maa allakäik II köide
Esimene peatükk
PÄRITOLU JA MAASTIK
I. Kosmilisus ja mikrokosmos
Vaatle õhtuseid lilli1 päikeseloojaku ajal, mil nad üksteise järel sulguvad: sind valdab kummaline tunne, mõistatuslik hirm selle pimeda, unenäolise, maa külge kinnistatud oleluse ees. Mets on tumm ja aasad vaikivad. Tuul mängib okstega, kuid ise nad ennast ei liiguta. Ainult väike sääsk on vaba; ta tantsib veel ehavalguses; ta liigub, kuhu tahab.
Taim pole midagi iseseisvat. Ta moodustab osa maastikust, kuhu juhus sundis teda juuri ajama. Videvik, jahedus ja kõigi õite sulgumine pole põhjus ja tagajärg, see pole hädaoht ja ohule reageerimine, vaid ühtne looduslik protsess, mis toimub taimega, tema ümber ja tema sees. Üksik taim pole vaba omaette ootele jääma, midagi tahtma või otsust langetama.
Loom aga võib valida. Ta pole samamoodi ümbruse külge seotud. Parv sääski, kes tantsib veel teel, üksik lind, kes lendab läbi õhtu, rebane hiilimas linnupesa poole – need on iseseisvad väikesed maailmad suure maailma sees. Inimsilmale nähtamatu pisiolevus, kelle elu veetilgas kestab ühe sekundi ja kelle päralt on üksnes pisike osa tilgast, on koguilma ees vaba ja sõltumatu. Hiigeltamm, mille lehe küljes too tilk ripub, ei ole seda mitte.
Seotus või vabadus: selles seisneb taimse ja loomse (animaalse) oleluse sügavaim ja olulisim vastandlikkus. Kuid üksnes taim on tervenisti see, mis ta on. Looma olemuses on mingi kaksipidisus. Taim on lihtsalt taim, loom oleks nagu taim ja peale selle veel midagi. Ohu ees heitunult kogunev loomakari, laps, kes nuttes ema külge klammerdub, meelt heitev inimene, kes otsib teed Jumala juurde – nad kõik tahaksid pääseda tagasi tollesse seotud, taimelisse olelusse, kust nad üksindusse vabastati.
Õistaime seeme näitab mikroskoobi all kahte idulehte, millest saab alguse ja mis kaitsevad hiljem valguse poole pöördunud võsu, kus toimub mahlade ringlus ja kujunevad paljunemisorganid, samuti juurealget, mis ennustab taime muutmatut saatust olla taas maastiku osaks. Kõrgemate loomade juures näeme, kuidas viljastatud munarakk puhkeva olemasolu esimestel tundidel moodustab välise idulehe, mis ümbritseb keskmist ja sisemist, millest edaspidi kujunevad vereringe- ja soojätkamiselundid (niisiis taimelised alged loomses kehas) – eraldades seda emaorganismist ja seega kogu ülejäänud maailmast. Väline iduleht, mis neid kahte maakera ajaloos ilmnenud eluliiki teineteisest eristab, osutub seega loomse oleluse sümboliks.
Selle kohta on olemas ilusaid vanaaegseid iseloomustusi: taim on midagi kosmilist, loom on peale selle ka mikrokosmos makrokosmose suhtes. Alles siis, kui elusolend end koguilmast niiviisi eraldab, et oma asukohta selle suhtes ise määrata oskab, on ta mikrokosmoseks saanud. Isegi planeetide teekond on aheldatud suurte trajektooride külge. Üksnes need väikesed maailmad liiguvad vabalt – ühe suure suhtes, mis on nende teadvuses esindatud kui neid ümbritsev maailm. Alles nõnda on see, mida valgus ruumis esile toob, omandanud meie silmis keha tähenduse. Miski meis tõrguks vastu, kui tahaksime taimelegi omistada tõelist keha.
Kõik kosmiline kannab perioodilisuse tundemärki: seda iseloomustab taktimõõt. Kõigele mikrokosmilisele on omane polaarsus. Kogu tema olemust väljendab sõna ‘vastu’: temas on pinge. Me räägime pingsast tähelepanust, pingelisest mõtlemisest, aga kõik virged olekud ongi olemuselt pinge. Meeled ja objektid, “mina” ja “sina”, põhjus ja tagajärg, asi ja omadus – kõik see tähendab pinget kahe pooluse vahel, ja seal, kus toimub niinimetatud pingelangus, saabub peagi elu mikrokosmilise külje väsimus ning lõpuks uni. Magav, kõigist pingetest vaba inimene elab veel ainult taimelist elu.
Kosmiline takt on aga kõik see, mida saab öelda ka sõnadega ‘suunduvus’, ‘aeg’, ‘rütm’, ‘saatus’, ‘igatsus’ – see algab puhastverd hobuste kapjade plaginast ja uhke sõjaväe kaikuvast sammust ning ulatub kahe armastaja sõnatu teineteisemõistmiseni, suursuguse seltskonna delikaatsuseni, inimesetundja vaatleva pilguni, mida ma olen nimetanud füsiognoomiliseks taktiks.
