inimese, geeniuse märk, labastele, igapäistele nõudmistele vastu hakata, nende tardunud seadusi vangutada, raputada. Aga sääl on ometi suur vahe. Kõrgeandeline lõhub ja ehitab; väärandeline, degenerant lõhub ja eksitab. Väärandeline nõuab uuendusi, sellepärast et ta endisi nõudmisi ei jõua täita, kõrgeandeline sellepärast, et tema jõud tavalistest nõudmistest üle käib. Väär-andeline arvab enam teha, kui ta võib; kõrgeandeline võib enam teha, kui ta arvab!
Need read “sissejuhatuseks” on kirjutatud, et osavõtmist, “küsimist” äratada meelehaigete saatuse, nende hingeelu oleku kohta. Loodan, et järgnevad peatükid vaimuhaigete õpetusest mõnda huvitama saavad, mõnda enam enese ja teiste üle järele mõtlema ajavad. Nad edendagu osaltki enesetundmist ja iseteadvust. Meie tahtmine on vangis meie loomuse käes. Seda teadmist saavad järgnevad arutused tõendama. See teadmine saab ühtlasi iseenese austamist vähe alandama ning oma vendade süüdistamist vähendama. – Ei hääd jõua me teha omast võimust – kuidas me jaksaksime halba teha? Oleks see meie olemine, teiseks meie tegemine: meie oleksime kõik hääd. “Ei mitte mina, vaid see, kes minu sees on…”
Eksin korra kogemata,
Teise korra tahtemata.
Teie arvamine läheb minu omast lahku. See aga ärgu sünnitagu mitte vaenu. Loodan kindlasti, et järgnevad arutused üheskoos meie lahkuminevaid meeli jälle lepitama saavad.
Vaimuhaigused on pääajuhaigused, sellega käivad nad arstiteaduses sisemiste haiguste liiki. Ligemalt asja ära määrates peame ütlema: vaimuhaiguste juures põeb pääasjalikult aju hall koor, mida nii mõistuse kui ka vaimuhaiguse kandjaks peetakse. – Vaimuhaiguste olu õigeks arusaamiseks on sellega tingimata tarvis ennast pääaju ehituse ning aju üksikute osade talitustega tuttavaks teha. Minu eeskavast viiks see mind kaugele, kui hakkaksin siinkohal sellest keerulisest koest pajatama ning aju, mõistuse asupaiga ehitust ja sisseseadet pikemalt kirjeldama. Sellepärast juhatan ma dr. Hellati “Tervise õpetuse” juurde, kuhu see agar eesti arstiteadusliku kirjanduse teeajaja asjaliku osavusega “ergukava” kunstilisest koest ja talitusest teaduslikke kujutusi ning kirjeldusi üles pannud. Olgugi nad ligi 10 aasta eest kirjutatud, võib neid siiski tänagi, mõne muudatusega, kasulikult tarvitada. Uuemal ajal on pääaju kohta dr. Aavakivi “Lõbulehes” (1900) seletusi toonud. Meie katsume oma jutu jooksul siin ja sääl ka mõnda tarvilist tähendust aju anatoomia kohta teha.
See aju hall koor peidab eneses Meynerti pääliskaudse lugemise järgi umbes 1000 miljonit pisikest rakukest, mis üksteisega õrnade ergukiudude läbi ühenduses seisavad. Nende rakukeste tegevust ja talitust rikutakse mitmesuguste asjade läbi, nii et nad oma kohust ei jaksa täita, nagu seda hinge iseteadvus nõuab. Niisugune rakukene jääb kergesti põdema. Ei saa ta vere kaudu küllalt toitu veresoone sulgumisel või tardumisel, hakkab ta kõdunema. Mitmesugused halvad ained, millega inimene vere kaudu oma pääaju uhab, nõrgendavad niisuguse väikese loomuse eluvõimu. Kogu rakukesi on pärandusena omale kidura, nõrga loomuse saanud. Üks rakukene on teistega kiudude läbi ühenduses. Teadagi siis, et temaga ühes ka need rakukesed kannatavad, mis temaga ühte heitsid: kui köis katkeb, katkevad kõik, kes köie otsast sikutavad. Kõiksugused batsillused oma kihvtise väljaheitega käivad nende rakukeste elu pääle! Päris ime, et inimese pääaju siiski ligi 70 aastat kõigele jõuab vastu panna.
Kuidas teeb see hall ajukoor mõistuse tööd, kuidas see sünnib? Meie võime aju talitust ja tegemist võrrelda ajalehe talitusega, toimetusega. Toimetus Raekojas tähendaks siis aju koort, üksikud kaastöölised toimetuses – keskkohtasid, centra, ladujad ja teised aitajad, need on – rakukesed. Kõik kokku töötavad päätoimetaja, iseteadvuse juhil, tahtmise järgi. Selle terve iseteadva kogu ühtlane töö avaldab ennast sõnades – “Postimehe” veergudes ja juhtkirjades. – Kõik need üksikud talitajad kaastöölised (centra) saavad endale toitu, sisu oma tööks väljastpoolt sõnumisaatjate läbi, telegraafi teel ning muul kombel. Need välimised ained, ärritused, on ajalehe toimetusele nii tähtsad, et ta ilma nendeta varsti kängu jääks, vähemalt avaliku ajalehe kohuseid mitte täita ei suudaks.
