kaja
Talikülv
Dekoratiivsete lillade kaunadega aeduba ’Blauhilde’, mis pidas vapralt vastu 2012. aasta erakordselt jahedale maikuule.
SAATEKS
Viimasel ajal on hakanud mulle tunduma, et aiaomanikud jagunevad laias laastus kolme kategooriasse. Esimesed on nii-öelda korteriinimesed, kes juhuse tahtel elavad oma majas või ridaelamus. Haljastus piirdub nende jaoks hoolikalt korras hoitud murulapi ja mõne üksiku okaspuuvormiga ning aiandus tähendab nende jaoks üsna tülikat, kuid majaomanikule vältimatult vajalikku muruniitmist ja okaste või lehtede kokkuriisumist kord aastas. Õueala on vaid siseruumide pikenduseks terrassi kujul, kus seisab kohustuslik väligrill ja vahel ka söögilaud.
Järgmise kategooria moodustavad need aiaomanikud, kes soovivad, et nende majaümbrus oleks haljastatud. Oma aia kujundamisel kasutavad nad sageli maastikuarhitekti abi ning soovivad, et kord istutatud taimed püsiksid oma kohal muutumatuna vähemalt viis aastat. Seetõttu näeb nende aed välja korrastatud ja võimalikult hooldusvaba, peenardel leidub okaspuuvorme ja palju huvitavate lehevormidega, kuid minimaalset hooldust nõudvaid ja oma kuju hästi hoidvaid püsikuid ja põõsaid. Mullapind on kaetud umbrohtude levikut tõkestava kattekangaga ning tihti tellitakse paaril korral aastas haljastust hooldama spetsialistid.
Kauaoodatud talikülvatud idamagun (Papaver orientale) ’Coral Reef’ avas oma esimesed õied 2012 varasuvel. Esiplaanil lupiin (Lupinus) ’My Castle’, samuti talikülvatud.
Kolmandasse kategooriasse kuuluvad aiaomanikud võivad valida oma elukoha vastavalt aia mullatüübile ja majakrundi asetusele ilmakaarte suhtes. Nad veedavad suurema osa oma vabast ajast aias, näpud mullas. Nende aed on täis õitsvaid ja lokkavaid taimi, mis nõuavad pidevat tähelepanu, ning nende peenardel on omadus paisuda, suureneda ja levida, reeglina murupindade arvelt. Neid inimesi võib leida aias askeldamas kevadel, suvel ja sügisel, ilmast olenemata. Nad on õnnelikud kaevates ja istutades, kärpides ja pookides, toestades ja sidudes, koguni umbrohtu kitkudes. Aiandite külastamine jätab reeglina suure tühja koha nende rahakotti või pangakontole. Need inimesed on tulihingelised aednikud. Ning kõige piinarikkam osa aastast on nende jaoks talv, kui nad tunnevad end aiast äralõigatuna ning veedavad oma vaba aega loendamatuid aiandusajakirju ja – raamatuid sirvides ja seemnekatalooge lehitsedes, kavandades järgmise aasta aiauuendusi ning oodates igatsusega lume sulamist ja päikesesooja mulla kevadist hõngu.
See raamat ongi mõeldud eelkõige viimasesse kategooriasse kuulujatele, nii algajatele kui ka vanadele „aiandushaidele”. Just nimelt neile, kelle käed sügelevad mulla järele ja kes, kärsitus hinges, ootavad järgmise aiandushooaja algust. Sest raamatus kirjeldatud talikülvi meetod võimaldab alustada taimede külvamist juba siis, kui kevad tundub veel olevat lõputult kaugel, nimelt südatalvel.
MIS ON TALIKÜLV?
Talikülv on erakordselt lihtne taimede ettekasvatamise meetod, mis võimaldab aiandushooajaga alustada juba talvel. See ei nõua suuri investeeringuid, päikesepaisteliste aknalaudade ega kasvuhoone olemasolu või spetsiaalsete valguslaudade muretsemist. Pealegi põhineb meetod suures osas materjalide taaskasutusel. Lisaks on talikülvi suureks eeliseks see, et külvatud seemned ei lange lindude ega näriliste roaks ning tärganud seemikud on vastupidavad ja külmakartmatud.
Meetod seisneb lühidalt järgmises: seemned külvatakse alates talvisest pööripäevast selleks eelnevalt ettevalmistatud plastkonteineritesse, mis viiakse õue lume, tuisu ja muude ekstreemsete ilmastikutingimuste kätte karastuma. Kevadel kasvavad neist külma trotsinud seemnetest tugeva juurestiku ja lopsaka lehestikuga elujõulised ja tublid taimed, kes saavad kenasti hakkama Eestimaa heitlike ilmadega ning „vilistavad” kevadistele öökülmadele.