Kosmiliste ringkäikude takt toimib omasoodu ka ruumis kulgeva vaba mikrokosmilise liikumise tingimustes, ning lahendab vahel kõigi virgete üksikolendite pinge üheks suureks tuntavaks kooskõlaks. Kes on vaadelnud linnuparve lendu õhuruumis – kuidas see üksiti samakujulisena kerkib, pöördub, kõrvale põikab ja kaugusse kaob –, sellele on tuttav taimeline kindlustunne, “see miski”, koguliikumises kätkev “meie”-tunne, mis ei vaja üksteisemõistmise jaoks mingit “mina” ja “sina” vahelist silda. Selline on nii loomade kui ka inimeste sõja- ja armutantsude mõte; nii liitub tormi jooksev rügement vaenlase tule all üksusena, nii tõmbub rahvahulk erutava sündmuse korral otsekui üheks kehaks, mis äkitsi, pimedalt ja kummaliselt mõtleb ja toimib, ning mõni hetk hiljem taas koost võib laguneda. Siin tühistuvad mikrokosmilised piirid. Miski möllab ja ähvardab, surub ja tirib, ihkab, tihkab ja vihkab. Ihuliikmed segunevad, jalg tormab edasi, üks karjatus kostab kõigi suust, üks saatus on kõigil. Väikeste üksikmaailmade summast on järsku saanud tervik.
Kosmilise takti vastuvõtmist nimetame ‘tundmiseks’ (Fühlen), mikrokosmiliste pingete märkamist tähistame sõnaga ‘tajumine’ (Empfinden). Seda selget erinevust elu üld-taimelise ja puht-loomse külje vahel on ähmastanud kahemõtteline meelelisuse (Sinnlichkeit) mõiste. Kui nimetada tundmist elu sooliseks ja tajumist selle meeleliseks aspektiks, siis avanevad sügavaleulatuvad seosed. Tundmine kannab jätkuvalt perioodilisuse, takti tundemärki: see puudutab tundja kooskõla taevakehade ringlusega, naise suhet kuuga, üldse elu vahekorda öise tunni, kevade, soojusega. Tajumine koosneb polaarsetest pingetest: siia liigituvad valguse ja valgustatu, tunnetamise ja tunnetatu, valuaistingu ja seda põhjustanud relva vahel tajutav polaarsus. Kõrgeltarenenud liikidel on nende kahe võime alusel arenenud välja erilised elundkonnad. Mida täiuslikuma kuju need saavad, seda otsesemalt räägivad nad kummagi elukülje tähendusest. Meil on kaks kosmilise olelusega seotud ringlusorganite süsteemi:2 vereringe ja sigimiselundid, ning kaks mikrokosmilise liikuvusega seotud eristavate organite süsteemi: meeled ja närvid. Tuleb oletada, et algselt moodustas kogu keha ringlus- ja ühtlasi kompamiselundi.
Veri on meie jaoks elusa sümbol. Ta ringleb organismis alates selle sigitamisest kuni surmani, jõuab ema kehast lapse kehasse, on liikvel nii virges kui ka magavas olendis. Esivanemate veri voolab läbi põlvkondade ning ühendab need suurde saatuse, takti ja aegade ahelasse. Kunagi ammu toimus see ringliikumist kandvate olendite üha uute jagunemiste teel, kuni viimaks ilmus omaette elund sugulise sigitamise jaoks, mis tegi ühe silmapilgu kestmise sümboliks. See, kuidas nüüdsed elusolendid sigitavad ja viljastuvad, kuidas taimelisel elemendil neis on tung paljuneda, et igavene ringlus võiks kesta kauem kui nad ise, kuidas üks suur elutukse läbi kaugete hingede mõjub, kütkestades, ergutades, pidurdades ja ka hävitades – on sügavaim elusaladus, millest kõik suured müsteeriumid ja luuleteosed läbi püüavad tungida. Sellega seotud traagikat puudutas Goethe oma luuletuses “Õnnis igatsus” (“Selige Sehnsucht”) ning romaanis “Valiksugulused”, kus laps pidi surema, sest ta oli ellu kutsutud võõrast verest ja seega otsekui kosmilise süü tõttu.
Niivõrd kui mikrokosmos makrokosmose suhtes vabalt liigub, saavad tal lisaks kosmilist laadi organitele olema eristamisorganid, “meeled” (alguses ainult kompamismeel ja ei midagi muud). See, mida me oma praegusel kõrgel arenguastmel vähem või rohkem taktiilset laadi sõnadega nimetame (pilguga riivama, kõrvaga tabama, vestluses puudutama), on lihtsaim moodus iseloomustada elusolendi liikuvust, millest lähtub tema vajadus oma suhetel ümbrusega pidevalt silm peal hoida. See aga tähendab enda asukoha kindlaksmääramist. Seepärast on kõik meeled, olgu nad ükskõik kui välja kujunenud ja oma algupärast kuitahes võõrandunud, õieti kohameeled; teistsuguseid polegi. Igasugune tajumine eristab oma ja võõrast, ning selleks, et võõra asukohta enda suhtes kindlaks teha, kõlbavad ühtviisi hästi nii koera haistmine kui ka metskitse kuulmine või kotka silm. Värvid, valgus, helid, lõhnad ning iga võimalik moodus nende tajumiseks tähendavad vahemaad, kaugust, ulatuvust.
Nagu kosmilist laadi vereringe, nii on ka meelte eristav tegevus alguses ühtne. Tegevad meeled on alati ka taiplikud; otsimine ja leidmine on neis lihtsates suhetes üks, just see, mida me üsna sobivalt kompamiseks nimetame. Alles hiljem, mil väljakujunenud meeltele kõrgeid nõudmisi esitatakse, pole tajumine enam ühtlasi tajutust arusaamine, ning