aeglustub ja omandab paralleelse rütmi, mis käib alati meie kõige vaiksemate istumiskordadega kaasas.
Näpistan ta kuklanahka, nagu kujutlen tema ema tegevat, kui Lilyt kutsikapõlves tassis.
„Tuul tõuseb,” ütlen ma talle. Vahin kaheksajalga niipalju, kui söandan, ja kardan, et nendes sõnades on rohkem tõde, kui mulle meeldiks. Peamiselt annan ma Lilyle võimaluse tulla lagedale oma lemmiktsitaadiga filmist „Elizabeth: Kuldajastu”. Kumbki meist pole seda filmi tegelikult näinud, aga siis, kui see kinodes jooksis, näidati seda kohta reklaamides lõputult ja me mõlemad vajusime naerust kägarasse, kuuldes Cate Blanchetti neitsikuningannana möirgamas. Mu koer on parim Cate Blanchetti järeleaimaja.
Lily elavneb pisut ja kannab märguande peale ette oma rea: „Ka mina võin tuult käsutada, mu härra! Minu sees on orkaan, mis pühib Hispaania lagedaks, kui te söandate mind proovile panna! Tulgu nad pealegi oma põrguarmeega; nad ei pääse läbi!”
See on tubli pingutus, mille ta minu heaks teeb. Aga ausalt öeldes pole see ta parim. Ilmselt teab ta vaistlikult seda, mis hakkab mulle kiiresti selgeks saama: tema on tõrikodalane, tema on krabi, tema on tigu.
Kaheksajalg on näljane.
Ja pistab ta nahka.
Maskeering
Reede pärastlõuna
Mu terapeudi kabinet on võõbatud soolata või värvi. Istudes selles kabinetis diivanil, mille ühe katkise vedru tõttu on see mugavustundest hullumeelselt kaugel, olen sageli mõelnud, et pistan kogu selle ruumi koos pruuni suhkru, jahu, vanilli ja šokolaadilaastudega segamisnõusse. Ärritushetkedel ja siis, kui tunnen end ümbritsevatest inimestest targemana, tekib mul tohutu isu küpsiste järele. Väljast krõbedad, seest nätsked, ahjusoojad, värskelt küpsetatud šokolaaditükkidega küpsised, šokolaad pehme, aga mitte sulanud. Ma ei tea, kust see lohutusküpsiste isu pärit on, kuid mul mõlgub alati mõttes üks Küpsisekolli tsitaat: „Täna mina elab hetkes, välja arvatud juhul, kui hetk on ebameeldiv, ja sel juhul sööb mina küpsist.” Kuigi kõik mu elumantrad ei pärine sinistelt punnsilmsetelt kaheldava grammatikaoskusega kollidelt, on see mulle pähe pidama jäänud. Viimasel ajal painab küpsiseisu mind tihti.
Mu terapeudi nimi on Jenny ja see pole kindlasti selline nimi, mis võiks sobida ühele terapeudile. Mitte ilmaski. Võib-olla iluvõimlejale. Forrest Gumpi naisele, muidugi. Teenindajale mõnes neist külmutatud jogurti müügikohtadest, kus pumpad ise jogurtit ja tema ainus ülesanne on see ära kaaluda, ja ometi leiab ta, et teeb rasket tööd. Kuid mitte terapeudile. Minu meelest inimesed lihtsalt ei võta Jennysid tõsiselt.
Hea näide: mu nimi on Edward Flask, aga mind kutsutakse Tediks – asi, mida olen nõudnud pärast seda õnnetut „Erilise Edi” hüüdnime, mis mind terve põhikooliaja saatis, sest olin nii häbelik. Näen oma nime Jenny süles lebava ploki ülemises servas, ainult et T selles Tedis on rasvasem – ilmselgelt hiljem lisatud, kui naisele meenus, et keegi ei kutsu mind Ediks. Ja ma olen tema juures käinud juba mitu kuud! Aga Jennyle sobib mu tervisekindlustus ja tema kabinet asub üsna minu kodukandis (vähemalt Los Angelese mõistes). Järeldused, milleni ta jõuab, on alati valed, kuid ma olen õppinud tema nürimeelseid soovitusi ära kuulama ning läbi kujuteldava ja palju targema terapeudi mõistuse filtreerima, et saada aimu, mida ma oma elus vajan. See kõlab juba iseenesest düsfunktsionaalselt, aga minu puhul see juhtumisi toimib.
Hakkasin teraapias käima pärast seda, kui poolteist aastat tagasi oma viimase, kuus aastat kestnud suhte lõpetasin – võib-olla kaks aastat hiljem, kui oleksin pidanud. Suhe algas kindlana. Me kohtusime New Beverly kinos Billy Wilderi „Korteri” linastusel ja vaidlesime selle väärtuste üle. Jeffrey oli tark – hirmutavalt tark – ja kirglik. Sellal kui mina materdasin „Korteri” truudusetuse ja abielurikkumise teemasid, innustas Jeffrey mind rääkima teisest Wilderi filmist, mida ma varjamatult armastan – „Kohustuslikust abielukriisist”.
