vaenlase päid maha lõikama.
Andrew noogutas: “Saan aru. Rahvusromantiline vabadusvõitlus. Väga liigutav. Väga tuttav.”
Andrew hakkas heietama väikerahvaste võitlustest impeeriumiga ning tellis jutu kõrvale järjest viskit. Vastasin talle lühikeste repliikidega, kuid kui kurguvalu viski mõjul kaduma hakkas, jutustasin talle ka ise mõned lood eestlaste vanemast ja uuemast vabadusvõitlusest. Vanemast põhiliselt seda, kuidas rehepapp mõisnikele käkki keeras, uuemast ajast pajatasin sellest, kuidas rahvuslik jäägripealik Kommer kommarist võmmile Pikarole tina andis ja inimesed lilledega Tallinna teletorni tankide eest kaitsesid.
Jan ei ilmunud ka kolme tunni pärast. Mul oli juba üpris hea olla. Andrew oli päris muhe papi. Kui kõrtsis viimase dringi kella helistati, võtsime veel ühed mehised viskid. Inglismaal oli kunagi selline seadusepunkt, mis küll keelas pärast ühtteist pubides jooke müüa, kuid lubas kaugelt tulnud rännumehele siiski keelekastet pakkuda. No eks siis pärast viimast drinki tõusnudki mehed lauast ja jalutanud naaberkülla, kus neile kui väsinud rännumeestele jälle juua anti. Poolel teel kohtusid nad naaberküla meestega, kes samal põhjusel nende küla pubisse siirdusid, jutustas vanamees. Ütlesin Andrewle, et kuna minu sõber ilmselt mulle järele ei tule, pean ise takso võtma ja hotelli sõitma. Rääkisin, et oleme Londonis ühe kunstialase projektiga seoses ning peame hommikul varakult tõusma, et vajalike inimestega kohtuda. Andrew ütles, et ülehomme toimub Londoni Ülikoolis parimatele Sotimaalt pärit tudengitele stipendiumide üleandmise galaõhtu ja tal oleks hea meel mind seal uuesti kohata. Sõber polevat probleemiks, ütles Andrew ja mainis, et ta olevat ürituse korraldamisega pisut seotud ning tal on seetõttu mõned kutsed kohe käepärast. Ma püüdsin küll vastu puigelda, kuid vanamees surus mulle kaks paberilipakat pihku ja saatis mu takso peale nagu parima sõbra. Kahtlustasin ikkagi, et äkki on ta pisut pede.
Kui ma hommikusöögilt tuppa tagasi tulin, mulistas Jan vannitoas. Küsisin, kuhu ta õhtul oli jäänud ja Jan ütles, et oli peep-show’d vaatamas käinud.
“See on inglaste ettekujutus striptiisist. Väikses putkas võtab mingi naine ennast riidest lahti ja ringis ümber putka paiknevatest kabiinidest saavad mehed seda väikeste luukide kaudu piiluda. Lased mündi pilusse ja luuk läheb natukeseks ajaks lahti. Ma tahtsin vaadata, kas sinna lõpuks mõni ilus naine ka tuleb, sellepärast istusin seal päris mitu seanssi. Ja siis ma ei leidnud seda urgast, kuhu sa jäid, enam üles. Käisin mitu pubi läbi ja lõpuks mõtlesin, et küllap sa oskad ise hotelli sõita,” seletas Jan.
“Huvitav, kas selline äri Eestis ka ennast ära tasuks? Paned luukidega kabiinid püsti ja mõne tüdruku ikka leiab, kes on nõus ennast väikse raha eest riidest lahti võtma,” arutles Jan.
“Nagu blondiini mänguautomaat: lase münte sisse palju tahad, mingit võitu ikka ei tule,” arvasin ja ronisin köhides voodisse teki alla tagasi. “Kuidas ei tule?” imestas Jan. “Paremal juhul kohe kakssada miljonit puhtalt pihku,” viskas ta nalja, aga jätkas siis tõsisemalt: “Mõtle ise, peale strippari ju mingeid kulusid praktiliselt ei ole. Aga raha tuleb iga õhtu!”
“Meil pead sa need kabiinid siis ahvikindlaks tegema, et vodkaturistid läbi seina ei läheks, kui tüdrukut näevad. Ja kabiinide koristamise ja desinfitseerimise peale pead kindlasti ööpäevaringse puhastusteenuse tellima. Minu meelest on see halb äriplaan,” ütlesin. Jan turtsatas ja lubas uurida, palju peep-skw-aparaadid maksavad, et otsustada äriplaani tasuvuse üle pärast investeeringu suuruse selgumist.
* * *
Jan: Minu mälu järgi jäi meie äriplaan katki, kuna me ei suutnud leida korrektset ametinimetust sellele inimesele, kes neid kabiine puhastama peab.
* * *
Siis ütles Jan, et temal on kõht tühi. Vastasin, et hommikusöök sai just pool tundi tagasi läbi. Seepeale teatas Jan, et läheb võtab kusagil tänaval kohvi ja võileiva ja kavatseb pärast seda Londonis City-Touri bussiga ühe ringi teha. Teavitasin teda, et minu tervislik seisund ei ole lahtises bussis mööda linna kolistamiseks koššer ja ma kavatsen veeta päeva hotellitoas ennast ravides. Jan pani jope selga ja siirdus Londoniga tutvuma.
