.

küll. Las ma kannan selle asja eest ise hoolt. Elli ju nii hoiab sind, ta ei annaks mulle elu seeski andeks, kui ma su haigena tööle lubaksin. Ta vaatab sinu asjad ka üle ja kõik saab korda.”

      „Ei…”

      „Jah. Ja nüüd voodisse teki alla. Rutusti!”

      Liisi vaatab kartlikult Peetri poole ja heidab pikali.

      Peeter tõmbab Liisile teki peale ja istub voodi äärele, sest ühtki tooli ta toas ei silma. Liisi tunneb mehe raskust oma voodil, see liigutab temas midagi, mille ta arvas surnud olevat. Liisi keerab pilgu kõrvale.

      „Sa pead enda eest paremini hoolitsema. Kui sul midagi vaja on, sa võid mulle rääkida. Liisi.”

      Peeter võtab Liisil lõuast ja pöörab tüdruku õhetava näo enda poole. Liisi vaatab Peetrile silma. Hetkeks riivavad Peetri sõrmed Liisi huuli, siis tõmbab ta käe tagasi ja küsib:

      „Kas sa nii õhukese mantliga käidki ringi? Ja nende saabastega?”

      Liisi ei vasta.

      „Kas käid?”

      „Miks te minuga nii kuri olete?” sosistab Liisi.

      „Ma ei ole kuri. Mul on lihtsalt valus vaadata, kuidas sa ennast üldse ei hoia. Väljas on miinus kümme, see ei ole suvepalitu ilm. Ei ole ju?”

      „J-jah, seltsimees Unger.”

      „Pole ime, et sa ennast ära külmetasid. Ja ütle Peeter. Teeme nii, eks?”

      „Jah, seltsimees Peeter.”

      „Ilma seltsimeheta Peeter.”

      Liisi naeratab. Tema mõlemas põses on lohk.

      „Vähemalt ei ole sa nii haige, et ei saaks naeratada,” ütleb Peeter vaikselt. „Mulle meeldivad need su…” Peeter näitab enda peal, „…lohud.”

      Liisi naeratus kaob.

      „Sa pead soojemalt riidesse panema,” jätkab Peeter. „Kindlasti sul on midagi paksemat.”

      Liisi ei vasta.

      „Nüüd katsu igal juhul magada. Ja joo sooja teed meega. Ma tulen toon sulle.”

      „Aitäh, sel…”

      „…Peeter,” ütleb Peeter ja pöördub minekule.

      „Miks te minu pärast sedasi muretsete?” küsib Liisi sosinal. Ta tõstab käe suule, justkui imestaks ise ka, kust see küsimus nii äkki välja lipsas.

      Peeter peatub, naeratab nõutult, laiutab käsi.

      KINGITUS

      1946

      Ta on juurde võtnud, mõtleb Peeter. See sobib talle. Muudab ta kuidagi küpsemaks, põselohud paistavad paremini välja. Huvitav, et ma neid lohukesi kohe esimesel korral ei märganud. Aga muidugi: tookord ei naeratanud ta vist kordagi.

      „Te kutsusite mind.”

      „Sina, me ju leppisime kokku.”

      „Jah.”

      „Kas sulle ei meeldi mu nimi?”

      „Mis… mis te sellega mõtlete?”

      „Sa.”

      „Vabandust.”

      „Sa ei ütle kunagi „Peeter.””

      „Vabandust.”

      „Miks sa ei võiks mind nimepidi kutsuda?”

      Liisi vaatab läbi akna lattu, mudib sõrmi.

      „Ma ei taha, et keegi hakkaks midagi mõtlema või…” ütleb ta lõpuks ja punastab.

      „Näiteks mida?”

      „Ma ei tea.”

      „Siis ei ole ju vaja karta?”

      „Jah.”

      Nad seisavad veidi aega vastamisi, kumbki ei ütle midagi. Liisi pilk on põrandal. Peeter vaatab aknast välja.

      Ikka veel hanged. Aga lõpuks tuleb kevad, peab tulema.

