sel lool on äraytlemata labane
et loll võib kirikuski peksa saada
nyyd kõikjal kahtlustest
et kas ma ikka Täpselt Tean kui Usun Teadvat
vist elu lõpuni ei vabane.
Mu Meeles Usk ning Teadmine koos pundarpõimes…
Ma omaenda Meelest pidin seda Teadma
nii tihedas et tihti vahet teha täitsa võimatu
ning mingit selgust sellesse ei too ka
too mõni jupp säält välja lõigatu
veel hullem
kindel Teadmine võib osutuda pelgaks Usuks
või arglik Usk võib osutuda kindlaks Teadmiseks
Ju ma siis ikka Tean…
Ju ma siis ikka Tean
et oma kestas kulgen
et Olen kulgenud
Tean päris kindlasti
just sama kindlalt-kindlusetult
kui Mõistetakse sõna Teadma
või Arvatakse Aimatakse
või lihtsalt Usutakse Teadvat
et kyllap kord kõik Teada On.
Ma võin ju Uskuda…
Ma võin ju Uskuda
et ilmaruum on lõputu
kui vaatan öösel Tähetorkeis taevast
kui konstrueerin oma silmaläätse
nii suureks nagu taldrik nagu tiik
Usk kasvab nõnda mõõtmatult
et Usun lõpmatustki Teadvat
ma võin ju Uskuda
kuid Teada ma ei saa.
Nii tohutuna Tundub Teadaolev Kõiksus…
Nii tohutuna Tundub Teadaolev Kõiksus
nii Kujuteldamatu Kõiksus Tundmatu
kuid siiski hiigelOlendit võin Kujutleda
kel keha yheks aatomiks On yks galaktika
ehk kyll mu Meelde mahub nyydki
pea saja Linnutee täit välgusähvatusi
nii pöörane On hiigelOlendina Kujutleda ennast
võiks pigem aimu saada sellest
et mida Mõelda võiks Peep kaduvväike
kes elada võiks juhuslikult
mu aju yhe aatomi elektronkatte elektronil
kus aatomtuum ta Päike – elektron ta Maa.
Peep Ilmet – PI…
Peep Ilmet – PI
yks märgistatud aatom
yksainus tollest seitsmest miljardist
kes mingit yhtset indleb moodustama
kuid samas
ka kaheksa tuule poole heitub hajali
yks PI – kes seotud
pere molekulis
ning arvutumais molekulle ahelais
veel huilgab VABADUST!
siis oma kesta peitub
teeb näo et teisi pole vajagi
PI-d veidi hõõrudes
õhk särtsatab elektrist
mis sähvib välja iga karva otsast
kas loob see pysiyhendusi
Meeles – teiste Meelis
ei seda keegi ette öelda oska.
Ah – yhtne inimkond…
ning selle yhisHuvi
kui rebestuvad juba perekonnad
kui rebestuste eelsed mõrad võivad välja lyya
ah – iga inimese Meeles
ah – iga hetk
pea pragudesse imbub pettumust kui vett
mis Teadagi et paisub jäätudes
nii Ongi ohus juba õhulossid
mis rääkida siis ehitistest noist
mis varakambritena õõnestatud kaljukivvi
või õhku pystitatud päriselt
suur yhtse inimkonna yhisHuvi õhuloss
Näib justkui kohe-kohe valmis saavat
kuid kui ykshaaval inimestelt kysida
mis On siis nende päris pakiline Huvi
jääb suurest õhulossist järele vaid Unelm
maad mööda laotub aga laiali
nii umbes seitsme miljardi hetkHuvi
leppimatut vastuoksust
ma hetkel Soovin – põuajärgne vihm et lakkaks.
Maa paistab eemalt ysna ymmargune…
Maa paistab eemalt ysna ymmargune
no pöörlemisest lopergune veidi
ka minu pea võib eemalt paista ysna ymmargune
kui nina pikk ja laperdavad kõrvad ära jätta
Maa peal ja selle ymber sädeleb nyyd ilmavõrk
nii kuis mu Meel On sädelemas minu ajukoores
kui kogu inimkirmetis maapinnal
Ongi inimkonna keha
ning ilmavõrgust saanud On ta Meel
siis minu Meel On sellest ainult yhe ajuraku jagu
yks seitsmest miljardist
kui nii siis nii
kuid rakunagi Unistan
et kerakaunis keha Oleks minulgi
ning kõik mu jäsemed
ka sellised mis seninägematud
säält välja ilmuksid vaid siis kui väega vaja
et väega kiirelt läbi õhu liikudes
mu keha võtaks tilga voolujoonelise kuju
mis aga vastu maad või myyri plartsatades
ei muutuks märjaks lärakaks
vaid kauniks võlukeraks taas ja taas.
Kui mingil viivul mikrokosmosesse kolib…
Kui mingil viivul mikrokosmosesse kolib
mu läbipõlend kest
see minu Meele elav pakend
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить