ju siiski minna ja asja lähemalt vaadata. Selgitan selle loo omal käel. Kui ma muud ei võida, siis saan nad vähemalt välja naerda. Lähme!”
Ta ajas endale tõtates mantli selga ja tema askeldamisest oli näha, et teotahe oli loidusest võitu saanud.
„Võtke oma kübar,” käskis ta.
„Te soovite, et ma kaasa tuleksin?”
„Jah, kui teil midagi paremat teha ei ole.” Minut hiljem olime mõlemad voorimehetõllas ja kihutasime Brixton Roadi poole.
Oli sombune, pilves hommik ja katuste kohal hõljuv pruunjashall udulinik näis poriste tänavate peegeldusena. Mu kaaslane oli kõige paremas tujus, lobises Cremona12 viiulitest ja stradivaariuse ning amaati erinevustest. Mina olin vakka, sest hall ilm ja meie sõidu kurb eesmärk mõjusid mu meeleolule rusuvalt.
„Te ei näi just palju eelseisvale asjale mõtlevat,” ütlesin viimaks, segades Holmesi muusika-alast arutelu.
„Pole veel andmeid,” vastas tema. „On suur viga teoretiseerida enne, kui kogu tõendusmaterjal käes on. Nii ei saa erapooletult otsustada.”
„Varsti saate andmed, sest see ongi Brixton Road ja seal on ka kõnesolev maja, kui ma just väga ei eksi,” tähendasin sõrmega vastavasse suunda osutades.
„Seda küll. Pidage kinni, kutsar, pidage kinni!” Me olime majast veel umbes sada jardi13 eemal, kuid Holmes nõudis, et me maha läheksime, ja nii me siis lõpetasimegi teekonna jalgsi.
Maja number 3 Lauristoni pargis nägi välja sünge ja pahaendeline. See oli üks neljast majast, mis tänava äärest natuke eemal seisid; kahes olid elanikud sees ja kaks olid tühjad. Viimastest vaatasid vastu kolm tühja nukrat aknarida, katteta ja kõledat. Ainult siin-seal võis märgata sedelikesi „Välja üürida”, mis andsid ähmastele ruutudele ilme, nagu oleks neile krae kasvanud. Iga maja eraldas tänavast väike kidurate taimetuustidega üle puistatud aed, millest viis risti läbi kollakas, nähtavasti savija kruusasegune kitsas jalgrada. Kuna öö läbi oli sadanud vihma, siis oli kogu see paik märg ja loike täis. Aeda piiras kolme jala kõrgune, puuvarbadest pealisega telliskivimüür, mille vastu nõjatus turske kordnik. Viimast ümbritses väike salk päevavargaid, kes sirutasid kaelu ja pingutasid silmi, et kas või vilksamisi näha, mis seespool toimub, olgugi et see lootus oli asjatu.
Mõtlesin, et Sherlock Holmes tõttab otsekohe majja ja sukeldub saladuse uurimisse. Näis aga, et miski polnud tema kavatsustest kaugemal kui see. Ükskõikse ilmega, mis selles olukorras tundus mulle peaaegu edvistava teesklusena, lonkis ta mööda kõnniteed edasi-tagasi, vahtis tühja pilguga maapinda, taevast, vastas asuvaid maju ja varbaeda. Kui ta vaatluse oli lõpetanud, sammus ta aeglaselt edasi mööda jalgrada, või õigemini mööda jalgrajaäärset mururiba, endal pilk kogu aeg maa küljes kinni. Kaks korda peatus ta ja ühel korral nägin teda naeratavat ning kuulsin rahulolevalt hüüatavat. Märjal savisel pinnal oli palju jälgi, aga kuna politseinikud olid rada mööda kogu aeg tulnud ja läinud, jäi mulle arusaamatuks, kuidas mu kaaslane võis loota, et ta sealt veel midagi avastab. Ja siiski ei kahelnud ma selles, et ta võis näha väga palju, mis mulle peidetuks jäi, sest olin ju tema erakordse tähelepanuvõime kohta nii silmapaistvaid tõendeid saanud.
Ukse juures ruttas meile vastu pikk, kahvatu, linakarva juustega mees, märkmik käes, ja pigistas südamlikult mu kaaslase kätt. „Väga lahke teist, et tulite,” sõnas ta, „lasksin kõik jätta puutumata.”
„Välja arvatud see!” vastas mu sõber jalgteele näidates. „Kui siit ka pühvlikari läbi oleks läinud, ei saaks see olla rohkem ära tallatud. Kahtlemata tegite siiski oma järeldused, enne kui seda lubasite, Gregson?”
„Mul on majas väga palju tegemist olnud,” vastas salapolitseinik põiklevalt. „Minu kolleeg mister Lestrade on ka siin. Usaldasin selle tema hoolde.”
