Kui hingusest saab õhk. Paul Kalanithi

polegi?“

      „Ootamatud tööasjad,“ vastasin. „Täitsa viimasel minutil.“

      „Oi, sellest on nüüd küll kahju!“

      „Kuule, ega sa pahaks pane, kui ma viin asjad tuppa ja heidan hetkeks pikali?“

      Olin lootnud, et paariks päevaks opisaalist pääsemine koos asjakohase une, puhkuse ja lõõgastusega – lühidalt, sissevaade normaalsesse ellu – tõmbab mu seljavalu ja väsimuse sümptomid skaalal tagasi normaalsuse piiridesse. Ent päeva-paariga sai selgeks, et mingit kergendust ei tule.

      Magasin hommikusöögid maha ja vänderdasin lõunalauda vaid selleks, et jõllitada sealseid külluslikke liudu toitva pajaroa ja krabisõrgadega, mida ma ei suutnud end sööma sundida. Õhtusöögi ajaks olin kurnatud ja valmis jälle voodisse pugema. Mõnikord lugesin lastele raamatut ette, kuid enamasti mängisid nad minu seljas ja ümber, hüpates ja kisades („Lapsed, minu meelest tahab onu Paul puhata. Kas te ei tahaks mujale mängima minna?“). Meenutasin 15 aasta tagust puhkepäeva nõustajana suve-laagris, kui istusin järvekaldal Põhja-Californias ja kamp lustlikke lapsi kasutas mind takistusena kaelamurdvas lipuröövi-mängus, ent mina lugesin samal ajal raamatut „Surm ja filosoofia“. Tavatsesin naerda tolle hetke dissonantside üle: 20-aastane keset puude, järve ja mägede suursugust ilu, lindude säutsumine segunenud õnnelike nelja-aastaste kiljumisega, ent nina sügaval väikeses mustas surmateemalises raamatus. Alles nüüd, praegusel hetkel, tajusin paralleele: Tahoe järve asemel oli Hudsoni jõgi, lapsed polnud võõraste inimeste, vaid mu sõprade omad, surmast kõneleva raamatu asemel eraldas mind ümbritsevast elust minu enda surev keha.

      Kolmandal õhtul rääkisin võõrustaja Mike’iga, et teatada talle: ma katkestan reisi ja sõidan järgmisel päeval koju.

      „Sa ei näe kuigi hea välja,“ ütles ta. „On sinuga kõik korras?“