Võib-olla kustub mu kannatus varsti hauas, aga Sina saad tõeste nõnda kõrgemeelne olema, et Sa mulle mu ainust palvet täidad ja selle kohta kirjutad – oh, ka vaitolemine on vastus! – Ometi, kui Sa mind veel vähegi austatagi jõuad, siis kirjutad, ütled mulle ometi veel jumalagajätmise. Ma usun seda, mis Sa selle kohta ütled. Kisu see valutav okas mu hingest, ehk torka teda sügavamale – niisugustes asjades ei salli meeleausus kõrvalisi teesid – ei tõeste mitte!
Sa käskisid kirjasi ära põletata. See mälestus näikse Sulle kibe olema, et neid mulle oled saatnud. Ja. Zurück zum Staube reißt dich Trug auf Trug. [Tagasi põrmu kisub sind pettus pettuse järel.] See on valus sõna. Kui see nõnda peab olema – ma muretsen nad tagasi. Minu süda ei kannata neid mitte põletata. Ma ei ole neid kuskil hooletumalt hoidnud. Peaks minu seegi kiri nõnda üksinda Sinust loetud olema ja seda palun ma ka väga.
Anna mulle andeks, mu kallis hing, kui ma asjata siin olen eksinud. Oh lase veel üksainus vari, üks nõrk vari enese hinges minu eest rääkida ja – kingi mulle terve ilm tagasi, ehk võta teda – igaveste! Põlga mind, ma olen ehk ka seda väärt – ma ei ole tõeste Sind väärt. Pisarad lämmatavad mu silmad kinni – ela igaveste õnnelikult. Taevalik lehk [aroom] heljub mulle Sinu lauludest vastu – mind õnnetumat on ometi ükskord armastatud –
Johannes.
p. s. Anna andeks, et aadressi nõnda kirjutasin – kui käekiri muidugi ära tuntakse, siis põle just võimalik nime muuta, – nõnda siis ikka vigaselt.
17. KIRI
[Avispeal,] 10./11. august [1887].
Armas. Nagu pilve alt päikese kiired välja peasedes korraga ilma elustavad, nõnda oled Sa ka minugi elutaevast valgustanud, mis nii mustalt kaetud oli – tänan! Siin ruttu põgenevas elus ometi ka mõni silmapilk õnnis olla, siin kitsameeliste inimeste seas ka ilusamaid ja tundlikuid südameid leida, see ongi ju, mida ainult surelikud surematuseks nimetavad. Terve inimese eluaeg on ju aegade voolu vahel nagu ainukene keelekõla, mida saatuse käsi kord on helisema tõmmanud, aga kui selle ainukese lühikese eluvältuse sees üksainuski silmapilk on, kus õnne tuntakse, see magus „praegu“ kosutab siis, ja õnnis on, kes oma eluõhtul võib ütelda: ma olen püidnud inimlikult hea olla – siis võib see elujaukene igavese headuse sisse ära sulada, kes ju inimesi juhib. Aga mikspärast Sinu hella ja õrna südamele kurvastavat mõtet vastu kanda. Oh ei. Ma olen ju nii liigutavas meelerahus, ma tunnen ju enese lähidal seda kallist lapselist ja süitumat südant, kes küll ainult hea võib olla, ka sealgi, kus temale seda mitte ei ole oldud. Missugune kallis mõte: haiget tehtud – andeks antud. Jäägu see! „Des Lebens ungemischte Freude ward keinem Irdischen zu Theil“ [Ei ole elu puhas rõõm saand osaks iial maistele] ütleb mõttevürst Herder62 ja ta ütleb tõtt. Ah inimesed! Teie olete eluvõitluste vastu nii nõrgad, peate palju kannatama, aga ka – eneste südameid teie sagedaste ei tunne ja lasete seal surmaööd eneste rinnus mässata, kus – ainus sõna kõik heaks teeks! Sa kiidad minu meeleausust! Oli see küll minust nii väga aus Sind nii valeste tunda ja ligi aasta varjata, mis õige usaldus tundigi varjata ei oleks lubanud? Puhas ja aus süda usub kõik – mina olin uskumata ja Sa kiidad mind veel? Oh millal võiksin ma Sinuga, jah ainult Sinuga kõik seda rääkida, millest ma nüid vaikima pean – need paberilapid on kardetavad asjad.
