kui maja laava ja tuha alla mattus, nii et vaevalt oli ta jõudnud sel alal midagi suurt korda saata. Sellegipoolest, keldris oli midagi, mille juurde ta oli tingimata soovinud esimesena pääseda. Thóra haigutas. Kuidas ta pidevalt just sääraste tegelaste otsa sattus? Ta ei teadnud ühtki teist advokaati, kes imelikke juhtumeid ja kummalisi kliente nõnda ligi tõmmanuks. Ta otsustas Markúselt järele küsida, mis oli teda pannud pöörduma just tema väikese büroo poole, mitte mõnda suuremasse firmasse, kui ta otsustas nõuda, et väljakaevamised tuleb seaduse jõul lõpetada. Kui ta üldse veel kunagi keldrist välja ilmub. Thóra tõmbas sviitrikrae näo ette ja proovis hingata läbi selle. Oli veidi parem. Hjörtur naeratas talle.
„Sellega harjub, ma luban,” ütles ta. „Sinul loodetavasti ei tarvitse küll seda teha. See võtab nimelt mitu päeva.”
Thóra pööritas silmi. „Kurat võtaks, kas ta on sinna elama kolinud,” pomises ta läbi krae. Siis naeratas ta Hjörturile. Tänu temale olid asjad seni nii sujuvalt läinud, ilma et nad oleksid pidanud kohtulikku ettekirjutust nõudma. Igal juhul oleks see olnud ainult ajutine lahendus, kuna Markúsel ja tema perekonnal polnud majale tegelikult enam õigusi. Nüüd oli maja ja kõige selles sisalduva omanik Vestmannaeyjabæri linn ning sinna polnud eriti midagi parata, kuid Markús oli sellegipoolest katset teinud. Eelkõige olid tema rünnakud suunanud Hjörtur Fridrikssoni vastu, mehe vastu, kes nüüd Thóra kõrval seisis. Hjörtur koordineeris projekti „Põhjamaine Pompei”, mille eesmärk oli välja kaevata mõned majad, mis 1973. aastal olid Heimaey vulkaanipurske ajal tuha alla mattunud. Thóra oli pidanud temaga maha hulgaliselt telefonivestlusi ja vahetanud e-kirju ning mees meeldis talle. Hjörtur kippus olema veidi pikaldane, kuid ta oli mõistlik ega lasknud end kergesti provotseerida. Viimane omadus oli tõsiselt proovile pandud, kuna Markús oli tihtipeale käitunud nagu täielik loru. Ta oli keeldunud andmast vähimatki vihjet, miks ta selle vastu on, et tema vanemate maja välja kaevataks; ta oli pikalt ja laialt heietanud eraelu puutumatusest ja üleüldse teinud Thóra elu igati keeruliseks. Kuna igasuguse kokkuleppe saavutamine osutus Markúse kangekaelsuse tõttu võimatuks, oli Thóra Hjörturilt alistunult küsinud, kas nad ei võiks selle asemel hoopis mõnda muud maja välja kaevata. Igal juhul oli piisavalt neid, mille vahel valida. Aga see ei tulnud kõne alla, sest Markúse lapsepõlvekodu oli üks vähestest linnakese betoonmajadest ja seega oli see tõenäoliselt teistest palju paremini katastroofile vastu pidanud. Polnud ju mõtet välja puhastada maja, millest polnud järel midagi peale põlenud tukkide.
Kui Thóra oli hakanud uurima, kuidas oleks võimalik väljakaevamist kohtulikult keelustada, oli tulnud välja, et Markús on tegelikult huvitatud ainult keldrist. Lõpuks ometi oli võimalik mingile mõistlikule lahendusele jõuda ja Hjörtur oli pakkunud välja järgmise: maja kaevatakse välja ja õhutatakse ära ning seejärel võib Markús minna esimesena keldrisse ja võtta sealt kaasa kõik, mida ta soovib. Veidi järele mõelnud, oli Markús selle kompromissiga nõusse jäänud, ja Thóra võis kergendatult hingata. Markúsel polnud nimelt mingit rahalist raskust oma lootusetu kohtuasjaga toime tulla, kuna vaesusest oli ta kaugel. Tema perekonnale kuulus üks suuremaid kalastusettevõtteid Vestmannaeyjari saartel ja kuigi Thóra poleks eales kaevanud selle üle, et talle hästi makstakse, polnud tal tahtmist töötada oma parema äratundmise vastu ning eesmärgi nimel, mida kunagi ei saavutata. Seetõttu rõõmustas teda väga, kui Markús Hjörturi pakkumisega nõusse jäi ja ta võis hakata tegelema nendevahelise kokkuleppe üksikasjaliku ettevalmistamisega, kuidas Markúse visiit keldrisse pidi korraldatama, kuidas kindlustada, et keegi sinna enne teda sisse ei hiiliks ja nii edasi. Seejärel kokkulepe allkirjastati ja neil tuli vaid oodata väljakaevamiste lõppu.
Seetõttu seisidki nad siin, arheoloog ja advokaat, ning vahtisid kõveraks tõmbunud keldriust, samal ajal kui mees, kes 1973. aastal oli olnud veel noorukieas, maadles nende jalge all kohutava saladusega.
„Halleluuja,” ütles Thóra, kui keldritrepilt oli kuulda samme.