Olen ise talikülvi meetodit kasutanud juba kaheksa aastat ning üles kasvatanud loendamatul hulgal püsikuid, suvelilli ja köögivilju. Käesolevas raamatus tahaksingi jagada oma isiklikke kogemusi, tähelepanekuid ja soovitusi ka teiste endasarnaste, entusiastlike hobiaednikega. Meetod on mõeldud omal käel katsetamiseks ja vajaduse korral täiendamiseks ning igaüks võib selle kohandada endale ja oma aiaoludele sobivaks.
TALIKÜLVI TEKKELUGU
Talikülvi meetodi rajajaks ja populariseerijaks on Ameerika Ühendriikides Long Islandil elav koduperenaisest aiandushuviline Trudi Davidoff. Selle poolkogemata avastatud meetodi tekkelugu on ta ise kirjeldanud järgmiselt: ühel päeval, olles taas kord sunnitud silmitsi seisma taimede ettekasvatamiseks vajalike tingimuste puudumisega, otsustas ta maja ainukese päikesepoolse aknalaua tagastada oma kassile ja läheneda probleemile uuest vaatenurgast. Üritades jäljendada looduslikke tingimusi, tõstis ta kaanega kaetud konteineritesse külvatud seemned ruumipuuduse tõttu juba talvel õue – lume ja pakase kätte kevadet ootama.
Talikülvatud seemned erinevate improviseeritud külvinõudega komplekteeritud konteinerites lume sulamist ja kevade saabumist ootamas.
Järgnesid kuud täis pingelist ootamist ja enda rahustamiseks oli ta plaani õnnestumise juba maha matta jõudnud, kui ühel varakevadisel päeval oma suureks üllatuseks paaris külvikonteineris rohelust märkas. Nõnda oligi talikülvi meetodile alus pandud. Trudi ei avastanud talvel seemnete külvamist, vaid pigem koondas oma kogemused toimivaks ja kergesti teostatavaks terviklikuks süsteemiks. Entusiastliku aednikuna ei jätnud ta oma katsetuste tulemusi enda teada, vaid asus neid kohe aiandusringkondadega jagama, kust need siis omakorda kulutulena Interneti aiandusfoorumitesse ja – blogidesse levisid.
2005. aastal lõi Trudi Davidoff talikülvi meetodit propageeriva organisatsiooni Winter Sown Educational Organization, mis korraldab meetodi koolitusi USAs ning kogub aednikelt annetustena seemneid, mida omakorda tasuta talikülvi esmaproovijatele jagatakse.
Talikülvamise rituaalid
Aasta kõige lühemat päeva – talvist pööripäeva, mis tavaliselt langeb 21. detsembrile, tähistatakse traditsioonilistes kultuurides tihtipeale eriliste tseremooniatega. Põhjapoolkeral tähendab see päev päikese tagasitulekut ja tema auks süüdatakse küünlaid või lõkkeid.
See on ka päev, mil Põhja-Ameerika talikülvajad tähistavad oma aiandushooaja algust, külvates pidulikult neli esimest konteineritäit seemneid. Neil konteineritel on kaunilt kõlavad poeetilised nimed: Mälestuste Seemned (Seeds of Rememberance), Elu Seemned (Seeds of Life), Emakese Looduse Seemned (Seeds of Mother Nature) ja Lootuse Seemned (Seeds of Leap of Faith).
• Mälestuste Seemneteks on mõne sellise taime seemned, mille õied meenutavad meile kedagi lahkunud kallist inimest. Näiteks oma vanaema mälestuseks valiksin kõikvõimalikes värvitoonides kosmosed (Cosmos), lillherned (Lathyrus) ja tokkroosid (Alcea), mida ta igal aastal väsimatult oma aeda külvas.
• Elu Seemnetena külvatakse taimi, mille õite magusalt lõhnav nektar meelitab aeda liblikaid ja mesilasi, nagu siilkübarad (Echinacea), hiidiisopid (Agastache), budleiad (Buddleja), salveid (Salvia) ja naistenõgesed (Nepeta).
• Emakese Looduse Seemned on aga mõne puu või põõsa seemned. Sellise nimetuse on nad saanud ilmselt oma rolli tõttu Maa ökosüsteemis. Teatavasti aitavad puud ja põõsad puhastada õhku, mida hingame, pakuvad oma võraga varju nii mullale kui inimestele ja loomadele, on pesapaikadeks lindudele. Seega on tegemist globaalsema mõõtmega: istutades puid ja põõsaid oma aeda või lähiümbrusesse anname oma väikese panuse nii kodukoha kui lõppkokkuvõttes ka koduplaneedi muutmisel rohelisemaks ja tervislikumaks elukeskkonnaks.
Väike suvikõrvitsaseemik on oma nina mulla seest välja pistnud. Soojalembesed köögiviljaseemikud tunduvad vahtplastist joogitopsidest lugu pidavat.
• Lootuse Seemnete alla kuuluvad asukoha aiatsoonist soojema tsooni (Eesti puhul oleks need 6. ja 7. tsooni) taimede seemned. Riskitakse teadlikult