jaoks intervjuu Real Sociedadi presidendi Jokin Aperribayga ning produtsent Héctor Fernández, kellele võlgnen siiani nii mõnegi teene, veenis mind midagi ütlema, mis iganes see ka oleks.
Teatasin seda, mida olen sestsaadik ühe uuesti korranud: „See kõik on kirjas raamatus.”
„Messist” võite lugeda järgmist:
Ronaldo – võib-olla sümptomina ebaküpsusest, mis iseloomustab väga paljusid jalgpallureid – arvab, et meeskonnakaaslaste ees tuleb teha ette vapper nägu, Messit mitte karta ja näidata, et ta on valmis väljakutset vastu võtma. See kõik on väga macho ja väga võlts. Ning seetõttu ongi mitme Madridi Reali mängija sõnul CR7 poolt Messi jaoks hüüdnimi: „hoorapoeg”; ja kui portugallane näeb, et mõni tema klubikaaslane Leoga räägib, ristitakse ka tema „hoorapojaks”. Taolises keskkonnas võrdleb Ronaldo tavaliselt enda ja Messi vahelisi suhteid Iirimaa ja Ühendkuningriigi omadega. Ning Madridi Reali mängijatel, kelle huumorimeel pole riietusruumile omaselt just eriti peen, on terve hulk nalju, milles Messi on Ronaldo koer või mänguasi, või hoiab portugallane teda oma disainerkäekotis. Ja palju hullematki.
Sai selgeks, et raamatut polnud tegelikult lugenud kuigi paljud inimesed, ega leidnud keegi neist ka aega, et otsida välja ja analüüsida asjassepuutuvat lõiku, kuni ma postitasin selle Twitterisse samal õhtul Ronaldo Facebooki-postitusega.
Kõik see ütleb, et mul pole just palju kaalu Hispaania meediatsirkuses: peaaegu mitte keegi ei pidanud vajalikuks lugeda minu raamatut, kuigi see oli esimene autoriseeritud teos „Kirbust”. Samuti peegeldab see kiirust, millega uudiseid luuakse ja tarbitakse.
Pärast eraklust Peak Districtis reaalsusse tagasi pöördudes hakkasin uurima erinevaid reaktsioone toimunule.
Mees, keda ma väga imetlen, Paco González, oli teinud mulle peapesu oma saates COPE raadios. Ta väitis, et on asju, mida pole vaja rääkida, riietusruumijutud, mis peavad sinna ka jääma. Ent Gonzáleze enda edu põhinebki osaliselt – lisaks sellele, et ta on suurepärane suhtleja – sellel, kuidas ta kasutab informatsiooni, mis jõuab temani riietusruumist.
Käputäis ajakirjanikke etendas isetut „Ronaldisti” rolli, kaitstes portugallast hoolimata süüdistustest, sest selles pidavatki nende töö seisnema: olla jalgpalluri jaoks lihtsalt info ülekandemehhanism.
Luubi alla asetamine polnud just meeldiv, ent see andis mulle teatava ettekujutuse, mida tunnevad mängijad, kui neid arvustavad 90 minuti vältel kord või kaks nädalas meeskonna poolehoidjad. Ja seejärel teeb seda järgmisel päeval uuesti meedia. Nii vahetpidamata.
Kas oli mõtet panna Messi-raamatusse sisse see sõna, see lõik, see riietusruumiloba? Aastapikkune vaevanägemine, millega kaasnes sadu tunde vestlusi ja mõttetööd, panduna kokku 600 leheküljeks „Kirbust”, oli tekitanud avaliku sõnasõja vaid ühe sõna pärast. Kas see sõna tegi raamatu paremaks? Kas see lisas Leo loole midagi olulist?
Võimalik, et see ei andnudki juurde midagi olulist. Tegelikult ütles see rohkem Ronaldo kui Messi kohta, portugallase vajaduse kohta kaaslaste ees esineda.
Võimalik, et ma oleks pidanud selle välja jätma.
Aga – põhimõtteliselt – kas ma olin teinud midagi valesti?
Sel viimasel küsimusel oli olemas vastus: kõike, mida ma avaldan, kontrollitakse hoolikalt, eriti sellisel teemal nagu kõneksolev, eriti biograafias. Veelgi enam, kirjastuse juristid uurivad kõik raamatud üksipulgi läbi. Äärmiselt oluline oli kontekst, mida ignoreeriti siis ja ignoreeritakse endiselt ka praegu: Ronaldo ja Messi peavad oma sarnaste jalgpalluriteekondade tõttu teineteisest lugu; nad pikivad sellesse lugupidamisse ka tundmusi, mis inimestel on oma põhirivaali suhtes, ent – ja see on oluline – nad reageerivad teineteise edule erineval moel. Cristiano on sõdalane alates hetkest, mil ta lahkub kodunt; alati, kui ta on riides, räägib või käitub nagu mängija. Ta ei karda mitte kedagi. Lisaks sellele ei tohi ta näidata välja ühtegi märki nõrkusest. Otse vastupidi.
