Ava Lavenderi iseäralikud ja kaunid kannatused. Leslye Walton

kohta, kuhu William Peyton oli poissi tema nägusasse näkku tulistanud.

      Teine peatükk

      1920NDATE KESKEL PAIKNES KESET kasvavat Seattle’i linna Washingtoni osariigis üks väike tähtsusetu linnaosa. Selle linnaosa kuulsust, mis jäi Beauregard Roux’ armastatud Manhatine’ist umbes viie tuhande kilomeetri kaugusele, varjutasid hiljem, 1960ndatel Fremonti boheemlased ning peamiselt jäi see meelde künka otsas seisva maja tõttu Pinnacle Lane’i otsas. Meelde jäi see sellepärast, et selles majas elasin mina.

      Maja oli võõbatud kahvatulillaks. Seda ümbritses valge avatud veranda ja kaunistas sibulkupliga torn. Teise korruse tubadel olid hiigelsuured eendaknad. Majal oli katuseplatvorm, mis avanes Salmoni lahele.

      Selle maja ehitas 19. sajandi lõpus ühe Portugali laeva kapten ja ehitise nukumajalik võlu oli inspireeritud tema noorema õe lemmikmänguasjast. Fatima Inês de Dores oli alles laps, kui pärast mõlema tema vanema surma saadeti ta Seattle’isse venna juurde.

      Aastaid meenutasid naabrid tillukest nägu päeval, mil tüdruk oli saabunud: tema huuled olid lõhenenud ja pakse tumedaid kulme varjas osaliselt rohelise keebi kapuuts. Nad meenutasid halvakspanuga, kuidas tema venna nägu ihast lõõmama lõi ja sõrmed hõõgusid, kui ta tüdruku hobuvankrilt maha aitas.

      Kõik need kuud, kui vend merel viibis, elas Fatima Inês mitte niivõrd kui laps, vaid kui abikaasa või armukese naasmist ootav naine. Ta ei lahkunud kunagi kodust ja keeldus omavanuste lastega kooli minemast. Päeval veetis ta aega majakatusel koos tuvidega, keda ta pidas kui koduloomi. Roheline kapuutsiga keep üll, vaatas ta katuseplatvormilt merele, kuni tumedanahaline majapidajanna, kes talle süüa valmistas ja ta magama sättis, teda tuppa sundis minema.

      Kevadel, kui kapten pikalt merereisilt naasis, tõi ta õele uhkeid kingitusi: käsitsi valmistatud, nahksaabaste ja metallmõõgaga marioneti Itaaliast, elevandiluust ja eebenipuust doominokomplekti, morsakihvast graveeritud kaardimängulaua, mille ta oli eskimotelt vahetuskaubana saanud, ning alati kimbu lillasid sireleid.

      Terve aja, kui kapten kodus viibis, eritasid lillad õied õhku oma peadpööritavat aroomi ja öösiti tuksles maja väidetavalt kõhedalt kuldses kumas. Veel aastaid hiljem, ka siis, kui laevakapten ja tema õde enam Pinnacle Lane’i otsas asuvas majas ei elanud, saatis sirelilõhn ümbruskonda jumalakartmatuid värelusi.

      Neil kevadkuudel olid kirikupingid ebatavaliselt täis.

      Terve naabruskond oli ehitatud väikest Fatima Inêst silmas pidades. Kapten de Dores oli heategija postkontori ehitamise taga, kuhu ta võõrastest sadamatest nooremale õele pakikesi saatis. Ja algkooli toetas ta isegi pärast seda, kui Fatima keeldus seal käimast.

      Üsna veidra vahejuhtumi järel, milles oli oma osa lähima katoliikliku koguduse preestril, ehitati ka Fatima Inêse tõttu luterlik kirik. Õe palvel oli kapten de Dores korraldanud preestri külastuse, et too viiks läbi tüdruku esimese armulaua. Kapten tellis kohalikult õmblejannalt õele kleidi – pika valge kleidi, millel olid tillukesed nööbid seljaosal ja pärlitega ääristatud loor. Ta lasi maja selle sündmuse puhuks täita valgete roosidega ja valgeid kroonlehti leiti Fatima pitskleidisabast, kui ta kõndis.