saada, ma pean teile „kahe” panema, akna all seisab kogukas läikiva pealaega vanamees, vaatab mind irooniliselt ja puhkeb kõuehäälega naerma, see mees on akadeemik Haberman, ma lähen minema, ma olen väike õnnetu tohman, ma lähen läbi tühja koridori, selle seinad on kaetud helepruuniks lakitud urbsete saepuruplaatidega, laes ripuvad päevavalguslambid, on rohekassinine surnud valgus, täielik vaikus, koridor on sirge ja lõputu, äkki sihib mulle silma tumepunane valguskiir, ma tean, et seal kusagil on prožektor, ma ei näe enam midagi – selle peale ma tavaliselt ärkasin. Nüüd jõudsin ma Marina juurde, tema ei kahtlustanud midagi, pistis mulle reipalt mikrofoni pihku, ma tõstsin selle suu juurde, vaatasin enda ette, vaatasin paremale, vaatasin vasakule – ma ei näinud peaaegu midagi. Saal valgus silme ees ühtlaselt laiali, näod sulasid helekollasteks võnkuvateks ovaalideks, piirjooni polnudki. Millal ma ometi endale prillid muretsen?
Võib tunduda, et see kirjeldus on tugevasti liialdatud ja et ime veel, kuidas ma sealsamas paigas ära ei minestanud. Ütlen ainult niipalju, et see oli tõepoolest ime. Ma talun avalikke ülesastumisi väga halvasti, kuigi mul tuleb neid üsna sageli ette. Isegi kõige tavalisem koosolekurepliik sunnib mind närveerima. Iga kord, ükskõik millise avaliku esinemise eel põen ma rasket rambipalavikku. Aastatega olen õppinud seda teiste eest küllalt osavalt varjama, muud mitte midagi. See hirmuelamus aga, mida tundsin tol juuniõhtul Porkunis, ületas vist küll kõik eelmised.
Niisiis, ma ei näinud midagi, mul oli peos mikrofon ja mu põlved värisesid. Kuulsin, kuidas mu enese võõras hääl ütles: „Ehk saaks mõne tooli?”
Kui ma ulatatud toolile istusin ja pintsaku põuetaskust märkmiku välja sikutasin, rahunesin veidi. Seadsin märkmiku põlvedele, kummardusin siis mikrofoni kohale, puhusin sellesse – nii on kombeks – ja söandasin seejärel uuesti ringi vaadata. Uhh – mu silmanägemine oli tagasi tulnud. Noorukid, tüdrukud, nende uudishimulikud näod. Seal sosistas üks tüdruk teisele midagi kõrva. Seal aga haigutas pikkade sorgus juustega moepoiss avalikult. Tähelepanelikuna istus raamatukoi näoga noormees. Vaatasin vasakule: seal istus sinihall grupike, mille keskel kõrgus Oskari kuju. Fatme ei vaadanud minu poolegi. Mul hakkas paha ja piinlik, kohe samas tärkas aga mingi protestivaim. Valisin orientiiriks ühe prillidega poisi, sest prillitatud näod äratavad millegipärast suuremat usaldust. Köhatasin ja tegin teatavaks võrdlemisi usutava tõsiasja:
„Ma pole siia tulnud selleks, et teie peotuju ära rikkuda. Nii et andke mulle kohe märku, kui teil minust villand on.” Pidasin pausi. „Tahaksin veel teatada, et kui teil on mulle küsimusi, siis vastaksingi kõigepealt nendele. Muidu võib ju juhtuda, et räägin asjadest, mis ei paku teile huvi ja…”
Saal vaikis. Kogemuste põhjal teadsin, et küsimusi pole.
Ja äkki oli rambipalavik otsas. Nii oli minuga, muide, alati. Olin äkki täiesti enesekindel, mu hääl läks lahti, ajutiselt ununes isegi Fatme. Avasin märkmiku ja lugesin sealt: „Sissejuhatus.”
„Nagu teile juba öeldi, võtsin hiljuti osa ühest ümbermaailmareisist. See oli mulle suureks auks, ja pean ütlema, tõsiseks vastutuseks. Kuulusin gruppi, mida juhendas maailmakuulus teadlane professor Aruturjan. Viibisin laeval Jenissei-III ühe aasta, neli kuud, kuus päeva ja kaksteist tundi…”
Kolme või nelja minuti pärast – rääkisin parajasti millegipärast „mõnest jõleda välimusega süvaveekalast, kelle pärilikkusega pole kõik korras” – hakkasin juba oma jutu sisu tajuma. Senimaani oli olnud üksainus paaniline mure: mitte toppama jääda. Veel natuke aega hiljem – nimetasin siis Nirenbergi, Khoranat ja Holley’t – tajusin, et mu hääl on üsna rahulik ja isegi nagu veenev. Seejärel jõudsin otsapidi teadusliku julguse juurde. „…Tahaksin teile mõningate näidete ja ajalooliste seikade taustal rääkida julgusest uskuda ja eksida, julgusest kahelda isegi aksioomides, ja kui ma nüüd just väga rängalt ei eksi, siis on see just seesama teema, mida ühel noorel mehel sobib teistele noortele inimestele rääkida ja mis lubab mind uskuda ja loota, et mu konarlik jutt teil lausa ühest kõrvast sisse, teisest välja ei lähe… Niisiis: pikka iga, head tervist ja palju päikest neile, kes julgevad uskuda võimatut, olgu see teinekord kas või muinasjutt… Nüüd räägin ühest koolipoisist, kes ei uskunud Newtoni kolmandat seadust…”
Mu vestlus kestis kokku pool tundi. Võib-olla ka rohkem. Ma ei mäleta. Igatahes ei kukkunud ma päriselt läbi. Kui olin ka paarile küsimusele vastanud, tundsin ennast rammetuna ja tühjana. See polnud paha tunne. Olin liigutatud, kui mulle kingiti kimp punaseid tulpe ja suur puulusikas, mille varrele oli põletatud kohanimi „Porkuni”.