* * *
Jan: Ma ei saa aru, mis see väike külmetus mehele teeb. Kui juba seal olime, tuli ka vaatamisväärsused üle vaadata. Millal me jälle Londonisse satume?
* * *
Täna on tervis juba parem. Külmetushaiguse koha pealt vähemalt. Pohmell aitab ebamugavustunnet üle kogu keha laiali jagada ja kokkuvõttes on päris normaalne olla. Korralik pohmell on iga kell etem kui nohu tõttu tatti täis pea.
Vedelesin eile terve hommikupooliku hotellis. Jan käis linna peal hulkumas ning kurtis tagasi tulles, et London pole tänavapildi järgi enam sugugi euroopalik linn. Igast viiest inimesest olevat ainult üks inglase näoga, ülejäänud aga kas araablased, aafriklased või hiinlased. Arvasin, et need ongi uusinglased. Jan arvas, et küllap saame varsti näha, kuidas kuulsast briti salateenistuse agendist James Bondist saab mustanahaline, sest spioon peab ümbrusesse sulanduma ega tohi silma torgata nagu valge vares värskelt küntud põllul. Mina ütlesin, et kui nii peaks juhtuma, siis hävitan ma kõik oma olemasolevad Bondi-filmid ja keeldun edaspidi sellenimelist kangelast tunnistamast. Sama hästi võiks King-Kong olla pingviin.
Seepeale hakkas Jan arutlema, kas James Bondi suur populaarsus naiste hulgas tuleneb tema autodest, lõhnaõlist või suurest ja alati laetud relvast. Ütlesin, et kui Bond mustanahaliseks tehakse, siis uute Bondi-tüdrukute hulgas populaarsuse saavutamiseks piisab, kui mees lõhnab nagu hamburger.
Näitasin Janile Andrew’ antud kutseid ning küsisin, kas ta tahaks pidulikule õhtule minna ja mõned tasuta kokteilid juua. Jan läks põlema ja arvas, et stipendiumide jagamisele tuleb kindlasti palju veetlevaid tudengiplikasid kokku. Ütlesin Janile, et talle kui tuntud seelikukütile peaks üritus kindlasti väga meeldima, kuna tegemist on šoti üliõpilastega, kelle hulgas on arvatavasti ka terve trobikond seelikutes mehi. Jan ainult mühatas selle peale põlglikult ja hakkas särki triikima.
Takso viis meid ülikooli juurde ja kutseid nähes juhatas uksehoidja meid suurde saali. Kelnerid pakkusid sisenejatele kandikutelt jooke ning inimesed istusid saali kaetud laudade äärde. Rahvas oli smokingites ja mõned mehed kandsid tõepoolest šoti kiite. Olime oma moodsates ülikondades nagu vaesed tudengid, kes on eksikombel Rotary klubi tuluõhtule sattunud. Sättisime ennast saali tagaseina äärde baari kõrvale sisse ja võtsime viskid.
Vaatasin ringi, kuid Andrew’d polnud näha. Jan jõllitas huviga šotlaste seelikute alt paistvaid karvaseid põlvi ja küsis, kas see on tõsi, et šotlased oma seelikute all aluspükse ei kanna. Soovitasin tal mõni mees tantsima paluda ja tantsu ajal vaikselt järgi katsuda. Jan vist solvus.
Tseremoonia algas. Järgemööda tulid kõnepulti tõsised vanamehed, kes igaüks oma fondi või asutuse stipendiumit kiitsid ning seejärel mingi tudengi välja kutsusid, et tollele aukirja või diplomit meenutav rulli keeratud tunnistus üle anda. Võtsime veel viskit ja vahtisime inimesi. Daamid olid kõik õhtukleitides ning vanuse poolest peamiselt meie isade-vanaisade eakaaslased. Seda rohkem oli neil kulda ja kalliskive kaelas. Jan arvas, et kui kõik need kõlinad ja ketid kokku korjata, võiks elu lõpuni juveeliäri pidada, ilma et peaks vahepeal kaupa juurde tooma. Arvasin, et kui me hakkaks seal ehteid röövima, jääks me elud nii lühikeseks, et poe pidamisele ei jõuaks mõeldagi.
Lõpuks ilmus kusagilt välja Andrew ning ronis kõnepulti. Tal oli jäme medalitega kett kaelas ja kõik suhtusid temasse väga aupaklikult. Andrew tänas ülikooli nimel kõiki stipendiumide maksjaid ja avaldas lootust, et stipendiumi saanud tudengid ikka oma sponsorite vääriliselt õpivad ja teadustööd teevad. Kõnet katkestati tihti aplausidega, kuigi minu meelest ei öelnud ta midagi eriti vaimukat või huvitavat. Küllap neil seal on lihtsalt nii kombeks. Viimaks teatas Andrew, et õhtu lõpetuseks tahab ta lavale kutsuda ühe väga erilise inimese, oma sõbra ja Londoni Ülikooli aukülalise.
“Ja palun, teeme talle aplausi. Eesti vabadusvõitleja, kunstiteadlane ja maailmarändur, mu hea sõber Rein.