laatsaretis, ja kui ma sealt lõpuks jalaköndi külge seotud puujalaga välja lonkasin, leidsin, et olen invaliidiks tunnistatud, sõjaväest lahti ja ei kõlba enam ühegi korraliku ameti jaoks.
Võite isegi ette kujutada, kuidas mu eluisu oli läinud: ma ei olnud veel kahtekümmendki täis, aga juba valmis sant. Kuid varsti sai mu õnnetusest õnn. Keegi indigoistanduse omanik, Abel White’i nimeline mees, otsis ülevaatajat, kes ta kulide järele vaataks ja neil seanahka vedada ei laseks. Too plantaator oli juhuslikult meie koloneli sõber, see aga oli mu õnnetusest saadik minu käekäigu vastu huvi tundma hakanud. Et ivake lühemalt teha – kolonel soovitas mind tungivalt, ja kuna ülevaatajatööd tehakse peamiselt ratsa sõites, polnud ka mu puuduv jalg takistuseks: mul oli ju reis veel järel, nii et püsisin sadulas küll. Mul tuli ainult istanduses ringi ratsutada, silm meestel töö ajal peal hoida ja laisklejate kohta aru anda. Teenistus oli korralik, mul oli mugav eluase ja üldse olin nõus oma ülejäänud elupäevad indigoistanduses mööda saatma. Mister Abel White oli lahke mees, õige sageli astus ta mu osmikusse sisse ning tegi minuga koos piipu, sest kodumaast eemal on valged üksteise vastu palju sõbralikumad kui siin kodus.
Nojah, aga seegi kord ei vedanud mul kuigi kaua. Äkitselt, ilma igasuguse hoiatuseta, puhkes meil suur mäss. Alles oli Indias pealtnäha nii vaikne ja rahulik olnud nagu Surreys või Kentis, varsti aga möllas tervelt kakssada tuhat musta kuradit ringi ja maal oli päris põrgu lahti. Teie, härrased, teate muidugi seda kõike väga tõenäoliselt minust hulga paremini, sest lugemisega ma suurt tegemist ei tee. Mina tean ainult seda, mis ma oma silmaga nägin. Meie istandus asus loodeprovintside piiri lähedal, kohas, mida kutsutakse Muttraks. Ööst öösse kumas kogu taevas bangalote põlemisest ja päevast päeva rändas meilt läbi väikesi eurooplaste salku, kes olid oma naiste-lastega teel lähemasse sõjavägede asukohta Agrasse. Mister Abel White oli kangekaelne mees. Ta oli endale pähe võtnud, et paanikat on rohkem kui asi väärt ja et mäss lõpeb niisama äkki kui algaski. Nii ta siis istus rahulikult oma rõdul, jõi soodaveega viskit ja suitsetas manila sigareid, sellal kui kogu maa tema ümber leegitses. Meie jäime muidugi tema juurde – mina ja Dawson, kes koos oma naisega raamatuid pidas ja majapidamist juhtis. Nojah, ühel heal päeval lõigi välk sisse. Olin käinud ühes kaugemas istanduses ja ratsutasin õhtul aegamisi koju, kui mulle ühe jääraku põhjas justkui mingi komps silma hakkas. Ratsutasin alla, et järele vaadata, mis see seal on, ja mul läks südame alt külmaks, kui nägin, et see oli Dawsoni naine, šaakalitest ja punahuntidest puruks kistud ning poolenisti ära söödud. Veidi maad edasi lamas tee peal näoli maas Dawson ise, täiesti kange, tühi revolver käes, ja tema ees neli sipoid hunnikus. Peatasin hobuse, teadmata, missugust teed minna, kuid samal silmapilgul märkasin, et Abel White’i bangalost tõusis tihedat suitsu ja et leegid lõid juba katusest välja. Sain aru, et peremehele ma enam abiks olla ei saa ja et viin lihtsalt oma naha turule, kui nina