oli teeninud kõrgemat eesmärki. Tasuna järgnes sellele operatsiooni järgmine käik: haaramine.
Joonis 2.3
Tšingis-khaani põhjapoolsemad üksused, mida juhtisid Subedei ja ta ise, ületasid kiiresti „läbimatu“ Kõzõlkumi kõrbe lõuna poolt Araali merd. Jebe liikus samaaegselt lõunasse Khorasani vastu. Jochi-khaan jätkas Horezmi vägede sidumist, tegutsedes piki Muhhamadi rindejoont ehk Sõrdarja jõge (ehk Jochi-khaan oli Sun Zi üldüksuseks). Kui Muhhamed liigutas oma reserve ida poole, vastu Jochi vägedele, ilmus Tšingis-khaan neile „eikuskilt“ selja taha ja asus piirama Buhhaarat, mis asus 600 km Muhhamadi selja taga. Astumata isegi otsustavasse lahingusse, oli Tšingis-khaani väiksem armee nihutanud Muhhamadi armee (s.o muutnud enamuse sellest kasutuks). Vaatamata väikse käputäie sultanile ustavate vägede vastupanule kaotas enamik garnisonist ootamatu rünnaku tõttu võitlusvaimu ja suur linn – Buhhaara – vallutati.
Buhhaaras puhkas khaan ainult kaks tundi ja asus seejärel Samarkandi vastu, liikudes linna alla neljast eri suunast. Samarkand oli Horezmi kõige tugevam linn, kuid kaitsjad lõid mongolite julge sammu ees vabisema. Kaugusest lähenevate mongolite viirge jälgides pidasid kaitsjad ekslikult khaani kaasa veetavaid vange tema armee võitlejateks, ning hindasid mongolite jõude tegelikkusest suuremaks. Linn langes kuue päevaga ja Horezmi alistamine oli lõppenud.
Mongolite ainus tähelepanuväärne sõjaline tegevus oli seejärel sultan Muhhamadi sihikindel tagaajamine. Kuigi teda ei tabatud, kõrvaldas jälitustegevus efektiivselt sultani tema liidripositsioonilt. Pääsenud kord hädavaevu mongolite noolerahest, olevat isehakanud „Teine Aleksander“ kurtnud ühele oma ohvitseridest: „Kas tõesti ei ole kuskil maailmas rahu mongolite äikesenoole eest?“ Sultan suri kehvikuna väikesel Kaspia mere saarel.
„Kuigi nad ei pannud sultanile kätt külge, tapsid nad ta kaudselt siiski. Raskustest ja haigusest nõrgestatud islami suurisand heitis hinge oma saarekesel, olles nii vaene, et tema surilinaks sai ühe tema kaaskondlase särk.“32
Mongolite sõjakäigu analüüs näitab, et Muhhamadi armee operatiivtasandi raskuskeskmeks – ja tema kriitiliseks haavatavuseks – oli Buhhaara, mitte pealinn Samarkand. Ajaloolised tõendid toetavad seda väidet. Lähtudes arusaamast, et vaenlase raskuskeskme hävitamine või kahjutustamine nihutab ta jõud ja murendab võitlustahte või – suutlikkuse, peame leidma sündmustejadas punkti, kus Muhhamadi armee kaotas oma võitlustahte. Me teame, et nad võitlesid raevukalt, mille tulemusel kandsid mongolid suur kaotusi Otõraris, Hudžandis ja isegi Buhhaaras. Aga pärast Buhhaara langemist ei ole enam tõendeid Muhhamadi massiarmees valitsevast ühtsusest. Samarkand langes pea ilma lahinguta.
Miks siis oli Buhhaara operatiivtasandi raskuskese? Põhjuseks oli Horezmi võitlusdoktriin ja sultani ning tema kaaskonna vaatenurk sõjale. Buhhaara oli neile eluliselt oluline majanduslik keskus kahel põhjusel.
Esiteks oli see suurim linn ühendusteel aladele, kust sultan pärines – Khwarizmi. Teiseks – ja see on raskesti mõistetav punkt – oli linn oluline sellepärast, et seda ründas vaenlane. Enne kui mongolid linna juurde jõudsid, ei olnud Buhhaara Muhhamadi jaoks väga oluline. Ta pidas linna seisukorda ohutuks. Psühholoogiline mõju, mis tuleneb rünnakust ohutuks peetud maaalale (või läbi selle), on manööversõjas pidevalt korduv iseloomulik joon.
Näidetena saab tuua hertsog Marlborough’i suundumist Blenheimi, Wolfe’i ootamatut esilekerkimist Abrahami tasandikul Quebeci lähedal, Friedrich Suure üllatusrünnakut läbi soode Zorndorfi lahingus ja Wehrmachti liikumist „läbimatu“ Ardennide mäestiku kaudu aastal 1940. Need ja paljud teised juhtumid viitavad, et rünnakuga kaasnev šokk, mis tuleneb vallutamatu või läbimatu maa-ala kasutamisest, suurendab mitu korda selle maastiku väärtust, mida muidu tähtsaks ei peeta.33
Sellest suunitlusest tuleb järeldada, et manööversõja sihtmärgiks on vaenlase mõistus ja see rõhutab inimlikku mõõdet sõjapidamises, trotsides kurnamissõja mõtteviisi, milles arvestatakse jõusuhet ja kaotuste suhtarvu.