Algul olin ma tema sarmi tõttu Jeffreyga koos olemisest peaaegu sõltuvuses. Ajapikku aga sain aru, et see oli ainult fassaad, et tema sees elas haavunud poisike. Ta oli kasvanud üles ilma isata ja nii oli üsna arusaadav, et ta otsis pidevalt heakskiitu. Mulle tundus see armastusväärne. Inimlik. Kuni selle hetkeni, kui ta hakkas seda poisikest poputama. Ette tuli jonnihooge. Vihapurskeid. Vajadust kontrollida asju, mille kontrollimine polnud üldse tema asi. Aga ta oli ikka seesama poisike ja ma armastasin teda ning jäin seetõttu tema juurde, mõeldes, et asjad lähevad ehk paremaks. Ja siis ärkasin ma ühel hommikul elu hoiatuskella peale: ma olin enamat väärt. Ütlesin selsamal õhtul, et lähen ära.
Rohkem kui aasta kohtingutemaailmast eemal viibinud, olen lõpuks jälle valmis sinna sisenema. Kastan varbad vanadesse tuttavatesse vetesse, mille puhul olin ammu enda arvates allavoolu seilanud. Jenny küsib minult selle kohta.
„Kuidas see siis edeneb?”
„See?”
„Jah.”
„Kohtingud?”
„Mhmh.”
See on viimane asi, millest ma rääkida tahan. Kaheksajalg on mu pea peaaegu sama kindlalt oma haardesse kahmanud nagu Lily oma. Ja sellegipoolest ei suuda ma sundida end Jennyle meie soovimatust külalisest rääkima. Vähemalt mitte veel. Ma ei saa oma kaarte lagedale laduda, näidata välja hirmu, mida kaheksajalg kaasa toob, ning kuulda, kuidas Jenny räägib kõiki neid valesid asju, nagu tal alati kombeks on. Jenny. Ma ei saa tema tööd tema eest ära teha – selles asjas küll mitte. Teeksin tema tööd pigem ilma temata, mis tähendab, et praegu jätan ma selle asja kiivalt enda teada.
Ma poleks tohtinud üldse tulla, poleks tohtinud Lilyt kaheksajalaga kahekesi jätta, aga päikesevalgus tulvas köögiakendest sisse täpselt nii, nagu Lilyle meeldib, ja need pärastlõunased pikad kiired pakuvad talle lõunauinaku tegemiseks küllaga soojust. Sain loomaarsti juurde aja alles esmaspäevaks ja miski minus usub, et päike võib tervendavalt mõjuda. Et see võib meie külalise ära kiiritada, meie veest välja tõmmatud kala ära kuivatada.
„Kas kaheksajalad on kalad?” küsin ma valjusti, ilma et seda teha tahaksin.
„Kas kaheksajalad on mis asjad?”
„Kalad. Kas neid peetakse kaladeks?”
„Ei. Minu meelest on nad peajalgsed.”
Kujuta ette, seda Jenny teab. Ilmselt oli ta üks nendest tüdrukutest, kes tahtis suureks saades merebioloogiks hakata, ent läks siis ülikooli ja armus mingisse suurte mehelike kätega psühholoogiatudengisse, kelle nimi on Chad. Soovin, et oleksin kerra tõmbunult Lily kõrval põrandal päikeselaigus. Soovin, et saaksin käe tema peale asetada nagu siis, kui ta veel kutsikas oli, ja talle teada anda, et kuni ma tema juures olen, saab korda kõik, mis talle muret teeb. Minu koht on seal, mitte siin.
„Aga ikkagi, kohtingud?” toob Jenny mu tagasi olevikku.
„Kohtingud. Ma ei tea. Läheb hästi. Sündmustevaeselt. Kisub minoorseks.”
„Hästi noored?” küsib ta.
„Mitte noored.” Issand, ma tahan küpsiseid. „Minoorne. Teate küll, nukrameelne. Rõhuv.”
„Miks see rõhuv on?”
„Sellepärast, et on.” Küpsiseid.
„Uusi tutvusi sõlmida on ju alati põnev, eks ole? Kas te ei võiks asjale selle pilguga vaadata?”
„Võiksin.” Ütlen seda kangekaelsel toonil, et oleks selge, et ma ei tee seda ega kavatse ka. Ma ei tea, kas asi on minus – võib-olla ma pole kohtinguteks valmis. Ma ei tea, kas asi on teistes – võib-olla on head kandidaadid juba ära võetud. Ma ei tea, kas asi on mu vanuses. Los Angeles on Eikunagimaa täis kadunud poisse, kes ilutsevad ja kraaksuvad liiga palju, ent näitavad sisu ülearugi harva. Alustasin kohtingutega entusiastlikult ja pingutasin seejuures kõigest väest. Aga üsna pea leidsin end tervelt realt esmakohtingutelt, kus mulle ei meenunud, kas ma olen parajasti jutustatavat lugu juba rääkinud või siis jutustasin ma seda õhtu või kaks tagasi eelmisele kohtingukaaslasele. Et ma igavana ei näiks, olin ma pannud kokku joru parimaid