siis talle viina sisse joota ja pärast oli ta lihtsalt purjus ning ajas suust välja võimatut joga, mis sarnanes skisofreeniku sonimisega, ehkki muidu oli ta meist kõigist kõige terasema mõistusega.
Ta oli otsustanud mingi purjus inimese põikpäisusega meid kõiki, kõiki ignoreerida ja pigem surnuks külmuda, kuna millelgi polevat absoluutselt mingit mõtet.
Igatahes vaatas ta meile mõlemale vihkavalt otsa, kui me teda toibutasime ja viina sisse jootsime ja röögatas siis: „Teil polnud õigus! Ma võin endaga teha, mida ma tahan!”
„Jah, võid, jah, võid, Larrykene,” pomises Ruth, ja mina, rumal, ei saanud aru, et selles hääles aimus juba siis pimeda heakskiidu ja armastuse hääl, mida mina pole kunagi enda puhul kuulnud. Või siis midagi muud. Igatahes, ta oli me kõigi peale vihastanud! Kõigi! Kuid mille tõttu…! Mis õigusega! Veendumusega, et tema on meist parem ja kõrgem. Ja ometigi – sel hetkel oligi ta meist kõigist seisnud mõõtmatult kõrgemal. Selles raevus, oma sumbuurses vihkamises, kõigega mittenõusolemises, mingis oma veidras vabadusetaotluses või anarhias… Teda oli mingi valgustumus, mingi veendumus tabanud. Kas ta oli aru saanud, et on teistsugune, eriline? Või midagi muud… Mingi teadmise, selginemise, üksnes talle teadasaanu põhjal. Millegi meile arusaamatu, salajase, temas endas selginu-sähvatanu põhjal. Isegi väljaspool hirmu ja eluohtu. Ma polnud teadnud, et midagi säärast on üldse olemas, aga nüüd olin saanud sellest teadlikuks… Veelgi enam – ma arvan, et just sel hetkel, selle Larry lause ajal, kuidas ta meid kõiki vihkab, loobus Ruth esimest korda minust, ehkki me tantsisime veel kolmveerand tundi koos ja ma hoidsin tal, nii omasel, ümber piha ja kuulasin ta sõnu – üksnes nende kõla, tähendusest midagi mõistmata…
Midagi selles sündmuses jäi mulle veel kauaks ajaks täiesti arusaamatuks. Igatahes polnud tegu poisikeseliku trotsiga. Või ikkagi. Aga samas ka mingi äravalitusega, enda ülimuslikkuse tunnetamisega, jõulise demaršiga teiste tavalisuse üle. See seik omandas minus aina tugevama sümboli tähenduse. Kuid mille sümboli? See polnud mulle kordagi selge, kui ma selle peale mõtlema sattusin. Ei tea, mul on raske juhtunut seletada. Igatahes sellest ajast peale ma võõristasin pisut oma sõpra. Ma justkui kartsin millegi taolise kordumist.
Jah, imelik, see juhtum oli teistpidi seotud öö ja lumega, lume ja jääga. Ja justkui lõpmatusega selle pimeduseuttu kaduva Peipsi kauguse tõttu. Mis oli tabamatul kombel nende tõeliste jäiste kauguste sarnane, millega ma hakkasin sõna-sõnalt ja lause-lauselt kokku puutuma mõnda ega hiljem, kui mul tuli toimetada Nanseni, Amundseni, Franklini, Andrée, Uemura raamatuid. Kuid see välise ja suurema meloodia oli kõik olemas tolles Larry vastuhakuõhtus, mis tegelikult rikkus ära suure hulga inimeste harda jõulurõõmu. Sest kingituste jagamine läkski meil meelest. Ja seda tehti ühel kainel ja kõledal hommikul, enne partei ajaloo seminari, mis oli minu suurimaid piinu ülikooli ajal…
Kusagil seal, tookord juhtunus, olin ma peaaegu veendunud, ehkki kaugemal ja sügavamal, pidi olema põhjus, selle alge, mida ma nii väga ihkasin nüüd teada saada. Ehk teisisõnu selle seletus, mis oli vahepeal Larryga – ilma minu teadmata – juhtunud?
Ja nüüd ma mõtlesin uuesti ja väga vaagivalt sellele seigale, justkui loodaksin sealt mingit võtit äsjajuhtunu suhtes. Mõtlesin nüüd üksnes Larryle. Ma mõtlesin tast väga intensiivselt. Kus ta on praegu? Kaugel või lähedal? Kooskõlas endaga või hirmsates kahtlustes?
Ja ma tundsin, kuidas kogu olnud kiivus nagu varises minust maha ja jäi üksnes mingit laadi nimetu kaastunne… Või koguni süütunne. Tundsin, et ka minul võiks – teadmatult, kogemata – olla oma osa selles kadumises, et see polnudki päris vale ja juhuslik, et Ruth otsis just minu esimesena üles.
Igatahes, mu pea asemel oli nüüd vaid „tolgendavate otstega lõngakera”; see oli olnud tudengiaegade määratlus tiheda, hullumeelse sessi kohta. Kuid kas polnud ma taolises olukorras praegugi? Ma pidin millegi üle järele mõtlema. Aga mis oli selle lõngakera nimi? Larry! Ainult et ma ei kujutanud ette, millisest lõngaotsast ma peaksin kinni hakkama. Mul puudus igasugune impulss. Veelgi enam – mul puudus ka selge tahe. Miski minus tõrkus sellesse konflikti – või kuidas pidin seda olukorda nimetama? – astumast. Kuid ma pidin!