Holmes vaatas mulle vilksti otsa ja kergitas pilkavalt kulme. „Kui kaks niisugust meest nagu teie ise ja Lestrade kohal on, ega siis mõnel kolmandal siit enam suurt midagi leida ole,” sõnas ta.
Gregson hõõrus iseendaga rahul olles käsi. „Arvan, et oleme teinud kõik, mida üldse teha saab,” vastas ta, „aga see juhtum on nii iseäralik, ja ma teadsin, et niisugused asjad on teie maitse järele.”
„Ega te voorimehega ei tulnud?” küsis Sherlock Holmes.
„Ei, söör.”
„Lestrade ka mitte?”
„Ei, söör.”
„Lähme siis ja vaatame seda tuba.” Selle, eelnevaga nii seostamatu lausega sammus ta majja. Temale järgnes Gregson, näol hämmastus.
Väike tolmune, palja laudpõrandaga koridor viis kööki ja majapidamisruumidesse; sealt avanes veel kaks ust – vasakule ja paremale. Üks neist oli nähtavasti mitmeid nädalaid suletud olnud. Teine viis söögituppa – see oligi tuba, kus salapärane mõrvajuhtum oli aset leidnud. Holmes astus sisse ja mina järgnesin talle, südames rõhutud tunne, mida surma lähedus ikka sisendab.
See oli avar nelinurkne ruum, mis mööbli puudumise tõttu näis veelgi suurem. Seinu ehtis maitsetu, kirev tapeet, mis kohati oli kaetud hallitusplekkidega ja millest siin-seal ripnesid alla suured lahtirebenenud latakad, paljastades kollase krohvipinna. Ukse vastasseinas asetses tore kamin, valgest kunstmarmorist simsiga, mille ühele nurgale oli kinnitatud punane vahaküünlajupp. Ainuke aken oli nii määrdunud, et valgus paistis sisse ebamääraselt ja ähmaselt, andes kõigele tuhmhalli varjundi, mida veelgi süvendas kogu tuba kattev paks tolmukord.
Kõiki neid üksikasju märkasin alles hiljem. Tol hetkel oli mu tähelepanu keskendunud üksikule õudsele kogule, mis lebas liikumatult põrandal ja vahtis tühjade, elutute silmadega luitunud lakke. See oli umbes neljakümne kolme-nelja aastane, keskmist kasvu laiaõlgne mees mustade kräsus juuste ja lühikese habemetüükaga. Seljas oli tal raskest mustast kalevist saterkuub ja vest ning jalas heledavärvilised püksid; krae ja kätised olid laitmatult puhtad. Põrandal tema kõrval lebas korralik, hoolikalt harjatud silinderkübar. Käed olid tal kõvasti rusikas ja käsivarred laiali heidetud, jalad aga kõveriti kokku põimunud, nagu oleks ta surmaheitlus õige ränk olnud. Ta kangestunud näost paistis hirm ja, nagu mulle näis, vihkamine – niisugune, milletaolist ma inimese näol veel iial polnud näinud. See õel, hirmuäratav grimass, lisaks veel madal laup, tömp nina ja etteulatuv lõuaosa andsid surnule isesuguse ahvisarnase välimuse, mida rõhutas veel tema ebaloomulik väändunud asend. Ma olen näinud surma väga mitmesugusel kujul, kuid iial pole see tundunud nii jube kui tolles hämaras sünges toas, mille aken vaatas välja Londoni äärelinna ühele peatuiksoonele.
Uksel seisis Lestrade, kõhetu ning nuuskurkoera sarnane nagu alati, ning tervitas mu kaaslast ja mind.
„See juhtum tekitab alles kõmu, söör,” tähendas ta. „See trumpab kõik üle, mida ma seni olen näinud, ja egas minagi enam roheline ole.”
„Ei ole pidepunkti,” sõnas Gregson.
„Mitte mingisugust,” kinnitas Lestrade takka.
Sherlock Holmes lähenes laibale, põlvitas maha ja uuris seda tähelepanelikult. „Kas on kindel, et haava ei ole?” küsis ta, osutades rohketele verelaikudele ja – pritsmetele ümberringi.
„Täiesti kindel,” kinnitasid mõlemad detektiivid.
„Siis kuulub see veri muidugi kellelegi teisele – arvatavasti mõrvarile, kui siin üldse mõrvaga tegemist on. See meenutab mulle kolmekümne neljandal aastal Utrechtis van Janseni surmaga kaasnenud asjaolusid. Kas mäletate toda juhtumit, Gregson?”
„Ei, söör.”
„Tutvuge sellega, tehke seda kindlasti. Siin päikese all pole midagi uut. Kõike on ette tulnud juba varem.”
Samal ajal askeldasid ta vilkad sõrmed otsekui lennates juba siin, juba seal ja igal pool korraga; nad kompisid, muljusid, nööpisid lahti ja uurisid kõik järele, kuna silmis oli tal seesama eemalviibiv pilk, millest eespool juba rääkisin. Järelevaatus