      Ta tahab seda tüdrukut. Kas tema vaigistaks selle janu ja täidaks tühjuse, millele Peeter ei oska nimegi anda? Ta ei tea, aga seda tüdrukut ta tahab.

      „Mul on sulle üks palve, Liisi. Ma… tahan, et sa võtaksid vastu ühe kingituse,” ütleb Peeter lõpuks ja kummardub, et võtta laua alt kopsakas pakk.

      „Mis see on?” küsib Liisi ehmunult.

      „Enne luba, et võtad vastu.”

      „Ma ei saa, ma pean teadma…”

      „Tee siis lahti.”

      Liisi võtab ebalevalt paki ja hakkab nööri lahti harutama. Pakist tuleb välja pruun talvepalitu.

      „Proovi, kas sobib,” ütleb Peeter käsi hõõrudes. Ta on ilmselgelt elevil.

      Kuid Liisi ainult vahib laual paberi sees lebavat palitut.

      „Kas meeldib?” küsib Peeter.

      Liisi seisab, selg sirge ja pea maas.

      „Ma ei saa sellist kingitust vastu võtta,” sosistab ta lõpuks.

      „Kuidas ei saa?”

      „See on liiga hinnaline.”

      „Sel pole tähtsust. See on soe. Ehtne drapp.”

      „Ma ei saaks endale iialgi sellist palitut lubada. Kõik teavad seda. Kujutage ette, mida arvama hakatakse.”

      „Et sa oled mõistlik naisterahvas ja hoolitsed enda eest, ei jookse poolpaljalt ringi nagu kooliplika?”

      „Nad võivad arvata, et ma olen varastanud,” ütleb Liisi ja viipab ebamääraselt lao poole. „Ma ei või seda töökohta kaotada.”

      „Proovi selga. Palun.”

      Aga Liisi ei liiguta.

      „Miks mina? Miks te mind kiusate?” sosistab ta.

      „Liisi, kuula,” lausub Peeter ja astub lähemale. „Ma ei kiusa sind, sa…”

      Peeter laiutab abitult käsi. Ta lükkab Liisi näole langenud juuksesalgu tagasi ja ohkab.

      „Sa meeldid mulle.”

      Peetri hääl on väga vaikne. Liisile tundub, et ta kuuleb, kuidas Peetri süda peksab – või peksab tema enda süda? Liisi käed vajuvad alla ja ta vaatab Peetrile otsa. Otse silma ja kaugemale veel. Liisi tunneb selgelt paberosside, briljantiini ja odekolonni lõhna. Sellest on tükk aega, kui ta viimati mehele nii lähedal seisis.

      „Palun proovi selga,” kordab Peeter ja seekord kuulab Liisi vaikides sõna. Peeter aitab palitu Liisile selga ja nööbib selle kinni.

      Just niisugust on Liisi eluaeg tahtnud.

      Just seda hetke on Peeter nii kaua ette kujutnud.

      Liisi põsed õhetavad ja Peetril tuleb end vaos hoida, et tüdrukut mitte kaenlasse haarata. Nad on ikkagi tööl, ülemus ja alluv.

      „Täpselt paras, eks ole?” ütleb Peeter.

      „Elisabeth Karm ei saa sellist palitut kanda,” ütleb Liisi, mõistes samas isegi, kui vähe on selles lauses veendumust, ja teades, et saab, väga hästi saab, sest tahab. Elisabeth Karm, Elisabeth Jürikivi, Liisi – kuidas ta ennast ka ei nimetaks, ta tahab ja saab kanda nii seda palitut kui ka kõike muud, mida see endaga kaasa toob.

      „Kas Elisabeth Unger saaks?” küsib Peeter.

      TITEVARBAD

      1946

      Maailm koosneb juhustest ja eksitustest.

      Pulmad peetakse juulis, Tiina sünnib novembris: nabaväät ümber kaela, üleni sinine ja tüdruk. Sünnituse võtab vastu Peetri vana tuttav professor Bernakoff. Peeter sõidab talle ise keset ööd Kalevi tänavale