On õpetlik täheldada, et Tšhingis-khaani armeed olid vastastega võrreldes sageli üpris suures vähemuses. Aga tõsiasi, et pea kogu tema armee oli hobustel, andis kiiruses talle vastase ees ülisuure eelise. Nagu märgime siin ja ka 4. peatükis, on kiirus võtmetegur operatsioonihoo ülalhoidmisel. Nii oli khaanil võimalus kiirust kasvatades oma arvulist mahajäämust vähendada ja sellel oli tugev mõju tema vastasvõitlejatele.
Isegi tänapäeval kipume mõtlema „mongoli hordidest“ kui järjestikustest lõpututest inimlainetest. Tegelikult tuleb sõna „hord” mongolikeelsest sõnast „ordu”, mis tähendab lihtsalt „sõjalaagrit“. Khaani operatsioonihoog ei seisnenud massis, vaid kiiruses.
Ükski tänapäevase sõja teoreetiliste aluste uurimus ei saa välja jätta Napoleoni ajastut. Sama tähtis kui Napoleon isikuna, olid olulised ka paljud sotsiaalsed, poliitilised, tehnoloogilised ja sõjalised muudatused, mis toimusid enne teda ja tema eluajal. Eelnimetatud tunnusjooned muudavad aastad 1700 kuni 1815 veelahkmeks, kust tekkis moodne sõjapidamine.
Üritame oma lühikeses ülevaates võtta kokku edusammud, millel on olnud kestev mõju sõjandusteooriale ja – praktikale. Jätan Napoleoni uurimise teistele, see käsitlus ületaks antud raamatu mahu. Pealegi ei olnud Napoleoni geenius seotud tema enda uuenduslike leiutistega, vaid – nagu ka enamus ta biograafe on kärmed märkima – sellega, kuidas ta suutis kasutusele võtta ja kokku sulatada teiste saavutusi.
Rohkem kui ükski teine sama ajajärgu juht suutis ta märgata ja kasutada võimalusi, mis tekkisid tänapäevaste armeede algusaegadel.
Kõige kestvam alus Napoleoni ajastul oli kaheldamatult massilise teenistuskohustuse (Levée en Masse) kehtestamine ja rakendamine. Tegemist oli värbamissüsteemiga, mille abil Prantsusmaa suutis luua suured armeed. Sellist rahvuse inimjõu mobiliseerimist kui kõige dünaamilisemat võimu potentsiaali, mida rahva juhid saavad kasutada, nägi ette Prantsuse sõjandusfilosoof J.A.H. Guibert:
„Aga kujutlege, kuidas Euroopas võib tõusta rahvus, keda on õnnistatud energilisuse, geniaalsuse, ressursside, valitsusega; rahvus, kes kombineerib voorusliku kasinuse rahvusliku maakaitseväega ja see annab neile ühese plaani, kuidas saada suureks ja see ei kao süsteemist iialgi, ja see oleks, otsekui teataks, mismoodi pidada sõdu väheste kuludega ja elatuda saadud võitudest ning pole sundi rahanduslikel põhjustel relvi maha panna. Me näeme, kuidas need inimesed rahustavad oma naabrid ja ärritavad meie mannetuid põhiseadusi, nagu põhjatuul painutab peenikest pilliroogu.“34
Geniaalse Lazare Carnot’ loodud suurte rahvusarmeedega oli Napoleonil võimalik kasutada uut tüüpi võtteid, millele tema vastaste armeed ei suutnud vastu seista, tegutsedes ikka veel liiniliselt, nagu 18. sajandil tavaks. Kuid äkiline armeede kasvamine tähendas kohest mõju sõjaliste üksuste väljaõppele, varustamisele, rakendamisele ja struktuurile. Nagu enamiku revolutsiooniliste arengute puhul, olid ka tollased juhid aeglased uusi võimalusi kasutama, ning nii ongi väidetud, et Napoleoni suurus seisnes oskuses aru saada ja lõimida kasutada olnud vahendeid. Armeede kiire kasv kujundas tegelikult kõiki sõjapidamistahkusid. Esiteks ja kõige ilmsemaks oli operatsioonide keerukuse mitmekordne suurenemine, tingitud sõjasse kaasatud meeste arvu kasvust. Isegi tehnoloogia arengust tingitud mõjusid arvestamata jättes tõi suurenev armeede isikkoosseis 19. sajandi algul kaasa probleeme, mis panid proovile nii sõjaliste kui ka tsiviiljuhtide tahtejõu sellisel määral, mida keegi ei suutnud isegi ette kujutada. Amatöörlik sõjapidamine ei olnud enam võimalik: kui ohvitserid tahtsid olla edukad, pidid nad pühenduma täielikult oma elukutsele. Suurte massiarmeede olemasolu tõi otsekui luubi all esile nii briljantsed kui ka ebakompetentsed sooritused.
Armeede isikkooseisu kasvust tekkinud teine järelm oli strateegilise iseloomuga. Armeede suurenemisega hakkas vähenema võimalus „otsustavaks lahinguks“. Harvaks muutus võimalus tekitada üheainsa relvakokkupõrkega teise riigi relvajõudude lahinguvõimsusele