Tartu kunstimuuseumis renessansskunsti loengutel, kus parimaid kunstiteoseid diapositiivide kujul demonstreeriti. Ja ma mäletan, et Raffaeli madonnad ning Botticelli naisekujud olid meile mõlemale väga meeldinud ja küllap me arutlesime tookord naiseilu teemadel – nendestsamadest pontsakatest kätest, mis hoidsid lapsukest, nendest klaaridest näoovaalidest, kaelast, kõige kaunimast osast madonnade juures, nende kitsist naeratusest… Jah, meid võlus see pehmus ja sujuvus, mida rõivas ei suutnud päriselt varjata, isegi need meeldivad voldid lõua all, kogu see raugus, rahulikkus, sisemine salapära. Just nimelt salapära… Kõike seda märkasin nüüd Ruthi juures ja ma mõtlesin, et Larry peaks oma küpses keskeas abikaasa välimusega vägagi rahul olema ja selle üle isegi salaja rõõmu tundma. Näiteks seltskonnas või teatris. Mina küll oleksin tundnud, ausõna! Kõik oli nõnda meeldiv vaadata… Ent järgmisel hetkel tundus see naine mulle jälle nii võõras ja kauge, nagu tulnukas teiselt planeedilt. Sest see võõras, otsustamatu olek, see mingi võõrus silmades, suunurkades, mis lausa häiris… Mis vigureid küll suudab meile serveerida me kujutlus ja me mälu!
Kuulsin, et Ruth lausus veel midagi. Aga ma olin temasse nii süüvinud, et öeldu mõte ei jõudnud minuni. Kuid kaotsiläinut polnud raske taastada:
„…sinu antud aadressile. Muide, seda maja polnud üldse raske üles leida. Ma ei pidanud kordagi küsima… Ja nüüd sa tahad muidugi teada saada, miks ma sind niisugusel hilisel ajal üles otsisin. Asjalugu on nõnda…” Sel kohal tegi ta pausi, kuid samal hetkel sai mingi hoog või energia või koguni bravuur temas otsa. Mu ammune ja armas Ruth tegi käega vaid imeliku eitava liigutuse ja kõik temas muutus ainsa hetkega. Lause katkes, ta tõstis käe suu juurde ja hakkas nuuksuma. Nagu väike, haiget saanud tüdruk.
„…Lembit on juba kuuendat päeva kadunud!” suutis ta siiski lausuda ja lõi seejuures kergelt vankuma, nii et haarasin tast kinni ja juhtisin ta oma ainsasse tugitooli istuma, laskudes ise voodiveerele.
„Lembit… Larry… kes… kadunud… mismoodi?” pomisesin ma seosetult, vaadates kohkunult Ruthile näkku. Ma polnud kunagi näinud nutvat Ruthi. Küll olin kord ise tema nähes, tema rinna vastas nuuksunud ning tema oli vaikides sellega leppinud. See oli juhtunud mingi aeg enne ülikooli lõpetamist ja seda võis nüüd kibedas meenutuses armastuse kerjamiseks nimetada. Ehkki tol hetkel näis see spontaansuse, arusaamatuse, mingi eksimuse, koguni taktitusena iseenda ja ka tema vastu. Aga nõnda see oli juhtunud ja seda ei saanud enam kuidagi tagasi võtta…! Jah, just tema, Ruth, oli meist kahest ka tolles olukorras jäänud kaineks ja öelnud seda, mida ma mingil juhul kuulda ei soovinud. Sest temas oli alati olnud mingi annus kainust rohkem kui teistes tüdrukutes, kellega ma tollal kokku puutusin…
Kõigele lisaks – midagi veel harjumatut ja imelikku oli selles Ruthi lauses. Ta oli nimelt öelnud „Lembit”, aga mitte „Larry”, mis oli ta mehe kõikide poolt omaksvõetud hüüdnimi. Ka kõrvalisemad inimesed võtsid selle hüüdnime viivitamatult omaks. Selle nime sai ta esimese kursuse sügisel. Ainult et mul pole meeles, millega seoses. Sealtpeale oli ta Larry, mitte kordagi enam Lembit. Ja muidugi kutsus teda nii ka Ruth. Ning hiljem hakkas isa nõnda hüüdma ka nende tütar Marianne, mis mind iga kord seletamatult soojendas, sest nõnda ulatus meie kursuse pandud nimi juba järgmisse põlvkonda…
Siis jõudis ka öeldu mõte mulle pärale – Larry oli kodunt lahkunud ja Ruth oli tulnud minult abi otsima, minult kui Larry sõbralt, et ehk mina tean midagi konkreetsemat… Kuid… mis, mis abi või lohutust ma võisin talle pakkuda, kui ma polnud Larryt oma neli-viis viimast kuud kohanud ega isegi telefoniga rääkinud. Nii et ma ei teadnud midagi ta viimastest töödest ja tegemistest, ehkki oli aeg, kus ma teadsin tast peaaegu kõike. Ja järsku meenus mulle too viimane juhuslik ja põgus kohtumine linna peal, kui ma olin talle selle aadressi andnud… Jah, see oli olnud jaanuaris, kesktalvel, aga siiski ühel hallil ja lörtsisel päeval, kui me olime temaga Lembitu tänava alguses – milline kummaline kokkusattumus! – kokku juhtunud. Larry oli tookord tundunud kuidagi kõhnem ja varjudes näoga, nagu oleks tal palju tööd või mingeid muid muresid. Ja samas oli ta oma olekult kuidagi, kuidagi… eemalviibiv, ehkki vaatas mulle otsa, pilgutas silma ning naeratas nagu vanadel headel aegadel. Aga ei suutnud endast siiski pigistada temale nii omast järjekordset lühinalja. Minu jaoks oli see olnud sobiv juhus, et öelda – ma ei ela enam Kosklas, vaid Nõmmel, tädi pärandatud väikeses majas. Ning kuna meil kummalgi polnud hetkel pastakat käepärast – mis oli teine kurioossus järjest, kui arvestada meie mõlema tegevusala! – , siis lubas Lembit mu uue aadressi lihtsalt meeles pidada. Mida ma talle igaks juhuks üle kordasin, kuigi teadsin, et selleks pole vajadust – teist nii hiilgava mäluga poissi polnud terves meie teaduskonnas… Näe, selgus, et tal oli see õigesti meelde jäänud – Õie 13b. Ja nüüd oligi Ruth siin. Ainult et üksi…
Ma pidin talle seda kõike ütlema!