Sel ajal, kui mina mõtisklesin olukorra üle, keskendusid kõik teised uuele uudisele: Sergio Ramos oli öelnud midagi teatud Hispaania koondislaste pühendumuse kohta. Seda sõnumit mõisteti torkena Cesc Fábregase ja Diego Costa suunas, kes olid loobunud kohast Vicente del Bosque juhendatavas Hispaania koondises. Üks kõmuline lugu asendus teisega.
48 tundi orkaani keskmes. Ainult 48, ent see tundus palju pikemana.
Mu pähe jäi aga vasardama üks küsimus: kas tõe rääkimine päästab?
Ma ei suutnud lakata mõtlemast spordiajakirjanduse rollile Inglismaal ja Hispaanias, neis kahes riigis, mille kohta tean seda hästi.
Spordiajakirjanikena ütleme me välja vaid osa sellest, mida teame. Tegelikult on vestlusi allikate ja intervjueeritavatega peaaegu alati kaks: üks sisse- ja teine väljalülitatud mikrofoniga. Paljusid lugusid teatakse, ent ei avalikustata tervel hulgal põhjustel: olgu need siis objektiivsed (ebapiisavad allikad, õige hetke ootamine…) või subjektiivsed (et mitte sõpra pahandada, et mitte allikast ilma jääda või hirmust isolatsioonisattumise ees, mis kaasneb alati eksklusiivse uudise avaldamisega).
Välja öeldakse vaid osa tõest. See, mis meie arvates huvi pakub. Või see, mis meie arvates kõige paremini müüb.
Kui asi puudutab andmeid, on võimalik olla – õigemini tuleb olla – täpne, aus ja erapooletu. Lugu peab esitama ja sellesse suhtuma austusega, ent objektiivsus on võimatu juba alates hetkest, mil millegi kirjeldamiseks valitakse üks sõna ja mitte teine.
Loomulikult peame me vastutama eetikakoodeksi ees. Ja oma ülemuste ees, kusjuures nüüd rohkem kui kunagi varem, sest meie töö on väga ebakindel. Kes maksab, see tellib ka muusika.
Tegelikult määrab see, kes maksab, kriteeriumid sellele, mis on ja mis ei ole tõde. Ning informatsiooni ostetakse ja müüakse, sest see on tänapäeval lihtsalt toode, eriti veel elukutselise jalgpalli šõubisnise maailmas.
Lisaks teevad äärmiselt mõjuvõimsad inimesed tohutuid pingutusi kindlustamaks, et nad saavad avaldada mõju sellele, mida kirjutatakse. Ma tean, et Hispaanias üritas üks tähtis klubipresident – ebaõnnestunult – korraldada suure spordiajalehe peatoimetaja vallandamist, kuna see ei nõustunud tema salaplaaniga kriitika tõkestamise osas. President kasutas oma katses isiklikke süüdistusi ja muid taolisi survevahendeid. Ma ei avalikusta, kellega oli tegu. Hetkel räägin teile ainult pool lugu.
Kas näete? Ajakirjandus pole sugugi vaid sündmuste edastamine.
Ajakirjanik Manu Sainz rääkis telesaates „El chiringuito de jugones” oma suhetest Ronaldoga vahetult pärast seda, kui portugallane saadeti väljakult minema pärast agressiivset käitumist Córdoba vastu Hispaania meistriliigas:
Cristiano on tõeliselt eeskujulik isegi siis, kui ta teeb vea. […] Hiljuti tuli ta meeskonna bussi mõni minut pärast mängu Córdoba vastu ja rääkis mulle: „Ma soovin, et te kirjutaks minu eest mõned asjad. Mul pole olnud aega vabandada ning ma tahan, et te kirjutaks midagi.” Kavatsesingi seda teha, ent ei teinud, sest hiljem teatas klubi, et parem on seda teha Twitteris.
Kirjutada midagi kellegi huvides? Nii mõnedki sattusid selle peale raevu. Mõned nimetasid seda lihtsalt kohutavaks ajakirjanduseks. „Manu on vaid Ronaldo sekretär,” nähvasid teised. Ent just nii töötabki reaalsuses suur osa ajakirjandusest: informatsioon vahetatakse mõningase alluvuse vastu. Varem polnud ma aga sedavõrd selgesõnaliselt kuulnud plaani „ta andis mulle mõned laused, mis kirja panna”.
Inglismaal kaitsevad paljud ajakirjanikud peatreenereid või mängijaid ka sellepärast, et nad on omavahel sõbrad. Ma ei hakka ütlema, kes. Minul on nõrkus Rafa Benítezi suhtes. Olen näinud teda treeningutel, ning seda, kuidas ta töötab; tean paljude tema otsuste tagapõhja ja tema mõtteviisi. Ma kaitsen teda rohkem, kui eeldavad minu ajakirjanikukohustused, sest tunnen, et teda koheldakse ebaõiglaselt. Minu avalduste taga Rafa kohta on omamoodi ristisõda, talle ei tulnud kasuks see, kuidas ta häiris Inglismaa meistriliigas valitsevat status quo’d, esitades väljakutse Sir Alex Fergusonile, Manchester Unitedile,