Oli juhus, et see sattus olema just Uue torni kohal ja osa palee läänetiivast jäi korraliku topeldamiseta. Helge poleks osanud ära tunda, et tegemist on millegi ebatavalisega, aga suurem osa tema ruumidest jäi teiselt poolt tulevate ilmarändurite jaoks avatuks.”
„Ja kus oli parun Oliver Hjorth, kui see kõik toimus?” küsis hertsog petliku leebusega. Palee topeldamata jätmine – tagamine, et see oleks seotud turvalise territooriumiga teises universumis, millele Klanni ilmaränduritest liikmetel, kes sageli omavahel nääklesid, oli ligipääs – polnud tühine hooletus, kaugeltki mitte, eriti pärast verist kodusõda, mis kõigest mõne aastakümne eest tappis kolm igast neljast kuue perekonna liikmest.
„Ma kujutan ette, et ta muretses uue katuse maksumuse pärast.” Matthias kehitas jälle peaaegu märkamatult õlgu. „Kui ta sellest üldse midagi teadis. Lõppude lõpuks – mida loeb turvalisus, kui kogu hoone on kokku varisemas?”
„Kui.” Hertsog kortsutas kulmu. „Pane tähele, see libe nirk Oliver on paruness Hildegardi taskus. Õnnetu kokkusattumus, millest nad mõlemad saavad end välja vabandada, ja Helge – Miriam, nagu ta end nimetab – jääb salamõrtsukate meelevalda? See on lausa solvavalt labane. Vanaproua on hooletuks muutunud, me peaksime talle häid kombeid õpetama.”
„Millised on korraldused teie nõbu suhtes, mu isand? Kuna ta näib olevat põgenenud, just nagu kunagi varem ta ema, peaks järeldama, et ta on rikkunud lepingut ja…”
„Ei, selleks pole veel vajadust.” Hertsog kõndis aeglaselt tagasi oma laua juurde ja tema ilmest võis järeldada, et ta liikmed on pisut kanged. „Las liigub esialgu vabalt.” Ta istus toolile ja silmitses Matthiast. „Ma usun, et kuulen peagi tema tegemistest. On ta püüdnud ühendust võtta?”
„Meiega? Minuni pole jõudnud ühtegi teadet, mu isand.” Matthias tõstis käe ja kratsis sügelevat ninakülge. „Mida ta teie arvates ette võtab?”
„Mida mina arvan?” Hertsog avas suu, nagu tahaks naerma hakata. „Tal ei ole elukutselise turvatöötaja ettevalmistust, poiss. Ta võib teha ükskõik mida! Aga ta on oskuslik uuriv ajakirjanik, ja kui ta jääb oma vaistule truuks, siis ta hakkab kaevama.” Hertsog muigas. „Ma tahaksin tõesti näha, mida ta välja kaevab.”
Samal ajal linnas nimega Boston, riigis nimega Ameerika Ühendriigid…
„Tead mis,” ütles Paulette. „Kui soovitasin sul osta relvi ja sõita kiiresti, siis ma, noh, üldiselt ei eeldanud, et sa seda ka teed.” Ta pani oma pooleni rüübatud kohvitassi lauale. Ta silmade all olid tumedad lohud, aga kõik muu oli korras nagu alati, ükski juuksekarv polnud vales kohas. Nii nägi ta Miriami meelest välja üsna õigusnõustaja moodi – nende itaaliapärasest, lühemast ja tõmmumast alamliigist.
Miriam vangutas pead. Ma tahaksin, et suudaksin tema kombel rahulikuna püsida, mõtles ta. „Sa ütlesid – ja ma tsiteerin mälu järgi: „Sinu advokaadina soovitan ma sul osta relvi ja sõita kiiresti.” Oli nii?” Ta naeratas Paulette’ile väsinult. Ta enda kohvitass oli puutumata. Kui ta, Brilliana von Ost sabas, Paulette’i juurde saabus, oli pingelangus olnud nii tohutu, et kõigepealt oli ta tualetis oksendanud. Paulette’i teravmeelitsemine oli antud juhul maitsetu – vähem kui kahekümne nelja tunni eest oli Miriam enesekaitseks ühe mehe tapnud ja edasi paistsid asjad tõeliselt inetuks minevat.
„Mis on advokaat?” küsis pepsilt ja tähelepanelikult diivanil istuv Brill: üheksateist või kakskümmend, blond ja võõramaine selles hirmuäratavalt otsesõnalises tähenduses, mis sai käia vaid Klanni liikmete kohta.
„Mina mitte, ma olen kõigest õigusnõustaja. Kui sa peaksid olema unustanud, Miriam. Ma pean veel kaks aastat õppima, enne kui saan advokatuuri eksami teha.”
„Sa panid end kursustele kirja, nagu ma palusin? See on hea.”
„Jah, noh.” Paulette pani tühja tassi käest. „Kas sa tahad kõik punktid uuesti läbi võtta? Et ma teaksin, mida ma tegema pean?”
