saate ka sellega hakkama?“ lausus ta.
„Seda julgen ma küll lubada,“ ütles mees. „Pealegi teeks see mulle au. Äärmiselt harva avaneb võimalus töötada sellise iludusega.“
Ta taipas sedamaid, et öeldut võis valesti tõlgendada, kuid naine ei paistnud midagi tähele panevat.
„Just täpselt,“ ütles ta. „Sellepärast ma küsingi eriti selgelt. Et juhul kui ma jätan kella praegu teie juurde, siis kas teil on kindlustus ja muu säärane?“
„Loomulikult. Mul on seif ka. Kuigi selle kella väärtust oskan ma vaevalt hinnata.“
Naine naeris sõbralikult ja nägi rahulolev välja ning asetas oma õhukesed helepruunid kitsenahast kindad letile.
„Hästi. Siis oleme kokku leppinud. Millal ma võin sellele järele tulla?“
Mees vaatas seinakalendrit.
„See oleneb muidugi pisut sellest, mis sel ikkagi viga on. Võib olla ainult laagrid, mis vajavad puhastamist. Aga kui ma helistan teile arvatavasti millalgi järgmisel nädalal, kas see sobib?“
Naine ümises vastuseks ja mees kirjutas kärmelt välja vastuvõtukviitungi.
„Nimi?“
„Driessen.“
„Telefoninumber?“
Naine andis talle mobiilinumbri, mille mees kiiresti hariliku pliiatsiga üles kritseldas.
„Muide,“ ütles ta, kui hakkas kella väiksesse kilekotti panema. „Ehk võin ma saada ka toosi? See lihtsustab tavaliselt hoidmist.“
Naine naeratas ja võttis toosi taas oma käekotist välja.
„Kahjuks.“
Ta pööras toosi. Nüüd nägi mees, et seal oli veel üks snepperlukk, mille naine avas.
Sees lebas – ta oli sunnitud laubalt higi pühkima – veel üks taskukell. Ka sellel oli Ball-Howardi kaubamärk. See oli täpselt samasugune nagu esimene ja ta vuristas omaette, justkui loeks oksjonikataloogist: üks repiiteriga taskukell, kolmikkronoskoobi ja kuufaaside näitajaga, üleni kullast ja ääristatud kaheteistkümne kalliskiviga, üks iga tunninumbri jaoks.
„Issand jumal,“ ütles ta ja ohkas. „Midagi nii pöörast pole ma veel näinud,“ naeris ta. „Kaks tükki! No täitsa lõpp. Ta pidi ikka palju kulda uhtma!“
Naine ainult muigas vastuseks.
„Niisiis …“ ütles ta ja justkui tõmbas veidi hinge, uurides lähedalt kelli, mis nüüd letil teineteise kõrval lebasid. Need olid täpselt ühesugused ja mõlemad täiesti perfektses seisukorras. „Mul on tegelikult raske ette kujutada, et veel mõni selline kell üleüldse võib olemas olla. Ja ma pean siin kogu maailma silmas. Need on ju täiesti unikaalsed.“
„Ahaa, nojah, see klapib küll tõesti. Me oleme otsinud internetis ja äärmise diskreetsusega ka järele pärinud paarilt Ball-Howardi kollektsionäärilt. Kuid paistab, et midagi sarnast olemas ei ole. Me tavatseme oma suguvõsas neile mõelda kui kahele õele. Neil on tegelikult ka suguvõsanimi, neid kutsutakse Vereõdedeks. Mõtleks, kõik need totrad perekonnalood. Aga jah, see on selge, et kahe omamine on eriline,“ ütles ta naeratades.
„Ühte omada on uskumatult suur asi,“ ütles mees ja sirutas ennast. „Aga see seal käib siis hästi?“ sai ta üle huulte.
„Muidugi,“ ütles naine ja pani toosi kinni. „Teine käib suurepäraselt, see on mul alati kaasas. Ainult esimene jääb maha.“
Tekkis väike paus, enne kui naine väljapääsu poole pöördus.
„Nõndaviisi siis. Kuulmiseni järgmisel nädalal!“
Mees järgnes talle ukse juurde ja tundis teel naise rasket ja magusat parfüümi.
„Sellega ei tule mingeid muresid,“ ütles ta ja tegi ukse lukust lahti. Naine vaid noogutas vastuseks ja lipsas midagi ütlemata välja puhtasse kevadõhku, kadudes kiiresti eemale säravvalgesse Audisse, mis seisis pargituna Östgötagatani nurgal.
Sedamaid oligi ta juhiistmel, auto mootor käivitus ja auto kadus vilisevate rehvihelide saatel majanurga taha.
