pealt, mis kriipsutasid alla kuninglikku sugupuusse kuulumist. Üheks selliseks sümboliks oli hõbedasel kandikul asetsev hõbedane kelluke, mis paiknes voodi kõrval kapikesel – armas nipsasjake, mis kutsus esile vaimustuse kõigil, kes Blanche’i juurde külla tulid.
Akna taga oli sombune ilm. Halvasti ette tõmmatud kardinate vahelt oli näha halli, pilvedega kaetud taevast.
Basseini juures täna päevitada ei saa, konstateeris Blanche, sirutas käe, võttis kellukese ja helistas seda kõigest jõust.
Reageeringut ei järgnenud.
Blanche ajas end poolistuli ja raputas kellukest kogu jõust. Helin oli kõrvulukustav. Seda oli kuulda isegi maja teise otsa. Kuid toatüdrukuni see ei jõudnud.
Lahti lasen! otsustas Blanche ja hüüdis siis täiest kõrist: “Christin!”
Too ilmus paari minuti pärast. Blanche kuulis, kuidas lähenesid tema pikatoimelised sammud. Toatüdruk sisenes kiirustamata perenaise magamistuppa ja naeratas laisalt.
“Kus sa olid?” tundis Blanche rangelt huvi.
Hommikuti ei olnud tema meeleolu kuigi rõõmus, eriti veel sellise ilmaga. Christin teadis seda. Veel enam, ta oli juba mitu korda saanud peapesu oma aegluse pärast.
“Aitasin köögis sidrunivahtu teha,” järgnes vastus.
“Mis, kas köögitüdruk ise ei võinud seda teha?” küsis Blanche salvavalt, võttes patjadel sisse parema asendi. “Kas ta ei tule oma ülesannetega toime ja paneb muist sinu õlule? On nii või?”
Christin tõstis silmad üles, nagu paludes taevast kannatust, ja kohmas:
“Ei, ma ise tahtsin seda teha. Kas on veel küsimusi?”
“Sa oled üks häbematu inimeseloom!” plahvatas Blanche. “Ma tean suurepäraselt, mida sa seal köögis tegid. Sina ja sinu sõbrantsid kogunevad sinna, et oma lõbuks keelt peksta, selle asemel et tegeleda oma otseste ülesannetega!”
“Mida te hommikueineks soovite?” küsis Christin, nagu poleks kuulnudki, mida talle ette heideti.
Ta oli Blanche’i juures töötanud üle kahe aasta ja kõik tema kombed selgeks saanud. Blanche ähvardas teda vähemalt neli korda nädalas oma teenistusest vallandada. Samas ei võtnud keegi neid sõnu tõsiselt. Tõsi, erinevalt Christinist, kes üldse midagi ei kartnud, tegid teised vähemalt näo, et värisevad miss Marchemi ees.
“Sul pole häbi ega südametunnistust!” põrutas Blanche ja sulges silmad. Ta vaikis peaaegu minuti ja lausus siis:
“Kohv röstsaiaga, salat värsketest juurviljadest oliiviõliga ja pool greipi!”
“Saab tehtud,” lausus Christin kõigutamatult ja avas ukse, et lahkuda.
“Oota,” kamandas Blanche, “ära unusta posti tuua.”
Ta jõudis mitu korda suikuda ja uuesti ärgata, enne kui Christin tuli, üks kandik hommikusöögiga ühes ja teine kirjadega teises käes. Blanche nihutas end keset voodit, kartes, et toatüdruk võib kuuma kohvi otse voodisse läigatada.
Christin asetas mõlemad kandikud kapikesele, puutudes vastu kellukest, mis sellest kaeblikult kõlksatas.
“Neli kutset, viis reklaami, üks teie emalt, ülejäänud on arved.”
“Aitäh,” porises Blanche. “Ja kao mu silmist!”
“Kui midagi on, olen köögis,” ütles Christin raasugi kohmetumata ja väljus magamistoast.
Perenaine saatis teda tigeda pilguga.
Vallandan ta kindlasti, kordas Blanche endamisi, mis muide, nagu kõik tema ähvardused, ähvarduseks ka jäi. Ta andis teenijaile lõpparve vaid ühel juhul: kui nad olid tabatud varguselt. Christini pärast polnud vaja muretseda. Too pelgas isegi taskurätti pihta panna. Pealegi mõistis Blanche, et paremat toatüdrukut ta ei leia. Vaatamata häbematusele, mis vahel ülisuureks muutus, täitis see noor naine oma ülesandeid laitmatult, kuigi aeglaselt.
Blanche asetas kandiku hommikusöögiga enda kõrvale, valas kohvi, pistis suhu tükikese röstsaia ning võttis käsile kirjad. Kõigist kutsetest vääris tähelepanu vaid üks: Duncan Cole, kes kolm kuud tagasi oli haigestunud kopsupõletikku, korraldab kutsutud külalistele nelja päeva pärast oma tervenemise auks õhtusöögi.
