nende paeltega põimitud raskeid musti palmikuid, nimetähtedega välja õmmeldud valgeid öösärke, hõbedase kammiga ema seadmas neid peegli ette rivisse igaõhtuseks põhjalikuks juusteharjamiseks.
Ülemise korruse terrassil vangutab mees pead. Kivid peab üles võtma, nende alla tuleb tõrvapapp ja isolatsioon. Meile tundub, et ta teab, mis räägib. Keskküte? „Hoidke ahi küdemas, riietuge soojalt, sinjoora, see maksab üle mõistuse.” Need kaks vaheseina? Jah, see on võimalik. Mõistus ei juhi otsuselangetamist. Me mõlemad lihtsalt teame, et Primo Bianchi on õige mees meie maja ennistama.
KUI ESIMESES PEATÜKIS LEBAB KAMINASIMSIL PÜSS, SIIS PEAB LUGU lõppema pauguga.
Maja eelmine omanik oli rikkalikke veevarusid mitte lihtsalt kiitnud, ta oli neid lausa värsivormis ülistanud. See oli midagi, mille üle tasus uhkust tunda. Meile maja juurde kuuluvat krunti näidates oli ta aiakraani lõpuni lahti keeranud ja käsi külma vee all käänanud. „See siin on etruskide veevõtukoht! Meie vett peetakse kõige puhtamaks – kogu Medici veevärk,” ütles ta, viibates mäe tipul kõrguva viieteistkümnenda sajandi kindluse poole, „kulgeb läbi selle krundi.” Tema inglise keel oli veatu. Kahtlemata tundis ta veeasjandust. Ta kirjeldas ümberkaudsete mägede veesooni, rikkalikke veevarusid, mis voolasid läbi meiepoolse Monte Sant’Egidio mäekülje.
Muidugi lasksime krundi enne ostmist üle kontrollida. Erapooletu geometra Umbria kandist, miilide kauguselt mägede tagant, esitas meile üksikasjaliku hinnangu. Ka tema leidis, et vett on piisavalt.
Kord, kui ma kuus nädalat pärast majaostu duši all seisan, hakkab vesi nirisema, siis tilkuma ja kaob sootuks. Tükk aega seisan ma seal arusaamatuses, seep pihus, kuni jõuan otsusele, et pump on kogemata välja lülitatud või on tegemist elektrikatkestusega. Kuid laelamp põleb endiselt. Astun duši alt välja ja nühin seebi vannilinaga maha.
Sinjoore Martini sõidab oma kontorist kohale, kaasas pikk köis, millele on meetrid peale märgitud ja raskus otsa riputatud. Tõstame kaevu pealt kivi maha ja ta laseb nööri sisse. „Poca acqua,” teatab ta valju häälega, kui raskus kaevupõhja langeb. Vähe vett. Ta tõmbab nööri välja, selle küljes ripuvad mustad juurikad ja vaid mõni toll on märjaks saanud. Kaev on vaevalt kakskümmend meetrit sügav, pumbaga, mis küllap vist kuulutas ette tööstuslikku pööret. Nii palju siis Umbria erapooletu geometra erialastest teadmistest. Tõsiasi, et kolmandat aastat järjest vaevab Toscanat põud, ei tee olukorda muidugi paremaks.
„Un nuovo pozzo,” kuulutab ta veelgi kõvema häälega. Seni, ütleb ta, saame osta vett ühe tema sõbra käest, kes toob selle veoautoga kohale. Õnneks on tal iga olukorra jaoks „sõber” olemas.
„Järvevesi?” küsin mina, nähes vaimusilmas Trasimeno järve väikseid konni ja rohelisi limaseid veekasve. Ta kinnitab meile, et see on puhas vesi, isegi klooritatud. Ta sõber lihtsalt pumpab nii palju kui vaja meile kaevu ja sellest piisab suve lõpuni. Sügisel aga – uus pozzo, sügav, kirkaveeline – jätkub ka ujumisbasseini jaoks.
Terve see aeg, mil me maja otsisime, jälitas meid ujumisbassein nagu mingi läbiv teema. Kuna me oleme Californiast, pidasid kõik, kes meile maju näitasid, enesestmõistetavaks, et me tahame kõigepealt basseini ehitada. Mäletan, et kui ma kord aastate eest Ühendriikide Idas sõpradel külas olin, küsis minult kahvatu jumega perepoeg, kas ma pean oma loenguid ujumistrikoos. Tema ettekujutus meeldis mulle. Pärast seda, kui minust sai basseiniomanik, leian ma, et parim viis veest mõnu tunda on omada sõpra, kellel on bassein. Basseinivee äkiliste värvivahetustega võitlemine ei kuulu minu puhkuseplaanidesse. Kodus saab sellega piisavalt vaeva näha.
