vaatas talle korraks otsa ja kehitas siis õlgu. „Keerin viibib esimest korda nii kaugel linnast,” ütles ta. „Kui olime rühmakesi ja tal oli magamiseks kinnine vanker, siis oli ta vapper küllalt, aga kui ülejäänud voori Angiers’sse maha jätsime, ei saanud ta enam sama hästi hakkama. Ta pabistab päevaajalgi maa-aluste pärast, mis teeb temast viletsa kaaslase.”
„Välja see küll ei paista,” leidis Arlen, heites üle õla pilgu hundirattaid viskavale noormehele.
„Laulikud on andekad näitlejad,” lausus Ragen. „Nad võivad nii pingsalt teeselda kedagi teist, et mõneks ajaks veenavad iseennastki. Keerin teeskles, et on vapper. Gild korraldas talle reisieksami ja ta sai läbi, ent kunagi ei või teada, kuidas keegi pärast kaht teekonnal veedetud nädalat vastu peab, kuni ta pole seda päriselt proovinud.”
„Kuidas te väljas maanteel ööbite?” küsis Arlen. „Papa ütleb, et loitsumärkide mullale joonistamine pole kuigi mõistlik mõte.”
„Sinu papal on õigus,” vastas Ragen. „Vaata sinna panipaika oma jalge ees.”
Arlen kuuletus ning tõi lagedale suure pehme nahkkoti. Selles oli sõlmiline köis, mille külge olid riputatud tema käelabast suuremad lakitud puitplaadid. Poisi silmad läksid pulka, kui ta nägi puidu sisse uuristatud ja üle maalitud loitsumärke.
Arlen taipas kohe, millega on tegemist: kaasaskantava loitsuringiga, mis oli piisavalt suur, et sellega ümbritseda vanker ning veel üht-teist. „Ma pole elu sees midagi sellist näinud,” ütles Arlen.
„Neid pole lihtne valmistada,” seletas sõnumitooja. „Enamikul sõnumitoojatel kulub selle kunsti omandamiseks kogu õpipoisiaeg. Neid loitsumärke ei riku tuul ega vihm. Kuid ometigi ei asenda need loitsudega kaitstud seinu ja ust.
Oled sa kunagi näinud mõnd maa-alust näost näkku, poiss?” küsis ta pöördudes ja Arlenile ranget pilku heites. „Jälginud, kuidas deemon püüab sulle virutada, ilma et sul oleks kuhugi põgeneda ega muud kaitset peale silmale nähtamatu võlujõu?” Ta vangutas pead. „Võimalik, et ma olen Keerini vastu liiga karm. Ta tuli ju katsumusega toime. Kisendas veidike, aga see on ka ootuspärane. Üks öö teise järel on juba teine asi. Osadele meestele mõjub see halvasti, nad muudkui muretsevad, et mõnele loitsule võib maanduda juhuslik puuleht, ja siis…” Ta sisistas äkki ning vehkis Arleni poole konksus sõrmedega, pahvatades naerma, kui poiss võpatas.
Arlen libistas pöidlaga üle siledate lakitud loitsumärkide, tunnetades nende jõudu. Köiel oli üks väike plaadike iga jalapikkuse järel nagu loitsuvõrkude puhul ikka. Ta luges neid kokku üle neljakümne. „Kas tuuledeemonid ei lenda nii suurde ringi sisse?” küsis ta. „Papa püstitab poste, et nad ei saaks põldudele maanduda.”
Mees silmitses teda veidi üllatunult. „Sinu papa raiskab arvatavasti aega,” kostis ta. „Tuuledeemonid on vägevad lendajad, kuid õhkutõusuks vajavad nad jooksuruumi või midagi, millele ronida ja millelt hoogu võtta. Maisipõllul pole eriti kumbagi, niisiis ei kipu nad sinna maanduma, kui nad just ei märka midagi liiga ahvatlevat, et vastu panna, nagu näiteks mõnd poisikest, kes julgustüki korras põllul magab.” Ta vaatas Arlenile otsa samamoodi nagu Jeph, kui too hoiatas Arlenit, et maa-alused pole naljaasi. Justkui Arlen ei teaks.
„Lisaks pööravad tuuledeemonid end laias kaares,” jätkas Ragen, „ja enamiku tiibade ulatus on sellest ringist suurem. Pole võimatu, et mõni võibki sisse pääseda, aga mina pole kunagi näinud, et see juhtuks. Aga kui juhtub…” Ta viipas pikale jämedale odale, mida hoidis enda kõrval.
„Kas maa-aluseid saab odaga tappa?” küsis Arlen.
„Vaevalt küll,” ütles Ragen, „kuid ma olen kuulnud, et neid on võimalik halvata, lükates nad odaga vastu loitsuvõrku.” Ta mühatas naerda. „Loodetavasti ei tule mul kunagi proovida.”
Arlen vahtis teda pulkas silmi.
Ragen vaatas vastu, nägu ühtäkki tõsine. „Sõnumitooja amet on ohtlik, poiss,” sõnas ta.
Arlen põrnitses teda tükk aega. „Vabade Linnade nägemine on seda väärt,” arvas ta viimaks. „Rääkige mulle tõtt, milline on Milni kindlus?”
„See on kõige rikkam ja ilusam linn maailmas,” vastas Ragen, kergitades rõngassärgi varrukat, et näidata oma käsivarrele tätoveeritud pilti kahe mäe vahel puhkavast linnast. „Hertsogi kaevandustes jagub küllaga soola, metalle ning sütt. Selle müüre ja katuseid katab nii tihe loitsuvõrk, et majade loitsumärke pannakse harva isegi proovile. Kui päike selle müüridelt vastu särab, kahvatuvad kõrval koguni mäed.”
„Ma pole elu sees ühtegi mäge näinud,” lausus Arlen imetlevalt, katsudes tätoveeringut sõrmega. „Papa ütleb, et need on nagu suured künkad.”
„Kas sa seda küngast näed?” küsis Ragen, osutades sõrmega põhja poole.
Arlen noogutas. „Sookünka. Sealt ülevalt paistab kätte kogu Ojaäärse.”
Ragen noogutas. „Kas sa tead, mida tähendab „sada”, Arlen?” küsis ta.
Arlen noogutas jälle. „Kümme paari käsi.”
„Noh, isegi väike mägi on suurem kui sada teie Sooküngast üksteise otsa kuhjatuna, ja Milni mäed ei ole väikesed.”
Arleni silmad läksid pulka, kui ta üritas selliseid kõrgusi ette kujutada. „Need puudutavad vist küll taevast,” ütles ta.
„Mõned ulatuvad isegi kõrgemale,” kiitles Ragen. „Nende tipust võib pilvedele alla vaadata.”
„Ühel päeval tahan ma seda näha,” otsustas Arlen.
„Kui oled küllalt vana, võid liituda sõnumitoojate gildiga,” lubas Ragen.
Arlen raputas pead. „Papa ütleb, et need, kes lahkuvad, on reeturid,” kostis ta. „Ta sülitab seda öeldes.”
„Sinu papa ei tea, millest ta räägib,” vaidles Ragen. „Sülitamine ei tähenda veel midagi. Ilma sõnumitoojateta variseksid Vabad Linnadki põrmu.”
„Mina arvasin, et Vabades Linnades on ohutu?” küsis Arlen.
„Kusagil pole ohutu, Arlen. Mitte täiesti. Milnis on rohkem inimesi ja surmad ei tee seal nii suurt kahju kui näiteks Ojaäärsel, aga igal aastal nõuavad maa-alused ikkagi oma.”
„Kui palju inimesi Milnis elab?” küsis Arlen. „Meil Ojaäärsel elab üheksasada ning Päikseaasa, kuhu pääseb seda teed mööda, olevat peaaegu sama suur.”
„Milnis elab üle kolmekümne tuhande,” teatas Ragen uhkelt.
Arlen vaatas talle arusaamatult otsa.
„Tuhat on kümme korda sada,” lisas sõnumitooja.
Arlen mõtles korraks järele, raputas siis pead. „Terves maailmas pole nii palju inimesi,” kostis ta.
„On, ja rohkemgi veel,” kinnitas Ragen. „Nende jaoks, kes trotsivad pimedust, on maailm avar ja lai.”
Arlen ei vastanud ning mõnda aega sõitsid nad vaikides.
Kesktanumale jõudmiseks kulus vankriga umbes poolteist tundi. Kesktanum, Ojaäärse süda, koosnes natuke rohkem kui kahest tosinast loitsumärkidega puumajast, kus elasid need, kelle ametiks polnud rügamine maisi- või riisipõldudel, kalastamine ega puuraiumine. Siit võis leida rätsepa ning pagari, hobuserautaja, püttsepa ja nii edasi.
Keskele jäi väljak, kuhu tavatseti koguneda, ning Ojaäärse suurim hoone, kauplus. Sel oli avar külastajatele mõeldud eestuba, kuhu mahtusid lauad ja kõrtsilett, tagaosas oli veelgi suurem laoruum ning all kelder peaaegu kõige väärtuslikuga, mida Ojaäärsel leidus.
Kuldi tütred, Dasy ja Catrin, toimetasid köögis. Kahe arvelduspunkti eest võis osta niisuguse eine, et vats pungis, kuid Silvy nimetas vana Kulti petiseks, kuna kahe punkti eest sai ka küllalt teravilja, et nädal aega vastu pidada. Ometi olid paljud vallalised mehed nõus seda hinda maksma, ja mitte ainult toidu pärast. Dasy oli küll