Tore, lihtsalt suurepärane! pomises Blanche salatit ette võttes. Küll mina juba kohale tulen, ära mitte kahtlegi.
Duncan oli tulnud New Yorki aasta tagasi ja temast sai kohe kõrgema seltskonna vallaliste naiste lemmik. Ja selliseid oli palju. Blanche ei saanud samuti üle ega ümber toredate tihedate mustade juuste ja hea konjaki värvi silmadega isendist. Kuid oma huvi ta peaaegu ei näidanudki. Sellega saavutas ta kohe Duncani poolehoiu. Mees, olles harjunud naiste kõrgendatud tähelepanuga, oli meeldivalt üllatunud, et miss Marchem ei tee talle silmi, ei püüa teda iga hinna eest oma käpa alla saada ega kutsu külla.
Kuid romantilise suhteni oli veel pikk maa. Blanche lootis, et sõprus lihtsalt kasvab üle millekski enamaks, kuid siis külmetus Duncan tugevasti ja arstid panid diagnoosiks kopsupõletiku.
Nende kolme kuu jooksul helistas Blanche Duncanile paar korda, et küsida tema tervise järele ja kord saatis isegi korvi puuviljadega. Sellega otsustas ta piirduda. Ja selgus, et tegi õigesti. Naised, kes püüdsid Duncani põetajaks saada, peletas haige ise magamistoast.
Blanche jõi kohvi lõpuni ja tõusis. Ta tõmbas selga kullaga tikitud hommikumantli ja läks rõdule. Puhus jahe tuul. Jah, bassein jääb kindlasti ära. Sel juhul tuleb lõpuks asju ajama hakata. Blanche ei suutnud juba teist nädalat leida vaba aega, et käia ära günekoloogi vastuvõtul.
Ma kohe ei või kõiki neid arste kannatada, pomises ta nägu krimpsutades ja pöördus tuppa tagasi.
Ta helistas vastuvõttu, pani end kirja ja läks duši alla. Kui hea on olla rikas! Igal pool võetakse sind vastu just siis, kui sulle sobib. Vaesemad inimesed peavad oma järjekorda vähemalt kuu aega ootama.
Blanche väljus kodust pool tundi enne määratud aega ja lehvitas autojuhile, kes teda juba ootas. Uus Lexus läikis puhtusest. Blanche jälgis oma auto väljanägemist alati suurima hoolega.
Ta istus tagaistmele, värvis huuli, vaadates kriitilise pilguga väikesesse peeglisse, mille ta oma kotist oli võtnud. Blanche vaatas sellesse sada korda päevas. Lihtsalt selleks, et veenduda oma heas väljanägemises. See tõstis ta tuju.
“Palun pisut kiiremini,” lausus Blanche autojuhile ja vaatas aknast välja, visates hetkeks peast kõik doktorid ja meditsiinilised järelevaatused.
Praegu oli tal vaja lahendada tunduvalt tähtsamaid probleeme. Näiteks, mida panna õhtusöögile selga. Ja kuidas Duncaniga käituda, kui ta kavatses saada mehe lähiaja ametlikuks sõbrannaks. Ei, Blanche ei tahtnud temaga abielluda. Tal ei olnud üldse plaanis kellegi naiseks saada. Oma kolmekümne kahe aastaga oli ta harjunud üksi elama ja ta ei tahtnud enam kellegagi kohanduda.
Nii palju kui tal oli sõbrannasid, kes olid end sidunud abielusidemetega, ei saanud nad ilma mehe nõusolekuta sammugi astuda! Blanche vastutas alati enda eest ise ega tahtnud midagi selle koha pealt muuta. Probleeme oli selletagi piisavalt. Või veel – hoolitseda kellegi teise eest peale enda!
“Oleme kohal!” katkestas autojuht tema mõtisklused.
“Oleme kohal, miss Marchem,” parandas ta autojuhti. “Mis inimesed küll minu juures töötavad! Mitte mingit arusaamist elementaarsest viisakusest!”
Üldiselt võttis ta ise tööle selliseid nagu Christin või autojuht. Nad ei olnud küll liiga viisakad, kuid see-eest teenisid oma perenaist truult ja ausalt. Blanche’ile meeldis suhelda lihtsakoeliste inimestega. Kuid ümber kasvatada üritas ta neid ikkagi. Vahel suutis ta ka mingisugust edu saavutada. Siis pidas ta end vaat et kangelaseks.
Doktor Smidt võttis vastu oma kodus. Tema kabinet oli sisustatud tehnika viimase sõna järgi. Kui vaja, võis ta oma ruumides ka lihtsamaid operatsioone teha. Naisi käis tema juures murdu. Paremat spetsialisti oli raske leida. Blanche oli tema juures käinud