et Flo rääkis edasi, püüdsin pilku püssilt lahti rebida. „… ja üleval on magamistoad,“ lõpetas ta. „On teil kohvritega abi vaja?“
„Ei, kõik on korras,“ ütlesin samal ajal, kui Nina venitas: „Noh, kui sa juba pakud …“
Flo paistis üllatuvat, kuid haaras mänglevalt Nina hiiglasliku ratastega kohvri ja hakkas seda jääklaasist astmetega trepist üles vinnama.
„Nagu ma ütlesin,“ hingeldas ta, kui trepi keskpostist möödusime, „magamistube on neli. Mõtlesin, et meie Clare’iga oleme ühes ja teie teises, Tom saab loomulikult eraldi toa, norm?“
„Norm,“ kinnitas Nina tõsise näoga.
Olin väga hõivatud uudisega, et pean tuba jagama. Olin eeldanud, et saan omaette toa, kuhu kõrvale tõmbuda.
„Siis jääb veel Mels – Melanie, teate küll – ka ilma paariliseta. Kuna tal on kuuekuune beebi, arvasin, et tema on tüdrukutest kõige rohkem omaette toa ära teeninud!“
„Mida? Ega ta titte ometi kaasa ei võta?“ Nina tundus selgelt häiritud.
Flo naeris kaagutades ja tõstis siis käe suu ette, summutamaks piinlikku häälitsust. „Ei! Lihtsalt ma arvasin, et tema vajab korralikku ööund rohkem kui keegi teine.“
„Ah, hea küll.“ Nina piilus ühte magamistuppa. „Milline siis meie oma on?“
„Tagumised kaks on kõige suuremad. Te võite Leega parempoolse võtta, kui soovite. Seal on eraldi voodid. Teises on kaheinimese baldahhiinvoodi, aga mul pole Clare’iga ühte heitmise vastu midagi.“
Flo peatus hingeldades trepimademel ja osutas heledast puidust uksele paremal. „Olge lahked.“
Toas oli kaks korralikku valget voodit ja madal tualettlaud, täiesti isikupäratud nagu hotellitoas, ja voodite vastas õõvastav kohustuslik klaassein, kust avanes vaade põhjapoolsele männimetsale. Siin oli seda veelgi raskem mõista. Maja taga kerkis künkanõlv, seega polnud imetleda mingit vaadet nagu maja ees. Pigem mõjus klaustrofoobselt – tumeroheline sein, mis hakkas päikeseloojangul juba sünkjaid varje heitma. Mõlemas nurgas rippusid rasked kreemikad kardinad ning pidin tõsiselt endaga võitlema, et neid mitte hiiglaslikule klaasseinale ette vedada.
Minu selja taga lasi Flo Nina kohvri mütsuga põrandale kukkuda. Pöörasin ümber ja ta naeratas laialt, paistes äkitselt peaaegu sama kaunis kui Clare.
„Küsimusi on?“
„On,“ kinnitas Nina. „Kas ma sees suitsetada võin?“
Flo nägu vajus pikaks. „Mu tädi vist ei luba sees suitsetada. Aga sul on rõdu.“ Ta maadles veidi aega klaasseinas paikneva tiibuksega ja paiskas selle siis lahti. „Siin võid suitsetada, kui soovid.“
„Super,“ kiitis Nina. „Aitäh.“
Flo maadles uuesti uksega ja sai selle siis kinni. Nägu pingutusest roosa, ajas ta end sirgu ja pühkis käed seelikusse puhtaks. „Tore! Jätan teid lahti pakkima. All näeme, jah?“
„Jah,“ kinnitas Nina pilkliku õhinaga ja selle varjamiseks ütlesin mina mõttetult valjult „Tänan!“, kuid see jättis minust ainult imelikult agressiivse mulje.
„Nojah, hea küll!“ pomises Flo ebakindlalt, taganes toast välja ja oligi läinud.
„Nina …“ ütlesin hoiatavalt, kui sõbranna üle toa marssis, et metsa imetleda.
„Mida?“ küsis ta üle õla ja lisas: „Tom on kahtlemata meessoost, otsustades kui kindlalt on Flo otsustanud tema märatsevad Y-kromosoomid meie õrnast naiselikkusest eemal hoida.“
Ma lihtsalt pidin turtsatama. Ninaga lihtsalt on nii. Ta saab andeks palju asju, mida teistele iialgi ei andestataks.