„Me… ei kohtunud viimasel ajal just sageli… Ja tol korral oli nii kiire, et…”
Ruth naeratas seepeale süüdlaslikult, nagu oleks hoopis tema mingil kombel me jahenenud suhete taga – ja muutus siis äkki kurvaks, jälle lõputult kurvaks nagu hetk tagasi, enne kui ma ta istuma surusin. Ta oli lootnud midagi muud. Mida siis? Kas mingit sõpradevahelist saladust, mille ma kohe välja prahvatan? Kuid mul polnud seda, mul polnud midagi ka varjata. Ta oli nüüd täpipealt kui laps, nagu nende Marianne väiksena, kes on pidanud oma viimases kingiootuses pettuma. Ja see muutis ta hetkeks jälle kuidagi abituks. Ning tegi ka mind kurvaks.
Aga Ruth nagu poleks kuulnud mu viimaseid sõnu. Ning pöördunud minu poole, lausus ta vaid pisut teisel toonil:
„Eks ole, Riks, sa aitad mind… Me vana sõpruse nimel…?” Ta ütles minu kohta „Riks”. Mindki kutsusid kõik üksnes Riksiks, ehkki mu passis seisis Richard. Ma olen nimelt Richard Veenes. Tavalise saksa eesnime ja natuke ebahariliku perekonnanimega mees. Samal ajal kui Larry ja seega ka Ruthi perekonnanimi oli palju tavalisem, täpsemini Kaarma. Oleks olnud lausa lõpp, kui Ruth oleks öelnud ka minule: „Tead, Richard…” Aga asi polnud ju minus, vaid Larrys… Muidugi, selle kõige nimel, mis meie vahel, meie kahe, õieti meie kolme vahel oli olnud (ehkki sõpruseks sai seda nimetada vaid tingimisi!), oli mul võimatu, absoluutselt võimatu öelda, et… ma ei taha kõigesse sellesse sekkuda, et mul on endalgi probleeme kuhjaga, nagu nüüdsel ajal öeldi, et ma olen just-just oma elu rahulikumal lainel käima saanud ja nõnda edasi…! See oli lahtiseletatult minus vilksatanud mõte, palju konkreetsem ja lühem kui see seletus. Teadsin, et kui ma tema palvega nõustun, pöördub midagi olulist ka minu elus pahupidi. Teadsin seda intuitiivselt, väga selgelt, mingi haruldase ettenägevusega, nagu oleks tegemist déjàvuga, kord juba minuga toimunud elusituatsiooniga… Sel kohal takerdusin oma mõttekäigus, sest mul polnud hetkel mitte ühtki kaalukat argumenti oma sõbra vastu, meie sõpruse vastu, sest tegelikult olin mina suuresti see, kes oli süüdi selle leigumises. Ja ma isegi ei osanud öelda muud põhjust kui mingi keskealoidus. Igatahes ei saanud selleks olla too ammune, tegelikult lahtunud ja omaenda eituseks muutunud konflikt sellesama naise, see tähendab Ruthi pärast…
Kuid mida pidin talle nüüd vastama, ma ei saanud ju mängida kõrvalseisja rolli ja saata see naine kenade vabandustega oma elamisest välja, nagu ma olin teinud mõnegi naisega oma elus. Sest tema polnud säärane juhus. Ja samas ei olnud mul ka õigust öelda, et saagu ise oma abielusõlmega hakkama, sest kindlasti on selle taga nende omavahelised suhted! Larry oli ju kadunud, mingeid suhteid enam ei eksisteerinud!
„Muidugi… ma…” alustasin ebakindlalt, kuid Ruthile piisas sellestki. Ta elavnes kohe.
„Ma teadsin, et sa oled nõus. Ma teadsin! Seepärast ma tulingi. Sina ju tunned teda nii hästi…Te… te olite omal ajal lahutamatud nagu kaksikud… Ja ta on sinust alati ainult hästi rääkinud…”
Omal ajal! käis kihvatus korraks minust läbi. Enne kui sina vahele tulid…! Aga ma ei öelnud seda muidugi valjusti välja – polnud see olukord, polnud vajadustki!
„Kas tõesti?” lipsas mul suust lühike küsimus, pigem imestus, nagu oleks Ruthi öeldu mind üllatanud, nagu oleksin siiamaani kõhelnud milleski.
„Jah, jah,” sai Ruth nagu läidet juurde. „Kogu tee, mis ma siia tulin, kumises mul peas üks tema lause, mille ta kunagi, aastate eest lausus. See