„Ma loodan, et ta leidis, mida ta otsis,” lausus Hjörtur süngelt. „Me ei oodanud siin selleks, et ta tühjade kätega tagasi tuleks.”
Thóra hoidis pöialt ja vaatas ukse poole.
Nad jälgisid pingsalt, kuidas ukselink liikus, ja nende näole tekkis hetkega hämming, kui ukse vahele tekkis vaid tilluke pragu. Nad vaatasid teineteisele otsa ja Thóra kummardus prao juurde. „Markús,” ütles ta rahulikult. „Kas midagi on lahti?”
„Sa pead alla tulema,” vastati teispool ust kummalise häälega. Oli võimatu aru saada, kas Markús on söakas, pettunud või kurb. Tema taskulambi nõrk helk paistis läbi ukseprao põrandale ja valgustas Thóra jalgu.
„Mina?” küsis Thóra hämmeldunult. „Sinna alla?” Ta vaatas otsa Hjörturile, kes kergitas kulmu.
„Jah,” ütles Markús sellesama veidra hääletooniga. „Seal on midagi, mille kohta mul on vaja su seisukohta kuulda.”
„Minu seisukohta?” kordas Thóra taas. Kui ta leidis, et tal jääb sõnadest puudu, oli tal kombeks korrata, mida iganes talle öeldi, võttes endale niimoodi teadmatult veidi mõtlemisaega.
„Jah, juriidilist seisukohta,” kostis ukse tagant.
Thóra ajas selja sirgu. „Sa saad minult kõik seisukohad, mida sul vaja on, Markús,” ütles ta. „Aga meie, advokaatidega, on nii, et me ei pea kõike ise nägema, millega me tegeleme. Seetõttu pole mul mingit põhjust koos sinuga sinna alla ronida. Räägi mulle, milles asi on, ja ma koostan sulle pärast linnas kontoris oma seisukoha.”
„Sa pead tulema,” ütles Markús. „Mul pole kirjalikku seisukohta vaja. Suulisest piisab.” Ta jäi vait. „Ma palun sind. Lihtsalt tule korraks siia.” Thóra polnud kunagi kuulnud Markúse häält nii alandlikuna. Ta teadis seda ainult kui ülbet ja eneseteadlikku.
Hjörtur vaatas Thórale tõsiselt otsa. „Kas sa ei soostuks teda kuulda võtma? Seal all on täiesti ohutu ja ma tahaks kogu selle asjaga juba ühele poole saada.”
Thóra kahtles. Mida kuradit seal keldris ometi oli? Loomulikult ei olnud tal mingit tahtmist minna kuskile veelgi pimedamasse ja halvema õhuga kohta. Teisalt oli ta Hjörturiga päri, et selles tuli selgust saada nüüd ja kohe. Ta võttis end kokku. „Hea küll,” ütles ta ja laenas Hjörturilt taskulambi. „Ma tulen.” Ta avas ukse piisavalt, et sisse mahtuda. Markús seisis trepil, kahvatu nagu kummitus. Tema nägu oli praktiliselt sama värvi kui valge kiiver tema peas. Thóra püüdis sellest mitte liiga palju välja lugeda, kuna nende ainsateks valgusallikateks olid taskulambid, mis andsid kõigele ebareaalse kuma. Ta neelatas. Seal oli õhk veelgi enam seisnud ja tolmune. „Mida sa mulle näidata tahad?” küsis ta, kui oli ennast kogunud. „Ajame selle asja juba korda.”
Markús laskus mööda treppi pimedusse. Taskulambi valguskiirest oli tolmu ja tuha sees vähe kasu ning kuidagi polnud võimalik näha, kus trepiastmed lõpevad. „Ma ei tea, mida öelda,” ütles Markús trepist alla minnes kummalise rahuga. „Sa pead mind uskuma, kui ma ütlen, et see pole see, mida ma siia otsima tulin. Aga nüüd on täiesti kindel, et sul tuleb väljakaevamiste peatamiseks kohtulik määrus hankida ja maja uuesti kinni katta.”
Thóra suunas taskulambi oma jalgadele. Kõige vähem oleks ta tahtnud trepil komistada ja pea ees alla keldrisse kukkuda. „Kas seal on midagi halba, mida sa enne ei teadnud?”
„Jah, nii võib öelda küll,” vastas Markús. „Ma poleks kunagi lubanud väljakaevamistel üldse kõne alla tulla, kui ma oleksin seda varjata tahtnud. See on kindel.” Nüüd seisis ta keldripõrandal. „Mulle näib, et nüüd olen ma tõepoolest raskesse olukorda sattunud.”
Thóra astus viimaselt trepiastmelt alla ja seisis mehe kõrval. „Mis see „see” on?” küsis ta ja valgustas taskulambiga ümbrust. See vähene, mida ta suutis eristada, tundus olevat täiesti süütu kolu: vana kelk, lömmis linnupuur, hulk kaste ja muud prahti siin ja seal, kõik kaetud tolmu ja nõega.
„Tule,” ütles Markús. Ta juhatas Thóra ühe vaheseina juurde ja ütles, et Thóra peab teda uskuma – Markús ei teadnud enne sellest midagi. Ta suunas taskulambivalguse põrandale.
Thóra kissitas silmi, kuid ei näinud