phasis>See siin on džunglite seadus –
nii iidne kui taevas me üll;
ning hundil, kes sellest peab kinni –
läeb hästi, teist surm ootab küll.
Just nõnda kui puutüve ümber
end põimib liaanide tõug –
nii seaduski ümbritseb hunti,
karja tugedes karjalt saab jõu. 1
Kaheksajalg
Ma näen seda esimest korda neljapäeval. Tean, et see on neljapäev, sest neljapäevaõhtud on need õhtud, mille mu koer Lily ja mina pühendame jutuajamistele poistest, kes on meie meelest nunnud. Lily on kaheteistkümneaastane, mis teeb koera-aastates kaheksakümmend neli. Mina olen nelikümmend kaks, mis teeb koera-aastates kakssada üheksakümmend neli – aga nagu hästi noor kakssada üheksakümmend neli, sest ma olen päris heas vormis ja paljud ütlevad, et mulle võiks pakkuda kakssada kolmkümmend kaheksa, mis teeb tegelikult kolmkümmend neli. Ma räägin meie vanustest nii sellepärast, et me oleme mõlemad pisut ebaküpsed ja meile kipuvad meeldima nooremad tüübid. Me peame maha pikad vaidlused Ryanite teemal. Mina olen Goslingi pooldaja, sellal kui Lily on Reynoldsi tüdruk, kuigi ta ei oska nimetada ainsatki selle mehe filmi, mida ta oleks nõus kaks korda vaatama. (Phillippe jäi mängust välja juba aastaid tagasi, sest me ei jõudnud üksmeelele, mismoodi tema nime hääldada. Fillipi? Fillipei? Ja sellepärast ka, et ta ei mängi enam eriti.) Siin on veel Mattid ja Tomid. Me vaidleme Bomeri ja Damoni ning Brady ja Hardy teemadel, sõltuvalt sellest, missugune nädal on seljataga. Ja lõpuks veel Bradleyd, Cooper ja Milton, kellest viimane on rangelt võttes palju vanem ja ammuilma surnud, ning ma pole üldse kindel, miks mu koer teda ühtelugu jutuks võtab, kui välja arvata see, et talle meeldivad lauamängud, mida me mängime harilikult reedeti.
Igatahes, kõnealusel reedel me arutleme Chriside üle: Hemsworth, Evans ja Pine. Just siis, kui Lily nagu muuseas soovitab, et ka Chris Pratti arvesse võtaksime, märkan ma kaheksajalga. Seda, et sa kaheksajalga näed, ei juhtu just tihti, rääkimata siis veel oma elutoas, rääkimata siis veel sellest, et oma koera peas nagu sünnipäeva torbikmütsi, ja seetõttu olengi ma hetkega pahviks löödud. Mul avaneb kaheksajalale hea vaade, sest mina ja Lily oleme kumbki diivani eri otstes, kummalgi oma padi, mina istun India stiilis, tema on end rohkem MGM-i lõvi poosi sättinud.
„Lily!”
„Me ei pea Chris Pratti arvesse võtma, ma lihtsalt pakkusin,” ütleb ta.
„Ei… mis asi see sul seal peas on?” küsin ma. Kaks kaheksajala kombitsat ripuvad mööda ta nägu alla nagu mütsipaelad.
„Kus?”
„Mis mõttes, kus? Seal. Paremal pool meelekoha juures.”
Lily vaikib hetke. Ta vaatab mulle korraks otsa ja meie pilgud kohtuvad. Ta pöörab pilgu ära vaid selleks, et üles kaheksajala poole kiigata. „Ah see.”
„Jah, see.”
Kallutan end otsekohe tema poole ja haaran tal koonust nagu siis, kui ta oli veel kutsikas ja kippus liiga palju haukuma, olles iga uue asja olemasolust, millega ta kokku puutus, nii elevil, et pidi esitama teravate katkendlike nootidega vaimustuslaulu: VAATA! SEDA! SEE! ON! KÕIGE! IMELISEM! ASI! MIDA! MA! EALES! NÄINUD! OLEN! MILLINE! SUUREPÄRANE! AEG! ELAMISEKS! Ükskord, kui olime alles koos elama hakanud, suutis ta selle ajaga, kui ma duši all käisin, kõik mu number nelikümmend seitse jalanõud kolm tuba edasi trepi juurde tarida. Kui küsisin, miks ta seda tegi, vastas ta puhtas veendumuses: NEED! ASJAD! MIDA! SA! JALGADE! OTSA! PANED! PEAKSID! TREPILE! LÄHEMAL! OLEMA! Nii pulbitsev ja ideedest pakatav.
Tõmban ta endale lähemale ja pööran ta pea küljele, nii et saan paremini ja pikalt vaadata. Lily heidab mulle kõige pahasema pilgu, mida näole oskab manada, olles nördinud nii sellisest pealetükkivusest kui ka soovimatust tähelepanust ja minu kui suure ja juhmi meesinimese taktitusest.