Ja nii me siis ostame veoautotäie vett, pooleldi kergendust ja pooleldi piinlikkust tundes. Meil on jäänud Bramasoles veetmiseks veel vaid kaks nädalat ja Martini sõbrale maksmine tuleb igatahes odavam kui hotelli kolimine – ja kaugeltki mitte nii alandav. Miks see vesi lihtsalt ei imbu kuiva pinnasesse, seda mina ei mõista. Me käime kiirustades duši all, joome ainult pudelivett, sööme sageli väljas ja rikastame pesulaid. Iga päev kandub meie kõrvu alt orust kostev rütmiline tümpsumine, mida tekitavad kaevupuurimismasinad. Paistab, et ka teiste kaevud pole piisavalt sügavad. Kahtlen endamisi, kas terves Itaalias leidub veel kedagi, kes oleks kunagi lasknud endale koormatäie vett maa sisse kallata. Kipun segi ajama sõna pozzo, mis tähendab kaevu, sõnaga pazzo, mis tähendab hullumeelset, nagu meie vist olemegi.
Kuni me lõpuks hakkame aimu saama kõigest, mida see koht – lisaks veele – veel vajab, ja hakkame taipama, kes me ise siin oleme, ongi juba aeg lahkuda. Californias ostavad tudengid õpikuid, uurivad õppeplaane. Anname sisse remondilubade taotlused. Ehitusmeistrite palganõuded on kõik astronoomilised – peame palju rohkem ise tegema, kui ma arvata oskasin. Mulle meenub, kuidas ma ükskord kodus kirjutustoa lülitikarbi kaant vahetades elektrilöögi sain. Ed aga torkas kord pööningule katuseleket uurima ronides jala laest läbi. Helistame Primo Bianchile ja palume teda lõviosa remonditöödest enda peale võtta ning lubame uuesti ühendusse astuda, kui load käes. Õnneks asub Bramasole „rohelises vööndis” ja „belle arti vööndis”, kuhu ei tohi midagi uut ehitada ja kus maju kaitstakse selliste muudatuste eest, mis lähevad vastuollu nende arhitektuurilise terviklikkusega. Kuna lubade saamine eeldab heakskiitu nii kohalikul kui riiklikul tasandil, võib see protsess kesta kuid – isegi aasta. Loodame, et Rizzattil on just nii kasulikud suhted, kui räägitakse. Bramasole peab veel ühe talve tühjalt seisma. Tühja kaevu mahajätmine annab tühja tunde.
Kui me vahetult enne lahkumist väljakul maja eelmist omanikku kohtame, naeratab ta lahkelt, uus Armani pintsak õlgadele heidetud. „Kuidas Bramasoles ka on?” küsib ta.
„Paremini ei võikski olla,” vastan mina. „Meile meeldib seal absoluutselt kõik.”
MAJA ENDA JÄREL LUKKU KEERATES LUGESIN ÄRA – SEITSETEIST AKENT, kõik raskete välimiste luukide ja keeruliste klaasruutudega, kuhu kuuluvad ka liikuvad puupaneelid, ja seitse ust, mis lukus käivad. Tõmbasin luugid kinni ja iga järjekordne tuba mattus äkitselt pimedusse, ainult harvad päikesetriibud langesid põrandale. Ustel on rauast riivid, kõigil peale portone, suure eesukse, mis suletakse raudvõtmega ja mis minu arvates muudab mõttetuks kõigi teiste uste ja akende vaevarikka lukustamise, kuna üks visa varas saaks selle hõlpsasti lahti, hoolimata lukuaugus kaks ringi teinud võtme rahustavast raginast. Kuid maja on seisnud siin tühi juba kolmkümmend talve – mis see üks enam loeb? Varas, kes sellesse hämarasse majja sisse tungiks, leiaks eest ühe üksildase voodi, veidi voodipesu, ahju, külmiku, potte ja panne.
Tundub imelik asjad kokku pakkida ja ära sõita, jätta maja varajases hommikuvalguses lihtsalt seisma, mu päeva ühel lemmikhetkel, nagu poleks meid siin kunagi olnudki.
Võtame suuna Nice’ile, läbi Toscana Liguuria ranniku poole. Mööda vilksatavad päikese röstitud mäed, närbuvad päevalillepõllud ja lahkumist tähistavad sildid maagiliste nimedega: Montevarchi, Firenze, Montecatini, Pisa, Lucca, Pietrasanta, Carrara, mille jõgi on marmoritolmust piimjas. Minu silmis on majad nagu inimesed. Nad on nii nemad ise. Meie lahkudes jättis Bramasole jälle iseendaks saanu mulje, sirge ja vaoshoitud, päikese poole pööratud.
Kuulen end muudkui laulmas „juust üksi seisma jääb”, kui me tunnelitest sisse ja välja vihiseme. „Mis asja sina laulad?” Ed möödub muust liiklusest 140-kilomeetrise tunnikiirusega; kardan, et Itaalia kaelamurdev sõidustiil on talle liiga loomulikult külge hakanud.
„Kas teil ei mängitud esimeses klassis „Farmerit orus”?”
„Mina harrastasin rohkem sõjamänge. Need laulmisega püüdmismängud olid tüdrukute jaoks.”
„Mulle meeldis just see, kui lõpus kõik hüüdsid kooris, et „juust üksi seisma jääb”, nii et iga silp oli rõhuline. Kahju on lahkuda, kui tead, et maja ainult seisab seal terve talve ja meil on kiire ja me isegi ei mõtle ta peale.”
„Hull oled – me hakkame iga päev mõtlema, kuhu me midagi tahame ja mida istutame, ja kui palju meid nööritakse.”
Mentonis