Llívia. Cerdagne’i-Conflent’i krahvid, kelle hiilgeaeg oli 11. sajandil ja kes rajasid Saint-Michel-de-Cuxa ja Montserrati kloostrikiriku, loovutasid edaspidi oma valdused Barcelona krahvidele. Nende pärand jäi puutumatuks kuni 17. sajandini. Kui Cerdagne jagati 1659. aastal Llívias peetud läbirääkimistel kaheks, nõudis Prantsusmaa endale 130 kogukonda Cerdagne’i põhjaosas, Hispaania esindajad aga väitsid, et Llívia pole kogukond, vaid linn. Sellest saadik jäi Llívia Hispaania enklaaviks keset Prantsuse territooriumi.307 Külaskäik sinna on väga õpetlik. Kohe ajalooekskursiooni alguses kuulutatakse Llívia „Kataloonia riigi hälliks”.
Umbes 31 500 ruutkilomeetrise pindalaga tänapäeva Kataloonia ehk Catalunya on Roussillonist ja Cerdagne’ist suurem. Kolmnurkse põhikujuga Kataloonia jaguneb neljakümne üheks maakonnaks (comarca). Kolmnurga põhjakülg langeb Püreneedes kokku Prantsusmaa piiriga. Rannikupoolne külg kulgeb Costa Brava juurest mööda Barcelonast, hõlmab Costa Brava ja ulatub Valencia autonoomse piirkonnani. Kolmnurga sisemaapoolne külg ühendab ranniku kõige lõunapoolse punkti Kataloonia kõige läänepoolsema otsaga mägedes. Alates 1978. aastast on provints pärast Franco-aegseid kibedaid kogemusi Hispaania autonoomne piirkond ja on edukalt taastanud katalaani keele ametliku staatuse.
Püreneede idaosas, kus Ülem-Kataloonia piirneb Prantsuse vana Foix’ maakonnaga, võib näha, kui keerulised on selle piirkonna geograafia, ajalugu ja keelesuhted. Kataloonia Pallarsi maakonnal on kolm erisugust naabrit. Läänes on mitu hispaaniakeelset maakonda alustades Sobrarbe ja Ribagorzaga. Põhja poole jääv Vall d’Aran, kuhu pääseb sõidukiga ainult Vielha tunneli kaudu, asub küll mäeaheliku Prantsusmaa-poolsel nõlval, aga kuulub ikka veel Hispaaniale. Vall d’Arani elanikud räägivad ainulaadset Arani murret, kus on segunenud baski ja uusladina keele elemendid (aran tähendab baski keeles „org”). Idas on aga üks Euroopa vanimaid riike, Andorra vürstiriik.
Andorra asub väikeses Prantsusmaa ja Hispaania vahele kiilutud kõrgorus. Alates 1278. aastast valitsesid seda seitsesada aastat ühiselt Foix’ krahv ja Seu d’Urgelli piiskop. 1993. aastal vastu võetud põhiseadusega aga astus Andorra selliste Euroopa suveräänsete miniriikide nagu Monaco, Liechtensteini ja San Marino kõrvale. Andorralased, nagu ka vahetult Pallarsiga piirneva Franja d’Aragóni maariba elanikud, räägivad katalaani keelt, aga nende riigihümn on kakskeelne. Vähesed riigid võivad kiidelda nii ajaloohõngulise hümniga:
11 http://en.wikipedia.org/wiki/el_gran_carlemany (2010). Vt samuti A. Degage ja A. Duro i Arajol, L’Andorre (Pariis, 1998).
(Kuulsusrikas Karl Suur, minu isa / araablaste küüsist mind päästis / kuid suur Meritxell, minu ema / tänu taevale, elu mul andis. / Pärijannana sündisin mina / erapooletuks rahvaste vahel. / Jään üksikuks, üks mina ainus / Karl Suure impeeriumi tütar. / Ma ustav ja vaba / üksteistkümmend sajandit / nii alati tahan ma olla. / Las kehtivad seadused olla mu juhiks / ja printsid las olla mu kaitsjad.) Andorralased laulavad ikka veel Karl Suurest, sest nende riik sai alguse tema valitsemisajal ja seda pole kunagi liidetud ühegi hiljem tekkinud suurriigiga.
Mitte kusagil pole võimalik mõista ühe maatüki asendit paremini kui seistes Perpignanist lõunas kõrgel Prantsuse-Hispaania piiril. Ere pärastlõunane päike paistab otse näkku. Vasakul sädeleb silmapiiril meri, samas paistab lõiguke Prantsusmaa rannikust, mis läheb üle Costa Bravaks. Paremal on näha Andorra ja Kesk-Püreneede suunas eemalduv mäeahelik. Roussillon ja Cerdagne jäävad seljataha, veelgi kaugemal on Languedoc. Eespool laiuvad nii kaugel, kui silm ulatub nägema, Kataloonia järsunõlvalised künkad. Kataloonia tähtsaim sadam ja linn Barcelona jääb küll juba silmapiiri taha, aga autoga jõuab sinna napi tunniga, kui võtta ette teekond mööda küngaste vahel looklevat maanteed (Autopista E-15).