„Ausalt öeldes ei, aga…” Miriam piilus Brilli poole. „Kuule, ainult põhilised asjad. See noor daam on Brilliana von Ost. Ta on umbes nagu illegaalne immigrant: pole dokumente, pole sünnitunnistust, pole tausta. Tal oleks vaja kusagil elada, kuni me klaarime ära asjad seal, kust ta pärit on. Ta ei saa siin kõigega ise hakkama – esimest korda kasutas ta lifti eile õhtul ja rongi täna hommikul.”
Paulette kergitas kulmu. „Nii-i-i,” venitas ta. „Ma arvan, et mõistan, kuidas see võib mõningaid probleeme tekitada.”
„Ma oskan lugeda ja kirjutada,” pakkus Brill. „Ja ma oskan inglise keelt. Ma olen näinud „Dünastiat” ja „Rob Royd” ka. Ja „Ristiisa”,” lisas ta erksalt, „see oli hertsogi lemmik! Seda ma olen näinud kolm korda.”
„Hmm.” Paulette mõõtis teda pilguga ja vaatas siis Miriamile otsa. „See on otsekohene ülesanne, ilma mingite nippideta, eks ole?”
„Jah,” vastas Miriam. „Oh, ainult et ta perekond tahab teda tagasi. Nad võivad vägivaldseks minna, kui nad ta leiavad, nii et ta peaks jääma anonüümseks. Tal pole muud kui seljariided. Ja siis on veel see.” Ta ulatas Paulette’ile paberitüki. Paulette vaatas seda, kergitas siis teist kulmu ja vaatas veel kord.
„Kas see kehtib?” küsis ta tšekki uurides.
„Tingimusteta.” Miriam noogutas. „Vähemalt nii kaua, kui hertsog Angbard ei keera kinni krediidiliini, mille ta mulle avas. Sul on firma registreerimise paberid allkirjastamiseks valmis? Tore. Siis me teeme nii, et avame firma nimel pangaarve. Ma maksan selle sinna sisse ja vormistan endale viiekümne tonni väärtuses aktsiaid. Siis paneme sinu töötajana kirja, sa kirjutad lepingule alla, ma annan sulle esimese palgatšeki – kaheksa tuhat, see on ainult esimese kuu eest, pluss töölevõtmispreemiana veel kümme tuhat. Siis sa kannad need kümme tuhat firma arvele, ma annan sulle selle eest aktsiad ja teen sinust firma tegevjuhi. Sobib?”
„Sa tahad mind direktoriks?” Paulette vaatas talle pingsalt otsa. „Oled sa selles kindel?”
„Ma usaldan sind,” ütles Miriam lihtsalt. „Ja mul on siinpool seina vaja kedagi, kellel oleks allkirjaõigus ja kes hoiaks asjad liikvel, kui ma ise ära olen. Ma ei teinud nalja, kui ma palusin sul asja ära vormistada, Paulie. Sellest tuleb veel midagi suurt.”
Paulette põrnitses kahtlevalt pangatšekki viiekümnele tuhandele dollarile.
„Vereraha.”
„Veri on paksem kui vesi,” märkis Brill. „Miks sa ei taha seda võtta?”
Paulette ohkas. „Kas ma räägin talle?” küsis ta Miriamilt.
„Veel mitte.” Miriam näis mõtlikuna. „Aga mõne päeva eest ma lubasin endale, et kõik, mida mina käivitan, saab olema puhas. Kas sulle sellest piisab?”
„Jah.” Paulette pöördus köögiukse poole, siis aga peatus. „Brilliana? Kas sobib, kui ma ütlen sulle Brill?”
„Muidugi!” Noorem naine säras talle vastu.
„Oh. Noh, jah, köök on siin. Ma mõtlesin värsket kohvi teha, aga kui sa mõneks ajaks siia jääd, siis ma peaksin alustama sellest, et näitan, kus asjad on ja kuidas mitte…” Ta piilus Miriami poole. „Kas neil elekter on?” Miriam raputas kergelt pead. „Oh, armas Jeesus! Hästi, Brill, esimene asi, mida sa köögis pead õppima, on see, kuidas ennast mitte ära tappa. Kõik töötab siin elektriga, eks ole. See on umbes nagu…”
Miriam võttis dokumendipaki ja sulepea ning läks esikusse. Siin saab kõik korda, kinnitas ta endale. Paulie on temaga nagu kanaema. Kaks päeva, ja ta oskab turvaliselt üle tänava minna, tualetis vett tõmmata ja pesumasinat kasutada. Kaks nädalat, ja kui Paulie teda ära ei tapa, tuleb ta vastu hommikut pohmelusega ööklubist. Kui ta just ei leia, et kahekümne esimene sajand on tema jaoks liiast ja end voodi alla ei peida. Mis oli täiesti võimalik, kui arvestada, et ta oli üles kasvanud hiliskeskajast mitte kuigi palju kaugemale jõudnud maailmas. See poleks mingi üllatus – vahel on see minugi jaoks liiast, mõtles Miriam,