osa, ise kolmeks. (Meeles aitab seda pidada vormel 3 × 3 × 3.) See viimane kolmeks jagunemine toimus kolmes järgus – aastail 843, 879 ja 888 (ühel ajal Alfred Suure valitsemisega anglosaksi Inglismaal) – ja selle tagajärjel tekkis kolm uut riiklikku üksust: Burgundia hertsogkond loodes, Alam-Burgundia kuningriik lõunas ja Ülem-Burgundia kirdes.
Seega oli Karl Suure riigi esialgne jagunemine 843. aastal kõigest esimene samm palju pikemas protsessis. Ehkki Lothar I sai omaaegse Burgundia kuningriigi suurima tüki, sealhulgas Lyoni, läks umbes kaheksandik sellest Lääne-Frangimaale. Verduni lepingu punkt, milles käsitleti seda strateegiliselt tähtsat ala, kuhu kuulus Saône’i ülemjooksu org koos Guntrami kunagise pealinna Chaloniga, oli üks väheseid, mis kehtis pikka aega, ja tänu sellele said siinsed valitsejad mandrit poolitavate mägede lõunanõlvadel tugiala. Nüüdsest alates oli Lääne-Frangi riigil ja hiljem Prantsuse vägedel kindel platsdarm, kust minna Itaaliasse.
Verduni lepinguga sai Frangi riigi lääneosa traditsioonilise nime Regnum Burgundiae, mis aga osutus tühjaks sõnakõlksuks, sest pikka aega ei saanud see ala endale mingit erilist staatust. Püsivam lahendus leiti alles 880. aastatel, kui Lääne-Frangi riik võttis kasutusele hertsogkondadest ja krahvkondadest koosneva haldusjaotuse. Valiti välja seitse kõrgemat aadlikku, kes said hertsogi (dux – valitseja) tiitli ja kellele allus hulk temast sõltuvaid krahve. Burgundia hertsogkond võttis võrdsena koha sisse Akvitaania, Bretagne’i, Gascogne’i, Normandia, Flandria ja Champagne’i kõrval. See vastab Bryce’i nimistus punktile X, ehkki oli kronoloogilises järjestuses neljas.
Nagu võiski arvata, ei edenenud hertsogkonna asjad kuigi hästi. Keskne kuju kõikvõimalikes arvukates konfliktides oli Richard Kohtumõistja (u 850–921), Lääne-Frangi riigi kuninganna, Karl Paljaspea abikaasa Richildise vend. Richard, kelle suguvõsa pärines Autunist, liikus Karli sõjaretke ajal Rooma ja sai viimaks (Lääne-Frangi riigis asuva) Burgundia valitsejaks. Algul oli tema tiitel marchio (markii, st piiriisand), hiljem aga hertsog. Tema surivoodil lausutud ülestunnistus sai kuulsaks: „Ma suren teeröövlina, aga ma säästsin ausate inimeste elu.”
1004. aastal võtsid Prantsuse kuningad hertsogkonna otsese juhtimise Richard’i järglaste käest üle. Mõnikord valitses hertsogkonda mõni vasall, mõnikord kuningas isiklikult. Kuni 1361. aastani oli hertsogite nimekirjas kaksteist nime, alustades Robert le Vieux’ga (surn 1076) ja lõpetades Philippe de Rouvres’iga (valitses 1346–1361). Neile alluvate vasallide hulgas olid Chaloni, Charolais’, Mâconi, Autuni, Nevers’i, Avalloni, Tonerre’i, Senlis’, Auxerre’i, Sens’i, Troyes’, Auxonne’i, Montbéliard’i ja Bari krahvid, kes kõik mõtlesid endale välja pika ja värvika eluloo. Mõningase viivitusega viidi hertsogkonna halduskeskus Dijoni, mis asub Saône’i lisajõe ääres, kust on mugav liikuda kas Langres’i platoole või suunduda ülesvoolu Seine’i ülemjooksule ja edasi Pariisi.208
Hertsogkond oli juba mõnegi auväärse kloostri kodu, nüüd lisandusid veel mõned uued nimed. Aastal 910 asutatud Cluny kloostrit, kus elati püha Benedictuse209 reeglite järgi, peetakse sageli lääne kloostrielu tavade alusepanijaks ja see oli kolme või nelja paavsti alma mater.210 Samuti 10. sajandil rajatud Tournus’ kloostrikirikus on leidnud rahupaiga märter püha Philibert’i säilmed. Cîteaux’ klooster, kust sai alguse tsistertslaste ordu, rajati 1098. aastal. Kiriku reformija ning templirüütlite ordu rajaja Bernard (1090–1153) saabus siia noore mehena211 ja pidas 31. märtsil 1146 Vézelay kloostri saalis jutluse, milles propageeris Teist ristisõda. Pontigny klooster Yonne’i jõe ääres on rajatud püha Bernardi eluajal.