„Ilmselt on ta homo või mis sa arvad? Mis ta muidu tüdrukute õhtult otsiks?“
„Noh, vastupidiselt sinu arvamusele ei muuda teises liigas mängimine veel su sugu, minu arvates. Aga oota …“ Nina piilus oma kaelusest sisse. „Ei, kõik on korras. DD tissid on siin ja igati vormis.“
„Ma ei mõelnud seda, tead väga hästi.“ Lajatasin oma kohvri voodile, kuid siis meenusid pesemisvahendid ja luku avasin veidi delikaatsemalt. Jooksutossud olid kõige peal ja seadsin need korralikult ukse kõrvale nagu väikeseks märgiks varuväljapääsust. „Tüdrukute õhtud on osaliselt ju mehekeha ülistamiseks. See seob naisi ja homomehi.“
„Jumal, ja sa ütled seda alles nüüd. Täiuslik vabandus, miks sa sellega varem lagedale ei tulnud? Kas sa võiksid mu järgmisele tüdrukute õhtu kutsele vastata, kõigile kutsututele korraga: „Vabandage, aga Nina ei saa tulla, kuna ta ei ülista mehekeha.““
„Ole normaalne, ma ütlesin osaliselt.“
„Hea küll, hea küll.“ Nina pöördus taas akna poole, vaadates välja metsa, kus puutüved rohelise hämu taustal tumedate triipudena välja joonistusid. Nina hääles kõlas traagiline noot, kui ta lausus: „Ma olen harjunud, et mind heteronormatiivsest seltskonnast välja arvatakse.“
„Ah, mine perse,“ kähvasin pahuralt, kuid minu poole pöördudes Nina naeris.
„Miks me siin üldsegi oleme?“ küsis ta ühele voodile viskudes ja kingi jalast heites. „Ma ei tea, kuidas sina, aga mina pole Clare’i umbes kümme aastat näinud.“
Mina ei öelnud midagi. Ma ei teadnud, mida öelda.
Miks ma tulin? Miks Clare mind kutsus?
„Nina,“ alustasin. Mul oli klomp kurgus ja tundsin, et süda hakkas peksma. „Nina, kes …?“
Kuid enne kui jõudsin lõpetada, kaikus kajavast koridorist tuppa uksele prõmmimise heli.
Keegi oli ukse taga.
Korraga polnud ma sugugi kindel, kas olin valmis oma küsimustele vastuseid saama.
4
VAATASIME Ninaga teineteisele otsa. Mu süda peksis nagu uksekoputi kaja, kuid püüdsin säilitada rahulikku ilmet.
Kümme aastat. Oli ta muutunud? Kas mina olin muutunud?
Neelatasin.
Kõrgest aatriumist kostis Flo sammude kaja ja siis metallikrigin vastu metalli, kui tüdruk avas raske ukse, millele järgnes häältesumin, kui uksele prõmmijad sisse astusid.
Kuulatasin hoolega. Clare’i moodi nad ei kõlanud. Tegelikult tundus mulle, et kuulsin Flo naeru taustal midagi, mis kõlas selgelt … mehelikult?
Nina keeras end voodil ringi ja toetus ühele küünarnukile. „Niinii … tundub, et saabus Y-kromosoomiga Tom.“
„Nina …“
„Mis on? Miks sa mind niimoodi vahid? Kas lähme alla ja tutvume kukega kanakarjas?“
„Nina! Ei!“
„Mis ei?“ Nina heitis jalad põrandale ja tõusis püsti.
„Ära pane meid piinlikku olukorda. Teda.“
„Kui meie oleme kanad, on tema kahtlemata kukk. Kasutan terminit puhtalt zooloogilises tähenduses.“
„Nina!“
Aga läinud ta oligi, lippas sukis mööda klaasist treppi alla ja ma kuulsin ta häält trepikäigus kajamas.
„Tere, me ei ole ilmselt kohtunud …“
Me ei ole ilmselt kohtunud. Noh, Clare see siis küll ei olnud. Hingasin sügavalt sisse ja järgnesin Ninale koridori.
Esmalt nägin nende väikest salgakest ülevalt. Välisukse juures seisis kuklasse sõlme seotud siledate läikivmustade juustega tüdruk – ilmselt Melanie. Ta naeratas ja noogutas Flo jutu peale, kuid tal oli mobiil käes ja ta tippis hajameelselt ekraanil isegi siis, kui Flo rääkis. Teisel pool seisis tüüp, Burberry kohver käes.