Aga siis, kui ma, lilled süles ja lusikavars kõvasti pihus, oma koha poole tüürisin, tuli mulle kõik meelde, mu süda hakkas kloppima, veri valgus põskedesse, hädiselt naeratades poetasin lilled Fatme põlvedele, pobisesin midagi, võtsin taskust suitsupaki ja trügisin väljapääsu poole…
Trügisin väljapääsu poole, mudisin sigaretti, et kõik ikka mõistaksid, et lähen suitsu tegema. Tegelikult oli see paaniline põgenemine.
Trobikond noorukeid tegi mulle viisakalt teed, läksin kiiresti läbi vestibüüli ja astusin tualettruumi, kus lõhnas vängelt odava veini järele. Nurgas vedeleski purunenud kaelaga pudel, peedivärvi loik selle ümber. Süütasin sigareti ja tõmbasin pahinal mitu mahvi. Ma olen kadunud mees, kui ma kohe midagi ette ei võta. Mida, ah? Mida? Läksin huuli puredes kraani juurde, keerasin selle lahti ja jõin pika janu. Siis läksin kitsa avatud akna alla. Tumesinises vihmases suveöös seisis raadiorahva pimedate akendega buss. Räägiks juhile augu pähe, las viib mind kohe praegu Rakverre, ööbin jaamas. Panen koti pea alla ja magan kõval pingil. Või veel õigem: istun rooli taha ja põgenen. Kuradi kurat, põgenen jah! Jumal-jumal, mis nüüd saab? See plika räägib nüüd kõigile, kuidas ma talle abieluettepaneku tegin. Oskar teeb sellest anekdoodi, Korelli joonistab mu „Pikrisse”. Elu seeski ei tõsta ma enam jalga Raadiomajja, vestelgu seal inimesest ja loodusest ja huvitavast geneetikast edaspidi keegi teine! Lõpp on ka meeldivatel hilisõhtustel kohvijoomistel Kunstiklubis, kuhu mõni loominguline koolivend mind mõnikord sisse viis… Istun aga jah rooli taha ja põgenen ära kaugele, just nimelt. Ma olen amatööride kursustel käinud.
Väljast kostis mootorratta põrinat. Hüplev valgusvihk langes bussiküljele. Mootorratas peatus bussi kõrval. Viskasin suitsu ära ja läksin vestibüüli tagasi.
Ühes nurgas seisis sõõris trobikond noori. Astusin lähemale. Kuno Korelli istus, piip hambus ja silm kissis, ning joonistas šarži paksust poisist, kes passipildiilmelisena tema ees pingil istus.
„Aa… Kaaro? Noh?” märkas Kuno mind.
„Töötame?”
„Mhmm…” noogutas Kuno. Ta piip oli kustunud. Paar sammu eemal võrdlesid kolm või neli kõhklevat tütarlast valminud šarže originaalidega. Neiud varjasid üksteise eest pettumust.
Keegi puudutas mind varrukast. Ma ei julgenud ennast liigutada.
„Kuule, Neem, ära sa siin irdu midagi massidest,” ütles Marina tähendusrikkalt. „Sinule tahetakse küsimusi esitada. Sinu kohus on teadmishimuliste janu leevendada. Selge?” Ja teisel, juba inimlikul toonil: „Neiuke väga palus. Ta ei julgenud üksi tulla. Näed, seal!”
Ruumi hämaramas osas istus võõras tütarlaps. Marina viis mu tema juurde.
„Ega kurat polegi nii hirmus, nagu teda joonistatakse, eks ole ju?” ütles Marina naerdes ja läks minema. Tömbi tundega vaatasin talle järele. Miks ta küll niimoodi ütles?
„Ma palun väga vabandust… väga,” sosistas tütarlaps. Märkasin, et tal olid pikad tumepruunid juuksed. Temast tuli meeldivat tagasihoidlikku lõhna. Need olidki vist juuksed, mis niimoodi lõhnasid. Ja tal oli puhas kohkunud ilme. Ta jätkas: „…aga te rääkisite nii huvitavalt… Ja ma tahaksin teile midagi…”
Mind puudutati taas varrukast. Ma ei julgenud ennast liigutada.
„Kas sa arvad, et sind peab tingimata meeleheitlikult taga otsima?” küsis Fatme. Ta kordumatu hääl võnkus küllalt kurjadel toonidel. Ma tõmbusin tahtmatult kössi ega pannud kohe tähelegi, et ta oli „sina” peale üle läinud.
„Vabandage,”