Kuna tänapäeval annavad tooni tsentraliseeritud rahvusriigid, on selles Püreneede piirkonnas kerge näha nii Prantsusmaa kui ka Hispaania ääremaad: jääb see ju Pariisist ja Madridist kaugele. Uidates Püreneede ümbruses, poevad mõtteisse aga kahtlused. Maastik, mis iseenesest on lõpmatult pikka aega kestnud muutuste tulemus, sünnitab paratamatult mõtteid ka kõige muu muutlikkuse kohta. Mitte kuigi ammu ei paistnud Prantsusmaa siiakanti kusagilt kätte, Hispaaniat aga polnud olemaski. Perpignan oli kord pealinn. Samuti olid seda Barcelona ja Zaragoza. Siis said mõlemal pool Ida-Püreneesid elavatest rahvastest ühe kuninga alamad, niisuguse suure poliitilise moodustise liikmed, mille kaugeimad piirid ulatusid kaugele silmapiiri taha.
Kuningriigi juuri tuleb otsida Kesk-Püreneede mägikarjamaadelt alla laia Ebro orgu voolava Aragóni mägijõe äärest.308 Piirkond, kus on jõe lätted, on selle järgi saanud oma tänapäevase nime Alto Aragón ehk Kõrg-Aragón. Jõge ümbritsev maastik kujutab enesest kõrbelist tasandikku, mis on kaetud kriiti ja soola sisaldava õhukese pinnasega. Suurema osa ajast annavad siin tooni kuivad voolusängid ja tuhakarva põõsastikud. Suved on kõrvetavalt kuumad, talved külmad ja lumerohked. Tasandikku ümbritsevatel mägedel kasvavad tamme-, männi- ja pöögimetsad, mägikarjamaadel leiavad aga rikkalikku toitu meriinolambad. Püreneede mäeahelikku, mille tippudest paistavad siin silma Aneto ja Perdido, on raske ületada. Järskude nõlvadega mägiorgudes leidub üksikuid rohelisi oaase, aga ainus ala, mis sobib vähegi ulatuslikuks põllumajanduseks, asub madalamal, seal, kus Ebro ääres laiuvad nisupõllud, viljapuu- ja viinamarjaaiad. Üks vanimaid üle Püreneede viivaid kaubateid Zaragozast Béarni läheb läbi Port de Canfranci kuru.
Just siin asusid Pürenee poolsaare kirdeosas võimul olnud kristlastest isandad esimese aastatuhande lõpu lähenedes tagasi tõrjuma muslimitest maure, kes olid valitsenud suuremat osa poolsaarest sellest saadik, kui nad umbes kaks sajandit varem Põhja-Aafrikast siia tungisid. See suur hulk suuremaid ja väiksemaid kristlastest valitsejaid koondus siia ajal, kui frangid tulid üle Püreneede, et seista vastu edasi tungivale islamiväele. Karl Suure 778. aasta sõjakäik mauride vastu on jäädvustatud vana prantsuse eepose „Rolandi laul” (Chanson de Roland) avaridades:
Carles li reis, nostre emperere magnes,
Set anz tuz pleins ad estet en Espaigne.
Tresqu’en la mer cunquist la tere altaigne,
N’i ad castel ki devant lui remaigne,
Mur ne citet n’i est remés a fraindre,
Fors Sarraguce, ki est en une muntaigne.
Li reis Marsilie la tient, ki Deu nen aimet,
Mahumet sert e Apollin recleimet:
Nes poet guarder que mals ne l’i ateignet.
Karl Suur, me vägev kuningas ja keiser,
Hispaaniasse seitsmeks aastaks jäi, maid vallutades kuni mereni.
Ei olnud lossi, mis ei andnud alla, ei ühtki linnust, kus ei langend müür.
Jäi Karlil võtmata vaid Saragossa, mis asub mäel. On nende kuningaks
Marsilius, kes jumalat ei karda, vaid teenib Muhamedi, Apollini.
Kuid ootab teda hukatusetund.309
Karl Suure taandumine Zaragozast kulmineerus kangelasliku lahinguga Roncesvallesi kurus, kus Roland ja Oliver teenisidki välja surematu kuulsuse.
Vastukaaluks Pürenee poolsaarelt lähtuvale muslimite ohule rajas Karl Suur neli militariseeritud puhverala: Gascogne’i mark, Toulouse’i mark (millega oli liidetud Andorra), Gooti mark piki Vahemere rannikut Narbonne’ist Nîmes’ini ja Püreneede keskosast idaossa ulatuv Marca Hispanica. Nimetatud neljas mark koosnes vähemalt kuueteistkümnest krahvkonnast, mille eesotsas oli sõjapealik ehk comitatus. Neist esimesena moodustati 760. aastal Roussillon, viimasena aga 801. aastal Barcelona. Ülejäänud krahvkonnad margi idatiival olid Pallars, Urgell, Conflent, Vallespir, Cerdagne, Besalú, Perelada, Ausona, Girona ja Empúries.310 Nende krahvkondade rahvaste verd segati palju läänegootidega (vt 1. peatükk) ja ilmselt on Kataloonia saanud oma ainulaadse keele ja iseloomu