Nende Burgundia kloostrite mungad on väga kõrgelt hinnatud kui unustuse hõlma vajunud viinamarjakasvatuse taaselustajad. Nad ei olnud küll päris pioneerid, sest kirikule kingitud viinamarjaaiast on kirjutatud juba kuningas Guntrami ajal. Aga siinsed mungad olid armulauatalituse kaudu ka veini tarbijad ja nii nad rajasidki aja jooksul kannatlikult Côte d’Ori ehk Côtes de Beaune’i nõlvadele võrratud viinamarjaaiad ja leiutasid ühtlasi nii veinitootmise meetodid kui ka ajaproovi läbi teinud terminid cru, terroir ja clos. Punast Burgundia veini saadakse viinamarjasordist pinot noir, enamik selle tootjaid kuulub nn Grand Cru nimistu etteotsa, näiteks Vosne’i lähistel paiknev Domaine de la Romanée-Conti, mis omal ajal kuulus Saint-Vivant’i kloostrile, või siis Aloxe-Corton, mis tegutses Autuni katedraali kapiitli juures, või ka Chambertin, mis asutati de Bèze’i kloostri juurde. Kõik need alustasid keskajal kiriklike ettevõtetena. Valge Chablis’ veini leiutasid Pontigny mungad. Clos de Vougeot’d, mida esimestena hakkasid kasvatama Cîteaux’ mungad, valmistas 1115. aastast kuni Prantsuse revolutsioonini ainult üks tootja.212
Sellest ajast saadik on chanter le vin – veini ülistamine lauluga – osa hertsogkonna pärandist. Palju ajatuid Prantsuse joogilaule, näiteks „Chevalier de la Table Ronde” ja „Boire un petit coup”, on pärit Burgundiast ja need ülistavad kultuuri, mille osaks on hea vein, hea toit, hea seltskond ja eelkõige hea tuju.
Le Duc de Bordeaux ne boit qu’ du Bourgogne,
mais l’ Duc de Bourgogne, lui, ne boit que de l’eau,
ils ont aussitôt échangé sans vergogne
un verr’ de Bourgogne contr’ le port de Bordeaux.
(Bordeaux’ hetrsog näe, burgunderit joob vaid / Bourgogne’i kuid hertsog, ta paljast vett vaid joob. / Nii polnud piinlik kummalgi ja vahetada said / üks klaasitäis burgunderit, üks klaasitäis bordood.)213
Samal ajal aga haaras uuest hertsogkonnast ida poole jääva endise Burgundia riigi suuremat osa täielik kaos. Lothar I surmale 855. aastal järgnes ridamisi killunemisi, taasühinemisi ja uusi jagunemisi. Üks lühiajaline territoriaalne ümberkorraldus jättis endast siiski maha ka püsiva märgi. Lothar II (valitses 845–869) ajal liideti lõuna- ja edelapoolsed piirkonnad, kaasa arvatud Lyon ja Vienne, uue regnum provinciae’ga, mis sai nimeks Alam-Burgundia. Seetõttu hakati põhja- ja kirdepoolset ala nimetama Ülem-Burgundiaks. Piirid muutusid peagi, aga nimed jäid.
Provence’i kuningriik, mis loodi 879. aastal ja mida teatakse ka kui Alam-Burgundia kuningriiki – Royaume de Basse-Bourgogne – jäi ühe väikese vahega püsima kõigest viiekümne neljaks aastaks. Selle territooriumi moodustas Rhône’i org Lyonist Arles’ini koos esialgse Rooma provintsi aladega kuni mereäärsete Alpide eelmägedeni. Selle kultuur kujunes välja osalt Burgundia ja osalt Provence’i mõjul, aidates nii kaasa uue, frankoprovansi keele tekkimisele. Riigi tähtsaim halduskeskus oli Arelate (Arles). See oli viies Burgundia riik ja neljas kuningriik (Bryce’i nimistus III).
Kõnealuse kuningriigi esimesed aastad on tihedalt seotud krahv Bosoga (valitses 879–887), kes tõusis võimule samal viisil kui tema noorem vend Richard Kohtumõistja, nimelt tänu sidemetele Frangi riigi kuninga Karl Paljaspeaga. Esialgu oli Boso Lyoni krahv, aga Karli sõjakäigu ajal Itaaliasse aastail 875–877 anti talle kõrge tiitel missus dominicus (saadik või suursaadik) ja ta lõi tihedad sidemed paavstivõimuga. Paavst Johannes VIII lapsendas ta ja Boso saatis teda 878. aastal teekonnal Lääne-Frangi riiki. Järgmisel aastal aga, kui Lääne-Frangi riik kaotas kaheksateistkümne kuu jooksul ootamatu haiguse tõttu juba teise kuninga, otsustas Boso asuda ise tegutsema. Pöördunud tagasi Provence’i, kus tal arvatavasti oli juba mingi amet, veenis ta piiskoppe ja ülikuid korraldama Mantaille’ kirikukogu ja kuulutama ta „vabadel valimistel” suveräänseks monarhiks. Boso kasutas vormelit „Dei Gratia id quod sum” („Olen Jumala armust see, kes ma olen”). Boso hulljulgusele anti vastulöök, aga eksperimendi tulemus jäi püsima. Kui ta 887. aastal suri ja maeti Vienne’i, panid tema pärijad ehk Bosoonid aluse kolmele mõjuvõimsale suguvõsale.214