üle aasa kandis
Udu kergel tiivul tuul;
Viimane lilleke, tundes külma
Sala salvavat õhu hõlmas,
Nõrgutas värisedes pääd,
Kolletades murule. —
Otsas on väljade ilu,
Otsas aasade sära ja läik;
Võimsalt käib ainult kohin
Metsas sügaval kartmata.
Vägevasti hüüab ta paisudes,
Nagu teaks ta midagi paremat,
Midagi õndsamat
Kui võitlus. —
Sügisemõtted liginevad…
Kipub ka mul pää norgu,
Kipub raugema võitlus —
Kõike tumendav,
Kõike varjav udu
Vaimule oma tiivad laotab;
Siiski sügaval südames
Elab kui uus, kord jälle
Vanana ilmuv,
Vanas uuenev, õnnestav,
Võitlusest tulnud igavene,
Igavene muutmata elu,
Rajatud rusudele,
Mida süda veel vaimule ehk päästab
Ja edasi ehitada aitab —
Rahu, igavene rahu.
Oh, kunas, kunas!..
Sügisemõtted liginevad!
MA SALAVAIMU PÜÜAN ÄRATADA…*
Ma salavaimu püüan äratada,
Mis rinnas uinumas mul sügaval,
Mis katsub unenäos salamal
Mind oma õnneriiki äratada.
Küll sinna raske hingele on rada,
Kuid rahu meelitusel kaunimal,
Mis paradiisi läikel õndsamal
Mind kutsub – püüan hinge elustada.
Vaat’, löögil kõval kivi rinnal särab
Ju lausa süütav sädemete kari;
Nii raudsel püüdel, tähte võimul, väärab
Hing kütkendavat keha, kuni vari,
Mis vaimule siin vangitorni määrab,
Viib uue templi kerkiv kullahari.
SÄÄL KÕRGEL…
Sääl kõrgel, kõrgel pilvis,
Kus kuldne koidu käik,
Kus pilvekeste kodu,
Kus tähte sära, läik;
Sääl varjul rada vaikne,
Sääl imeline tee…
Hing otsib ilmas, otsib —
Ei leia ülesse.
Koit kuldne hilju hüüab:
Sääl hiilgab iludus…
Pilv tasa sosisteleb:
Siin asub vabadus…
Ja ihal tähte sära
Käib hinge tasane,
Kui kutsuks venda kodu,
Kes eksind võõrsile.
MU ÕNN
Mu õnn on vaikne sahin,
Mis liigub lehtedes;
On nagu virve, värin,
Mis elab lainetes;
On pilvekeste sära,
Kui üle taeva nad
Nii tasa ehakullal
Kõik koju sõuavad;
On õite unenägu,
Kuis ilmub lillele
Ta ainult kaste kaisus,
Nii armas, tasane…
On Põhja ööde ilu,
Kui talutuppa ta
Viib muinasjutu vaimu
Veel unenäona…
On koidukiirtes talu,
Kus valgus valitseb,
Kus Eesti süda tunneb,
Kuis ilu suudeleb.
VALGE ÖÖ
Öö suine õhtu õhul
Lööb tasa lennule,
Ja ehakumal hellal
Ta sõuab ilmale.
Pool pimeduse peidus,
Pool vaiksel valgusel,
Nii heljub koduvainul,
Nii kumab põldudel, —
Nii armu, ilu kannab
Ta uinund külale,
Viib vilja hulka vooge
Kui laineid merele;
Loob vilja sahinasse
Ta sõnu helama:
Töö ühine ja valgus
Kõik võtab ülenda’…
Ja küla, nurme üle
Öö sõuab uduna,
Täis higi, jõudu, palvet,
Et kosuks kodumaa!
KÜLVA!
Külva, hing! Külva sa
Ilu ning puhtuse vilja
Soojasti, armuga —
Kunagi pole see hilja!
Kuigi siin laiale
Ilmasse kaugele
Teri tuul a’ab,
Siiski nii mõnigi
Mullasse ometi
Sündsasse saab.
Oled, hing, väsind siis,
Külvates raugenud ilmas;
Magama mure sind viis,
Sära jäi tukkuma silmas…
Tea, sa kurbuses,
Leina ja mure sees
Elad siis veel
Hinges, kus aseme
Leidis ehk terake
Väike kord teel…
Külva, hing! Külva sa
Ilu ja puhtuse vilja
Soojasti, armuga —
Kunagi pole see hilja!
PÜHA ÖÖ, VAIKNE ÖÖ
Tasa kellakõla sõuab
Õhtu tiivul kaugele,
Armas helin hinges paisub,
Ärkab üles lennule:
Püha öö,