Just sarnane avalik häälekandja on oma teguviisi ja talituse poolest meie pääaju: ka tema teadvus saab oma toitu ainult sõnumitoojate – meelte kaudu. Quod non fuerit in sensu, non potest esse in conscientia, s.o. ainult see, mis enne meeltest läbi on käinud, võib meelevallas olla. Meelevald = Bewußtsein = teadvus, tundmine = Empfindung, tundmus = Gefühl. Keskkohad, centra, koguvad meeltest ärritusi ning laotavad neid tarvilikesse ajuosadesse laiali, mille läbi mõistuse mõistlik tegevus sünnib.
Meeled – neid loetakse tavaliselt 5, neid on aga õieti palju enam – meeled on abinõud, mille varal mõistus, aju kõik saab, mis temal on, nende najal on hingeelu üleüldse võimalik. Sest niipea kui meeled – silm, kõrv, nina, keel, nahk – oma tööd katki jätavad, on ka iseteadvus otsas. Seda ütlust on katsete varal mitutviisi tõendatud. Pandi näiteks inimene pimedasse ruumi, kus mingi asi tema meeltele ärritust ei andnud – ning inimene langes unne – iseteadvuseta olekusse. Teadvus, iseteadvus võib ainult sääl olla, kus vähemalt mõned meeled töötavad, kus ärritus väljastpoolt olemas on.
Selle võrdluse najal oleks kerge näidata, kui mitmesugused takistused mõistuse talituses võivad olla ning kui mitme koha pääl need rikked võivad aset võtta. Sääl võib sõnumisaatja haigeks jäänud olla, telegraafitraat on katkenud; traat on niisugusest juhtumisest teatust toonud, mida sugugi olnud ei ole. Pääaju talituses räägiksime meie sel korral: kõrv on kuulmise kaotanud, kuulmise närv on rikutud; inimesel on nägemused, viirastused (hallutsinatsioonid). Missugustel põhjustel ajutalitus rikutud saab, sellest räägime teine kord.
Meie õpetus käib siis niiviisi: vaimutegevus käib pääajutegevuse kõrval, iga hingemuudatuse juures leiame kohaseid muudatusi ajus, iga rike ajukoores tähendab omakohast riket vaimu tegevuses. See lihtne vaade vaimuhaiguste kui pääaju haiguste pääle on viimase aja võit. Enne seda anti mõistusele kõiksugused kohad kehas asupaigaks: maks, süda, vedelik ajuhoonetes jne., sedamööda oli ka vaade meelehaigete pääle. Kui ka meie aja vaimuhaiguste arstid aju meelehaiguste asupaigaks tunnistasid, ei leidnud nad sääl mitte igakord oodatavaid muudatusi haiguste järgi. Alles mineval aastasajal tohtis Nisse, Heidelbergi agar teadusemees ja julge tunnistaja oma ülesleidmiste ja teiste uurimiste põhjal kinnitada: iga vaimuviga sünnib ajurikke läbi, iga vaimuvääratusega käib kõrvu pääaju vigastus, mida praeguse aja abinõudega võimalik igaühele ette näidata, kes asjast aru tahab saada.
Seda teadusemeest peame uskuma, kui meie ka kahelda julgeme, et temal tõesti võimalik on kõiki aju haiguslikke muudatusi nüüdsete abinõudega üles leida. On nõnda lühikesi ja äkilisi vaimusegadusi, mis niisama ruttu kaovad, kui nad tulnud. On raske uskuda, et nad nähtavat jälge ajusse järele jätaksid, mida meie Nisse veel pärast surma oma suurendamisklaasi all ette näidata võiks. Ükskord, täiendatud ja parandatud abinõudega saab see meil kindlasti võimalik olema.
Kui kitsamas tundjate killas ülemal kirjeldatud õpetus maad on võtnud, – kaugeltki pole lugu nii laiemas, ka haritud ringkonnas. Hiljuti rääkisin ma veel ühe teadusemehega, kellel muidu asjade kohta enam arusaamist on kui minul ja sinul kokku, – ta pidas vaimunõrkusi halva kasvatuse, patuse elu süüks. – Vaimunõrkus on aga nõndasama patu süü, nagu nohu patu pärast on.
Arvatagi, kui teadusemees nii arutab, siis levib vähem tarkade killas veelgi vastakamaid arvamisi meelehaiguste kohta.
Ei olegi palju aega tagasi, kui psühhiaatridki meelehaigust patu tagajärjeks arvasid. Mineva aastasaja algul (1810–40) sünnitas see küsimine ägedat vaidlemist vaimuhaiguste arstide ringkonnas.
Esquiral Prantsusmaal, keda praeguse aja vaimuhaiguse õpetuse loojaks ja isaks kiidetakse, oli oma kaine ja terava vaatlemisviisiga õige tee nende saladuslike haiguste piiridesse üles leidnud. Tema igast usulisest targutamisest ja tõeteaduslikust käänlemisest vaba ilmavaade rajas õpetuse, mida ärksamad õpilased Prantsusmaal kuni seniajani täiendasid ja laiendasid. Kõik nad õpetasid, vaimuhaigetega tuleb ümber käia nagu teiste haigetega, nende eest hoolitsegu arstid. – Saksamaal oli lugu selsamal ajal hoopis