Aga aitab nüüd sellest minevikus tuhnimisest! Tahtsin või mitte, aga ma pidin mõtlema Larryst. Praegusest. Kadunust. Teadmatus kohas viibivast. Ja meie sõprusest! Õieti sellest, mis tast oli järel… Kas ma enam üldse tohtisingi ennast tema sõbraks nimetada? Millal õieti meie sõpruse tuhmumine pihta hakkas? Ja kelle poolsena? Mul on raske vastata nendele küsimustele, mis polnudki kolm küsimust, vaid üksainus. Kui ma tahan ääretult aus olla enda vastu, siis olin see mina, kes enam temaga kohtumistest nii väga ei hoolinud. Seda on kummaline seletada, aga ma olin järsku jõudnud mingisse keskea kainusse. Ma olin aru saanud mingist iseenda kaotamisest, ma olin aru saanud, et tuleb hakata rohkem iseenda peale mõtlema – või muidu sa upud ära suhtlusse, mis suureneb iga aastaga, sest vanadele sidemetele lisanduvad uued, et säärane suhtlus võib ära süüa kogu su aja, mida sa peaksid tarvitama hoopis muu jaoks. Ja sellest aru saades hakkasin ma kõrvale hoidma igasugustest sündmustest, väljasõitudest, kui võimalik, siis ka tüütavatest koosolekutest ja aastapäevadest, mis mu töö juures kombeks olid. Kuni see põhimõte hakkas laienema mu kaugetele klassikaaslastele, seejärel mu kursusekaaslastele, isegi mu sugulastele ja viimaks ka temale, Larryle, oma kauaaegsele sõbrale. Sõnaga, ma hakkasin end tõsiselt piirama ses suhtlusrohkuses…
Kogu see aeg oli mu mõte keerelnud mingit siseringi pidi mina, Larry, Ruth. Ruth kui meie mõlema kursusekaaslane. Algul minu pruut. Siis tema pruut. Või üldsegi mitte kummagi pruut. Algul eikellegi pruut. Vaba tüdruk. Tüdruk, kes oli kaua aega valinud. Kuni see ükskord juhtus. Või tegi ta selle valiku juba varem, mulle teadmata hetkel, mingil minu madaluse momendil? Sest mõnda aega, tundub mulle, olime me Larryga Ruthi jaoks võrdsed… Ja kas ta tahtis valida või mitte, ühel hetkel ta pidi seda tegema. Ta sai valida vaid meie kahe vahel. Ja ta ei saanudki teistsugust valikut teha. Ta valis Larry ja seda muidugi puhtalt mõistusega – andeka, kasvatatud, populaarse, raevuka, imeliku, seletamatu, mõistetamatu. Võiksin seda nimekirja veelgi pikendada. Kõik see, mis Larry kohta sai öeldud, oli, imelik küll, me sõpruse aluseks. Ning sellest valikust hoolimata, kõigest sellest hoolimata olin mina justkui kohustatud jääma nende mõlema sõbraks! Kuid kes mind selleks kohustas? Kõige rohkem – ma ise. Ju mul oli neid mõlemaid ikkagi vaja… Miks küll säärane karistus ühele inimesele…? Sellele oli lihtne vastus – ma olin kolmas. Vaid kolmanda najal seisab miski püsti…
3. Esimene õhtu Lasnamäel
Mu sõrm jõudis vaevalt pruunile kellanööbile suruda, kui Ruth mulle juba ukse avas. Nagu oleks ta tõega, silm vastu uksesilma, mind oodanud, kuigi ma polnud öelnud mingit kindlat kellaaega, millal jõuan.
Kas Larryst pole vahepeal mingeid teateid, tahtsin ma küsida. Kuid mu küsimus jäi sõnatuna õhku rippuma. Sest ma märkasin imestusega, et Ruthiga oli vahepeal justkui mingi muutus toimunud. Ta näis kuidagi värskem ja optimistlikum, et mitte öelda noorem. Mingi uuenemine või siis vähemalt meigiga kaasaaitamine oli aset leidnud. Ta oli isegi rühikam, ta büst joonistus hoopis selgemini välja kui tollel õhtul. Ja ta oli koduse olukorra jaoks lausa pidulikult riides, nagu oleksime vahepeal teinud otsuse Larryt pealinna restoranidest ning ööklubidest otsima minna. Jah, ta oli kuidagi läbimõeldult riides ning korrastatud soenguga ja tast lausa uhkas head parfüümi, nii et see mõjus isegi võõralt, et mitte öelda sobimatult. Ta nagu oodanuks kedagi teist, kedagi hoopis olulisemat külalist, igal juhul mitte mind! Või käiski seesugune olek Ruthi koduse elu juurde!?
Ja siis, seejärel kohe langes mu pilk nende korteri esikule ja suundus seejärel avatud uksest paistvasse elutuppa. Justkui võrdluse mõttes minu elamisega. Oh kui palju erines nende korter minu eluasemest, kui kaasaegsem ja moodsam tundus kogu ülevärvitud ja puiduga maskeeritud rauduksest sissepoole jääv peremaailm! Ja kui turvaline oli niisuguse ukse taga! Ja milline kord, ma ütleks isegi steriilne otstarbekus valitses ses kaheosalises esikus! Ma kohe kiitsin mõttes Ruthi, sest tema maitset oli siin kohe tunda. Jah, ei mingeid liigseid asju, ei mingeid knopkaga seinale kinnitatud teateid ega meelespidamisi, ei ühtki kahtlase väärtusega graafikat või varnas rippuvat ülerõivast, kõik rõivad ja jalanõud kusagil vaid neile määratud