Sa ütled, et mu laulud nii väga kurvad olla. Miks ei pea nad seda ka olema? Täna ehk homme kui ma sureksin – see pind, keda ma enese isamaaks nimetan, see armastud rahvas, keda ma enese suguvendadeks loen – need kaebavad valusalt mu peale. Mis olen ma jõudnud, vaene, suguvendade ja isamaa heaks teha? Midagi! Nimi kustub eluga – kibe, kibe karikas! Eesmärk, mille poole palavaste püitud, on nii igaveste kaugel – mitte edev auuhimu, vaid õnnetu isamaa – kaugel see nii ihaldatud tööpõld, sest kus on mul selle tarvis kõlbuline kooliharidus ja teaduse või teaduste küpsus? Kuhu jõuab – tühja kätega? Eesti ilus keel ja rahvusline tunne märgitakse kadumise märgiga,63 Eesti enese mehed kiidavad seda veel – ussikesed! Mikspärast on meil see häbi teid eneste suguvendadeks tunnistada? Ah Koidula! Mis võis sinu õrn isamaale tuksuv süda tunda, kes sa omal viimastel päevadel meie isamaa kangelaste külmi südameid ja kulunud päid nägid!64 Ei, ei. See ei tohi nõnda olla, ei iial ei tohi see ilus südamlik rahvakene kaduda.–
Miks ma seda Sulle kirjutan? Sellepärast, et Sina just mulle nii ligidal seisad, ka Sina oled sellest kännust võsunud – keda usaldaksingi ma muud veel? Kui ilus oleks see ja õnnestav, ükskord käsikäes isamaalist tööd teha – ajalehte kirjutata – ah mis julge, kättesaamata püid! Armastuseväärt laps! Peksa mu seest sihukesed kaelamurdvad ronimise katsed eemale, aga kahju küll, et seegi siin enam ei mõjuks. Vabanda!
Mis Sa nüid seal kodu nosid teha? Mina lugesin see nädal „Titani“ viimist poolt.65 On küll romaan, aga tõeste väärt lugeda. Sooviksin teda Sinule küll, aga on liig raskeste mõistetav kui ka liig suur ja – peenikene trükk, mis Sinu kallid silmi ei tohi piinata. Sina lugevat nüid Friethjoffs või „Frithjof’s Sage“.66 See on tähtjas raamat.
Kuida? Mind tänatakse papaga67 saadetud terviste eest? – See on vist küll, kulla kelm, pisikene sukrurahe, sest mina ei tervitanud vist mitte teid – põlnd võimalik. Kindlaste ei mäleta. Kirikusse mina ei saanud minna; küll saad varsti kuulda, mikspärast. Ega Sinagi selle sandi ilmaga seal põlnud?
Mina mõtlen vist nädala sees teile uidata, ei tea küll, mis päeval. Võib olla, et tema on nõnda hea ja kirjutab mulle neljapäevaks – eks? Jah? Küll oleks hea, kui minu kirjakese teel juba ära näpistaksid,68 siis ei hauguks mitte koergi selle järele. Kui seda sünnib, siis ära tervita kedagi, kui mitte, paluksin teisi tervitata, iseäranis –õde. Ma tahaksin ju temaga (nõnda ütlen seekord) rääkida, kas sest E[ba]vere minekist tuleb kedagi.69 Ega usu veel!
Nagu mäletan, oli mult midagi palutud – oh mis võiksin ma Sulle keelata, aga nüid ei ole see võimalik. Ela õnnelikult, tõeste õnnelikult, mu kallim. Sa magad küll praegu, aga head ööd, head ööd!
Hommikul. Lähen isi Maarjasse ja saadan sealt kirja ära. Peaksid Sa teadma, kui ilusaste meil roosipuu õitseb. Tuba on nõnda magusat lehku täis, et välja ei raatsiks minna – oleks, [et] Sa näeksid. Ma kirjutan seda sellepärast, et tean, et Sa roosisi armastad, mispeale või üle mina – kade olen.
Tervisi!
18. KIRI
Ei kusagil70 8. sept. [1887].
Mu kallis – mul ei olnud mitte seda õnne Sinuga mõni südamelik sõna vahetata. Muidugi ei olnud mul ei tea mis uudist, aga kas ei ole see õnnestav taevaline tundmus Sinu lähedal olla nii igaveste uus, õnnelik ja meeli vangistav – ilusam ingel! Kui väga õnnes voolas ja sulas mu süda nähes, et ka Sina oma pooleli algatud kirjaga mind olid mõelnud? Tänu Sulle! Sinu tuttavat kingitust, mis ma kirjaga sain, tohin ma ometi salajas vastu rindu pigistata, kui ka mitte Sind ennast – ei võinud. Meil ei olegi ka selles palju õnne, et ennast vabalt südame nõudmise järele üksteisele mõista anda, aga õnnelikud oleme meie siiski ühe õndsa teaduse [teadmise] juures – truu igaveste! Jah, seda usun ma Su silmadest lugevat, seda usun ma ja see usk on minu – elu! Kui tihti tuleksin ma teile, kui igavalt loen ma tundisid, millal jälle tulla tohin. Ometi peab kohuse ja inimeste pärast südant salgama – peab, jah peab. Sa olid oma kirja nõnda alganud, nagu oleksin ma vastuse puuduse pärast pahane. Mu südame ingel! Kui Sa ka mu elu võtaksid, ei võiks ma ometi pahane olla, ma tean ju, et Sa mind – see on kõik, mis mulle tarvis on. Kus mu elupäike kord nii pimedaste kaetud oli, olin ju ise süidlane, sest Sina ei võigi ühelegi paha soovida, kuna Sa ju headus ise oled. Jah, Sa oled hea, oled õrnem ja ausam, oled – ilusam, kui