Kaheksajala haare on tugev ja ta klammerdub kõvasti Lily silma kohale. Kulub hetk aega, aga siis võtan ma end kokku ja tonksan seda. Kaheksajalg on kõvem, kui oleksin arvanud. Mitte niivõrd veega täidetud õhupalli, kuivõrd… luu moodi. Ta tundub olevat nahaalune, aga ometi on ta siin, kõigile selgesti näha. Loen kokku tema kombitsad, pööran Lily pead ringi ja – otse loomulikult on neid kaheksa. Kaheksajalg näib ühtaegu tige ja kohatu. Võib-olla oleks õigem öelda „agressiivne”. Just nagu kuulutaks ta oma siinviibimist ja nõuaks tähelepanu. Ma ei hakka valetama. Ta tekitab minus hirmu ja segadust. Nägin kunagi üht videot sellest, kuidas kaheksajalg end ookeanipõhjas nii osavalt maskeeris, et jäi täiesti märkamatuks, kuni mõni õnnetu tõrikodalane, krabi või tigu lähedale juhtus, ja siis kaheksajalg näitas end, ründas surmava täpsusega. Mäletan, kuidas ma vaatasin seda videot mitu korda algusest peale, püüdsin end peitva kaheksajala asukohta kindlaks teha. Pärast lugematuid kordi tajusin ma tema olemasolu, tunnetasin ta energiat ja varitsust, kavatsust saagile kallale hüpata, kuigi ei suutnud tema piirjooni ikkagi täielikult üles leida. Kui oled seda korra näinud, on see unustamatu vaatepilt – ehkki eluka võime end nii silmanähtavas kohas varjata avaldab sulle jätkuvalt muljet.
Praegu on samamoodi.
Nüüd, kui olen kaheksajalga näinud, ei saa ma seda unustada, ja kaheksajalg moonutab kogu Lily näo. Näo, mis on mulle alati nii kena tundunud, üllas ja klassikaline koeraprofiil, mida taksikoera naeruväärne keha ainult õige pisut reedab. Aga ikkagi, see nägu! Oma sümmeetrias nii täiuslik. Kui ta kõrvad tahapoole siluda, on see nagu kõige pehmema kastanivärvi karvaga kaetud keeglikurikas. Praegu aga ei meenuta see sugugi nii väga korralikku keeglikurikat, vaid hoopis sellist, mis on kasutuse käigus kõvasti räsida saanud; koera peas uhkeldab muhk, mis jätab mulje, nagu oleks tegu kümnese keeglikurikate komplekti kõige eesmise kurikaga.
Lily turtsatab puhevil sõõrmetega kaks korda ja ma märkan, et hoian teda ikka veel koonupidi. Lasen lahti, teades, et niisugune häbistav kohtlemine ajab ta vihast keema.
„Ma ei taha sellest rääkida,” ütleb ta ja painutab pea kõhu alla, et sügelevat kohta nakitseda.
„Vaata, mina tahan sellest rääkida.”
Peamiselt tahan ma rääkida sellest, kuidas on võimalik, et ma pole seda kordagi varem tähele pannud. Kuidas ma saan vastutada Lily igapäevaelu ja heaolu kõigi tahkude eest – toidu, vee, liikumise, mänguasjade, närimisasjade, toasoleku, õueskäimise, ravimite, asjalkäimiste, meelelahutuse, kallistuste, kiindumuse ja armastuse eest – ja mitte märgata, et tema ühel peapoolel ilutseb kaheksajalg, mis selle ehmatavalt suuremaks muudab. Kaheksajalg on maskeerumismeister, tuletan ma endale meelde, tema eesmärk ongi varju jääda. Aga isegi seda hääletult oma peas lausudes mõtlen, miks ma end nii kergesti süüst puhtaks pesen.
„Kas see teeb haiget ka?”
Kuulen ohet. Väljahingamist. Nooremast peast tegi Lily magades sarnast häält, harilikult täpselt enne seda, kui ta jalad sibama hakkasid, sissejuhatus ilusale unenäole oravate või lindude tagaajamisest või lõputul kuldsel rannaliival lidumisest. Ma ei tea miks, aga mulle meenub, kuidas Ethan Hawke vastas Bernard Pivot’st inspireeritud standardküsimustikule, millega lõppes iga „Inside the Actors Studio” osa.
„Mis on sinu lemmikhääl või – heli?”
„Kutsikate ohkamine,” oli Ethan vastanud.
Jah! Selline imeline kõrvutamine – ohkavad kutsikad. Just nagu tunneksid soojad ja magavad kutsikad midagi kahetsusväärset või oleks neil väsimust või kurnatust, mille pärast ohata. Ja ometi ohkavad nad kogu aeg! Armsad süütud väljahingamised. Aga see ohe on teistsugune. Vaevu märgatavalt. Treenimata kõrv ei pruugiks seda tähele pannagi, kuid ma tunnen Lilyt enam-vähem nii hästi, kui minu arvates on üldse võimalik teist elusolendit tunda, ja nii panen ma seda tähele. Selles ohkes on raskust. Rabedust. Tema maailmas on muresid; tema õlgu rõhub raske koorem.
Küsin uuesti. „Kas see teeb haiget ka?”
Vastus tuleb aeglaselt, pärast pikka vaikust ja vaagimist. „Mõnikord.”
Parim asi koerte juures on see, mismoodi nad teavad, millal sa neid kõige rohkem vajad, ja nad jätavad kõik muud tegemised sinnapaika, et mõnda aega sinu juures istuda. Ma ei pea Lilyle