Pikkamööda uuris Arvid töölauda, kus Ball-Howard ultrahelipesu kõrval lebas. Issand jumal, milline kell! Sellega peab äärmiselt ettevaatlik olema.
Ta avastas nüüd musta numbrilauaga Omega Seamasteri, mis lebas töötooli peal.
Justnimelt, jah, pööratava raamiga. Ma ju lubasin, et see saab homseks valmis. Pean nüüd tõesti tööle hakkama, kohe kui lõunasöök söödud.
Lõunasöök. Kuid aaret ei saa üksi ruumi jätta.
Ta pani kella kilekotti ja pistis selle siis oma kõige usaldusväärsemasse jakitaskusse, sellesse rinnapealsesse, klapi ja trukiga. Ta pani valvesignalisatsiooni peale, keeras valgel trellidega uksel väikese puidust sildi „Suletud“ õiget pidi ja lukustas ukse.
Hetk hiljem seisis ta kaasa pakitud lambalihavarda, bulguri ja tzatzikiga Etzny grillrestorani ees.
Päike, jah, tuleb juhust kasutada.
Ta läks mööda Ringvägenit, möödus Skanstullist ja liikus edasi Söderi haigla poole. Terve tee hoidis ta paremat kätt kellaga jakitasku ees, justkui kaitseks. Ta taipas, et kujutab seda endale ette, kuid tundus, nagu oleks kell seal taskus pisut kuumaks läinud. Nagu oleks see väike ümmargune kivi, mis on jäetud lahtise tule lähedale kiviplaadile.
Söderi haigla järel põikas ta Tantolundeni parki ja läks aianduskruntide piirkonda, kus ta oma rõõmuks leidis enda alalise pingi, vaatega Årstavikeni lahele, vaba olevat.
Päikesepaiste muutus üha soojemaks ja pilved õhemaks. Kaks musträstast istusid ja laulsid lähima maja katuseharjadel. Ta istus maha ja pakkis toidu lahti ning otsis pilguga kajakaid, kes teda vahel ärritasid.
Jajah, kevadtööd on käimas. Mitmel väikesel aiamaal käisid omanikud ja nokitsesid ning aiamajades mängisid raadiod ja kõlisesid kohvitassid.
Ühe korralikuma majakese juures arutas mitu vanemat naist kü-simust, kuidas tappa pruune mõrtsuktigusid, kes olid kogu piirkonna nuhtluseks. Arvid avas lahja õlle purgi, lõikas grillvarda kahest lihatükist ühe väiksemaks ja kastis selle kastmesse. See maitses täpselt sama hästi nagu tavaliselt. Kaugemal peesitas vanas kokkupandavas toolis paksus sulejopes vanem proua ja tervitas rõõmsalt terjerikutsikaga jalutavat noort naeratavat meest, kes temast kitsal jalgrajal möödus ja aiamajade piirkonnast läbi jooksis. Lõhnas muru ja koheva mulla järele. Maapinnal ühe äsjavärvitud valge lattaia juures õitses väike puhmas harilikke lumikellukesi. Kevad. Mõelda, et see on ühteviisi imeline iga kord, kui see saabub.
Norrmalm, Stockholm, 8. aprill, kell 13.02
Stockholmi raudteejaama üheteistkümnenda tee perroon oli rahvast täis ja reisijad tunglesid suurtes parvedes äsja avanenud uste ees. Vagunisaatja, keskealine naine, seisis teise vaguni juures ja lehitses reisijatenimekirju, sellal kui perroonikella minutiseier end ühe sammu võrra edasi nihutas. Järjekorras viimased, noorem paar lapsevankriga, liikusid viimaks viienda vaguni juures kogu oma kandamiga rongi peale. Kergkärus istuv hõredate juustega väike poiss lehvitas suitsetavale vanemale mehele, enne kui uksed ettevaatlikult sulgusid. Viienda ja kuuenda vaguni ees oli endiselt näha lühikeses järjekorras seisvaid inimesi, kes ootasid rongi sisenemist, ent kui minutiseier näitas 13.03, oli perroon ühtäkki täiesti tühjaks saanud, üks noorem mees välja arvatud, kes akna poole õhusuudlusi saatis.
Täpselt siis, kui minutiseier ennast sammu võrra edasi nihutas, tõstis vagunisaatja käe õhku, asetas vile suule ja astus ainsast veel avatud uksest kolmandas vagunis rongi peale.
Kolm sekundit hiljem olid uksed iseloomuliku sahinaga sulgunud.
Ja siis, peaaegu märkamatult, hakkas rong liikuma, libisedes aeglaselt Stockholmi raudteejaamast välja ja edasi üle Centralbroni silla lõunasse, Riddarfjärdeni lahest ja Stadshuseti tornist mööda. Ikka lähemale Riddarholmeni saarel asuvatele kõrgetele